Kadri alustas eelmisel aastal jalgratta leiutamist ja vahepeal jõudis enda ja maailma peale vihastada, kui keskendus liigselt detailidele ja unustas ära disaini. Vahepeal viskas Kadri selle jalgratta leiutamise ka nurka ja põrnitses aknast käsipõsakil välja vaadata. Paar päeva tagasi sai Kadri abi vaimse tervise õelt ja väga hea tähelepaneku osaliseks ka lastepsühhiaatri poolt.

Igatahes täna hommikul tõusis Kadri üles ja tavapärase mitte-midagi tegemise päeva asemel oli täna väga produktiivne päev. Poolelioleva jalgratta leiutise viskas Kadri täna toast välja ja surus selle mitte midagi ütlemata prügikonteinerisse. Kadri tahab tegelikult täna seda öelda, et tänapäeva maailmas ja ühiskonnas, kus naistevastane vägivald on nii levinud ja nii igapäevane, siis me saame sellest rääkida küll aga selle ennetamine või tagajärgede leevendamine on alles tillukestes lapsekingades. Milleks leiutada jalgratast. Tänapäeva maailmas on juba see jalgratas leiutatud.

Mine ja võta. Täpselt samamoodi on nii, et kui sa oled segaduses ja emotsionaalselt räbal, siis tee nii nagu kõik teised – mitte nii nagu mina. On olla loll – leiutan enda ette jalgratast, kuid ometi seisab aia ääres, juba läikiv kollane ratas, võta ja sõida.

Võta endale aega, mõtle, taastu ja ära võitle inimestega. Ära püüa ennast õigustada või selgitada. Tead, see on nagu see, et need inimesed, kes on võtnud vastu teadlikult otsuse sind kahjustada – nad teavad väga hästi, mida nad sulle teevad ja kuidas see sulle mõjub, sest sa oled enda selle nõrga koha ise neile kätte näidanud. Sa oled kindlasti neile rääkinud, millistest tormidest oled sa läbi tulnud ja kuhu sa oled jõudnud. Sa oled neile rääkinud, mis sind murrab – ja need inimesed, kes tahavad sind murda või enda kontrollile allutada, nad ei seedi seda silmaotsaski, et sa kasvad, arened, puhked õide ja nende meelest varastad kogu selle teiste tähelepanu neilt, mille nimel nad tohutult pingutavad ja vaeva näevad ja üritavad mingeid maske endale vastavalt olukorrale siis sobitada. – aga sul tuleb see loomulikult ja elementaarselt sinu seest, ilma teeskluseta. See on headus.

Teadlik nende poolne otsus on ka see, et oma tegusid järjekindlalt peidetakse järgmiste valede taha. Ja siis järgmiste. Ja siis on ju hea lõpuks öelda, et sa ise said kõigest valesti aru ja ise oled rumal, et nalja ei mõista või et oled liiga tõsine või et moonutad sulle öeldut. Kui sul on aga nende endi varem välja öeldud sõnade tõestusmaterjal olemas, et jah, sa oledki niimoodi end väljendanud, nagu mina olen aru saanud. Siis oled sa järsku see pahatahtlik inimene, kes teisi oma huvides ära kasutab, on intrigant, konfliktialdis ja keegi kunagi ei tea, kuidas sa ikka teistelt inimestelt saadud siseinfot võid ära kasutada. Kuigi seaduse järgi on muidugi see, et kui on töökiusu juhtumis kasutatud nö vestluse salvestus, kus osalevad siis nö kiusaja pool ja ohver, siis on see tegelikult lubatud võte – sest kuidas sa muidu tõestad, et inimesed sinu ümber valetavad ja päris palju. Aga kui on see juhtum jõudnud näiteks Tööinspektsiooni lauale, siis need esitatud materjalid ja tõendusmaterjalid on kuulamiseks vaid vastaspoolele ja tema esindajale NING asja uurivale ametnikule kuulamiseks. Ja tegelikult ei peaks ega tohiks jõuda see informatsioon nendest inimestest kaugemale.

Kuna minu jalgratta leiutamise aeg sai läbi. Siis annan teada, et ka teised töökiusu, koduvägivalla jms naistevastase vägivalla ohvrid peaksid esmajoones pöörduma politsei poole. Süüteoteates kirja panna ausalt mis juhtus, kuidas juhtus ja mis tagajärjed sulle sellel juhtumil olid. Ja kui sul on tõendid olemas – siis palun lisa need sinna. Või ole valmis neid hiljem esitama. Sest siis on kindel see, et need juhtumid on ka siis fikseeritud, kui menetlust võib olla kohe ei algatata.

Mina esitasin eelmisel aastal seksuaalse ahistamise kohta (nilbed ja seksuaalse sisuga sõnumid kolleegi poolt töökeskkonnas ja peale tööaega öisel ajal) ja politsei ütles, et tööandja peaks sellega tegelema. Nemad tollel hetkel ei hakanud seda juhtumit siis menetlema aga nad fikseerisid selle avalduse oma registris. Et kui tuleb selle inimese kohta veel samasisulisi kaebuseid, siis avatakse menetlus.

Seekord andsin (paar päeva tagasi) sisse erinevate inimeste kohta süüteoteate võimaliku laimu ja vale andmete levitamise kohta minu suhtes. Minu endistele klientidele, nende eestkostjatele ning endistele kaaskolleegidele teatud DUO poolt levitatud väited on kahjustanud minu isiklikku mainet, tööalast usaldusväärsust ja minu endiste klientide suhteid minuga ja kõige selle all on kannatanud minu tervis ja sellesse mainekahjusse on kaasatud ka minu laste heaolu halvenemine.

Praeguseks hetkeks saan tõestada, et on tekitatud mulle tervisekahju ja töö ajal alanud kiuslik käitumine ühe kolleegide DUO poolt on saanud jätkuda kuni tänaseni. Tegemist on väidetega, millel puudub alus ning mille kohta pole mulle esitatud ühtegi ametlikku dokumenti ega selgitust. Kuigi olen nende väidete esitajatele korduvalt pakkunud võimalust silmast silma probleeme arutada ja nende esitatud väidetest siis ka ise mingit mõistliku selgitust endale luua – et milleks see kõik või ehk tulevad inimesed ise mõistusele, et valet sa valega väga kaua ei lapi. Kahjuks pole keegi neist vastavat huvi tundnud.

Omal ajal palusin tööandjalt diskreetsust asjade uurimisel. Teate, tema tõlgendas seda nii, et saatis need diskreetsed asjad kolleegidele, kes olid minuga samas tööruumis ja kelle kohta need teemad käisid. Seega väga põnev, arusaamine kuidas mõned vana kooli inimesed tänapäeval mõistest diskreetsus aru saavad ja mõistavad. Mina seevastu olen tänaseks aru saanud, et oli nende teadlik otsus olla mitte diskreetne, mitte uurida neid juhtumeid, mitte leida selgust ega lahendust töökiusule päriselt. vaid nagu ikka hästi natukene, moepärast – et vaadake, me ju küsisime – küsime kollektiivselt töökeskkonna kohta.

Sellel hetkel oli taaskord üks jutt ja paar päeva hiljem oli samadelt inimestelt juba kolmas jutt ja käesolevaks hetkeks olen kuulnud neid juttude variatsioone niimoodi, et ma lähtun oma kogemusest ja kogutud tõendusmaterjalist. Ja olen sellest loost õppinud nii palju, et ma ei hakka oma arvamust looma mingite asjade kohta, mida mulle teiste inimeste kohta räägitakse ja mulle tundub, et ma ei peaks sellest midagi arvama, sest kui sa ise ei ole selle asja sees olnud või selle inimese kõrval, siis sa ei tea kunagi kus see tõde on. Enamus juhtudel on me ümber illusioon.

Kes kõvemini ja kiiremini suudab valetada ja teiste jalgealust õõnestada, sest ta teab, et kui ta räägib piisavalt palju rohelist paska kokku, siis ei lähe keegi taga räägitava käest küsima, et kuule – mis tegelikult juhtus või oli. See kõik on inimeste teadlikud valikud ja otsused. Pisikeste asjadega on kord nii, et palju pisikesi asju annab kokku tohutu suure asja.

Ja kuna neid see diskreetsus ei huvitanud, siis ma otsustasin, et uus mina võtab seina äärest selle kollase jalgratta ja väntab nüüd juba seda tallatud teed hoopis teistmoodi. Ma lasen ennast Universumil juhtida ja usaldan oma elu. Ja keegi teine tegeleb asjadega, mille olen mina enda käest täna lahti lasknud.

Naistevastase vägivalla ohvrid teevad suu lahti päris palju aega hiljem. Siis kui nad reaalselt taipavad selle kogetu õudust ja ulatuslikust, millega nende maailm põrmustati. Sa võid seista üks päev rohelisel aasal ja õudusega näed, kuidas see maailm rebeneb, jättes su mustavale, aasale, kus on metsatulekahju üle käinud. Paar kõrbenud puud ja mõni hall kivi.

Nendel hetkedel saad sa aru, kes on sinu taustajõud. Või need, kes olid juhuslikud möödujad sinu kõrval, kes tahtsid sinu sära, headust, tähelepanu, oskusi ja empaatiat, kuid kes ise tegelikult sellesse suhtesse nii palju panustada ei tahtnud. Nad olid vaid võtjad. Ja sina olid andja.

Paranemine ja taastumine ei toimu instagramis või facebookis või avalikult internetis. Vaid öösiti, siis kui und ei tule. Või siis vaadates muusikavideosid, nii et ulud nutta – isegi ei tea miks või mille või kelle pärast. Peamiselt ilmselt iseenda pärast.

Sa lähed ja käid ära, seal kus on meeltes sinu turvapaik – mul selgus, et seda polegi ja pidin selle endale looma. Käid ära seal, kus viimati jätad hüvasti oma sisemise lapsega. Koht, kus lubasid tagasi tulla, kuid möödusid päevad, nädalad ja siis kuud – ja sa ei leidnud teed tagasi iseendani, sest sa kaotasid end ära teiste inimeste ootustesse sinust – milline sa olema peaksid, mida tegema, mida õppima, kuidas riietuma ja milline olema, et teistele inimestele meeldida või sobituda halli massi.

See on nagu rongisõit, et niipea kui saad aru, et oled valel rongil. Tule maha. Mida kaugemale sa sõidad, seda raskem ja pikem on tee tagasi.

Ma avastasin täna, et mul on põselohud. Nii armas. Ma olen unustanud märgata. Olen olnud hõivatud. Imelike ja kummaliste asjadega. Olen lennanud, võidelnud. Vahel tundub, et ka tuuleveskitega ja ilmselt on tehtud paar raundi peale kaklust, veel mõned sammud keksitud ja tehtud mõned õhulöögid.

Aga praegu tundub, et mustal maastikul hakkab taas kasvama rohi, sinine taevas ja mõned lumehelbed taas mu aknal tasa- tasa. Samas – ju siis oli vaja need asjad läbi kogeda, et jõuda siia punkti – kus ma peaaegu olla tahan. Loodan, et lähima paari kuuga jõuan päriselt sinna, kuhu oli unistus jõuda aasta tagasi.

Aga ma olengi aru saanud, et õnn ja rahu peituvad asjades ja hetkedes, mis ei sünni kiirustades. Ka kõige pikemad ja raskem paigalseis on alguses raske, kuid sa kohaned ja püüad edasi liikuda, ikka sinna – kuhu sa teel oled või olid. Ka paigalseis on edasiminek ja kõige pisem samm, võib mõnikord olla hiiglaslik edasiminek, mida sa kunagi ei arvanud, et astuvat. Ja see kogemus, mis ma nüüd paari aastaga olen omandanud, on tohutu hüppelaud ja teadmiste – kogemuste pagas, mida teistele edasi anda. Aga mitte veel. Olen mõnda aega taastumise ja eneseleidmise teekonnal. See kulub meile kõigile ära.

Ma tegin selle ära! Esitasin politseile, päris mitu süüteo teatist. Ma olin täna tegelikult üllatavalt produktiivne. Oli vist aeg. Ja ma ei tundnudki mitte midagi. Huvitaval kombel ma ei mõelnud ka selle peale, kuidas keegi teine end tunda võib, kui see, mida ma sinna süüteoteatesse kirja panin- avalikuks tuleb. Ma kehitan õlgu, sest see oli tegelikult õige tegu aga ma ei olnud varem ise selleks lihtsalt valmis. Lihtne. Seega, naistevastane vägivald ei ole minu jaoks aktsepteeritav, täielik 0 tolerants.

Asi seisab iseenda austamises, mitte oma sisemise, teiste heakskiidu järele januneva ebakindluse toitmises. Teisel pool hirmu asub vabadus.

Ja mind tabas selline mõte, et inimesed kellega ma viimastel aastatel olen mingitlaadi töökeskkonnas või koolikeskkonnas ümbritsetud olnud. Nad on olnud suurepärased peeglid, näitamaks, kes ma olen ja kui palju või siis vähe ma end iseennast armastanud olen. Selleks, et kellegile jalaga tagumikku lüüa, tuleb esmalt julgeda jalga tõsta. (Jen Sincero) Pole paremat õpetajat, kui vajadus.

Ma vist tegin esimest korda terve päev niimoodi tööd, et ma ei lasknud oma tähelepanul hajuda scrollimise maailma. Ma jõudsin ära teha mitu olulist asja, mida olin päevi, nädalaid, kui mitte kuid edasi lükanud. Tehtud! Ma jõudsin lastega õppida ja nendega aega veeta. Koeraga väljas käia ja toas palliviskeid harjutada. Isegi õhtusöök sai valmis ja mitmed olulised kirjad saadetud.

Edasilükkamine on üks kõige populaarsemaid enesesaboteerimise viise, sest see on tõeliselt lihtne. Eile me avastasime, et me oleme olnud parajad kilplased ja meile ikka meeldib asju leiutada.

Näiteks meie koduõpe on järgmine projekt – pooleli olevast jalgrattast. Aga sellest, ma kirjutan juba hiljem…

Täna juhtus nii, et eile ma otsustasin naasta oma tavalisse ja igapäeva ellu, sellesse, millest paar kuud tagasi välja astusin ja vaikselt ukse enda järgi sulgesin. Oli minu teadlik valik, sillad põletada. Ma teadsin, et ükski nendest maha jäävatest inimestest ei saa arugi, et midagi oleks muutunud või hoolinud, sest tee selle sillani oli nende poolt miinidest killustatud ja juba õhku lastud. Tagasiteed lihtsalt ei ole. Või nende jaoks teed minuni enam ei ole. Minu jaoks on teadlik valik, et mina ei lähe nende inimeste juurde tagasi ja ma ei lase enam neid inimesi ka minu enda maailmaruumi.

Igal juhul juhtus täna nii, et nägin oma eelmist kolleegi. Mulle ta väga meeldis, oli selline alati naeratav, alati viisakas ja minu jaoks nagu väike päike. Ja ma nägin ka kahte klienti, temaga koos. Iva on selles, et ma nägin neid parklas. Mulle tundus, et ma näen kolme tuttavat nägu aga ma ei olnud selles ka kindel, et kas ma päriselt näen neid inimesi ja kuigi näod olid tuttavad ( nagu ma oleks neid näinud) aga nimed enam meelde ei tulnud. Mõni minut hiljem nägin ma ühte varasemat kolleegi. Me suhtlesime nagu viisakad võõrad. Rõhk on sõnal viisakas.

Ma kehitan õlgu, sest ma sisimas olen aru saanud, et mõnes asutuses on lihtsalt nii, et naistevastane vägivald ei ole taunitav, sest nad kõik seal viljelevad ühtemoodi käitumist ja kuidas sa ikka omadele jopedele ütled, et sa midagi valesti teed või midagi enda juures muutma pead. Aga need kaks endist kolleegi, käituvad minuga tänaseni viisakalt. Võib olla on neilegi minu kohta räägitud ühte-koma-teist aga ometi on nendel endil ka pea otsas, mis ilmselgelt on aru saanud, et kellegi teise narratiiv minust – ei ole minuga kuidagi seotud vaid on selle narratiivi loojate peas olev illusioon, mis ei vasta tõele. Kuigi nad seda ise väga uskuda tahavad ja ilmselt usuvad ka. Ma lasen neil olla, sellised nagu nad soovivad olla. Las nad usuvad teistest inimestest kõike seda, mida nad oma peas on teiste inimeste kohta välja mõelnud.

Mis on vahepeal juhtunud?

Lahendused on olemas. Abi on olemas. Ja sa võid selle võtta. See on tohutu arengusamm. Ma lõpetasin jalgratta leiutamise. Ma nimetasin vägivalla ja töökiusu oma nimega. Ma ei ole enam ohver, vaid inimene, kes ütles juba tollal: “Piisab.” Ja ma tegutsesin – esitades süüteoteated. See on tohutu julgus ja iseenda väärtustamine. Ma kirjeldasin väga täpselt, kuidas manipuleerivad inimesed toimivad. Gaslighting, valede kuhjamine, ohvri süüdistamine, illusioonide loomide, kollektiivne vaikimine, ohvri isoleerimine ja tema maine kahjustamine. Inimloomuse teadvustamine – ma mõistsin, et inimesed, kes on tahtlikult kahju teinud, teadsid väga hästi, mis nad teevad – sest ma usaldasin neid, jagasin oma haavatavust ja nemad kasutasid seda ära. See taipamine on üks olulisemaid samme tervenemises.

ma jõudsin olulise mõtteni:

teisel pool hirmu on vabadus.

See on minu pöördepunkt.

Eile helistas mulle piirkonna politseinik, kes teatas, et kõik minu esitatud süüteoavaldused on registreeritud. Kuigi minu kohta levitatud väited on politsei hinnangul tõestatud laim, selgitas ta, et sellised juhtumid liigitatakse tsiviilasjadeks – mis tähendab, et kahju hüvitamiseks tuleb pöörduda kohtu poole. Olen sellele palju mõelnud. Ausalt öeldes polnud mul lihtne astuda seda sammu – kirjutada avaldusi ja tunnistada, et keegi on võtnud endale õiguse minu nime ja elu kahjustada. Kuid politseiniku sõnad andsid mulle kinnitust, et ma tegin õige otsuse. Ta rõhutas, et edaspidi tuleks kõik järgmised olukorrad – olgu need laim, väljamõeldised, ähvardamine või kuulujuttude levitamine – samuti politseile edastada. Mitte sellepärast, et ma peaksin elama konfliktis, vaid selleks, et tekiks episoodide muster, mille põhjal saab olukorda objektiivselt hinnata.

Ja siis jäi mulle kõlama veel üks mõte. Kuna helistas just piirkonna politseinik, tekkis mul tunne, et see võib olla märgiline. Ametnik tundis ära selle DUO nimed, on nendega kokku puutunud. Selles kõiges oli midagi toetavat, vaikset, mõistvat, et tangot tantsitakse kahekesi, mina lihtsalt olen liigade pikkade juhtmetega, et sammudele kohe pihta saada. Aga ma saan aru, et oma tantsupartneritele seal DUOs, astusin ma enne, astusin praegu ja ilmselt astun ka edaspidi ( kas ma siis tahan seda või ei taha) väga korralikult varvastele.

Mida see mulle õpetas?

Et tõde ei vaja lärmi.
Tõde vajab ainult aega ja järjepidevust.

Et ma ei pea võitlema nendega, kes elavad vales – ma pean seisma enda eest.
Väärikus ei tähenda vaikimist. Väärikus tähendab, et ma ei lange samale tasemele.

Et isegi siis, kui keegi püüab sinu elu keerata kaoseks, on olemas inimesed, kes näevad läbi manipulatsioonidest, mustritest ja valedest.

Ja et lõpuks jääb alles ainult üks asi – sisemine rahu.

Ma ei tea veel, kas lähen selle looga kohtusse. Aga ma tean seda, et ükskõik mis saab, ma ei lase end enam ära kasutada ega hirmutada. Ma olen läinud läbi piisavalt pimedusest, et osata nüüd oma valgust hoida.