Tere kõigile! Täna seisan teie ees, et jagada oma isiklikku kogemust ja arusaamu, mis on seotud intellektipuudega inimeste toetamisega töötavates asutustes. Olen siin, et rääkida mitte ainult oma teekonnast, vaid ka meie vastutusest juhtidena, et luua turvaline ja toetav keskkond, kus igaühe hääl on kuulda.
Oma kogemuse jagamine:
Minu teekond pole olnud kerge. Olen kogenud olukordi, kus mind on mitte lihtsalt alahinnatud, vaid ka ohvriks tehtud. Kuidas on võimalik, et inimene, kes püüab aidata ja toetada, satub olukordadesse, kus tema maine ja väärtus on kahtluse alla seatud? See on küsimus, mis on mind piinanud.
Mul on olnud au töötada paljude andekate ja eriliste inimestega, kellel on intellektipuue, erinevad erivajadused jne, Kuid olen ka pidanud nägema, kuidas inimesed, kellega olen koos töötanud, on osutunud manipuleerivaks ja toetavaks mitteolevaks. Kogemus, kus minu hääl ja panus ei olnud mitte ainult vaikituks, vaid justkui olematu. See on valus tunne — kaotada usk mitte ainult iseendasse, vaid ka sellesse, mida ma teen.
Mõned inimesed võivad arvata, et me oleme süüdi oma olukordades, et me ei mõista, kuidas on asjad tõeliselt. See on vale! Tõde on see, et vägivald ja manipulatsioon on keerulised teemasid, mille mõju on sügavam, kui me oskame ette kujutada. See, mida mina kogesin, oli gaslightimine ja olukorra moonutamine, mis viis mind kahtlema oma tõekspidamistes ja oma võimetes.
Tagajärjed:
Sellise käitumise tagajärjed on laastavad. Kaotasin oma tööalase maine, oma autoriteedi nii õppejõudude kui kaasõpilaste seas, aga mis kõige hullem, hakkasin kahtlema oma enda väärtuses. Ma ei olnud enam kindel, kas minu toimetulekustrateegiad ja väärtushinnangud olid õiged. Olin jõudnud punkti, kus ma ei uskunud enam iseendasse, ja see on olukord, mida ma ei soovi näha ühegi oma kolleegi, meie klientide või meie kogukonna liikme elus.
Mida teha teisiti?
Kuidas saame ära hoida selliseid olukordi? Kuidas luua keskkond, kus igaühe hääl on kuulda, kus meie töötajad tunnevad end turvaliselt ja toetatuna? Kui soovime, et meie asutused oleksid tõeliselt toetavad, peame olema avatud, empaatilised ja eneseteadlikud. Peame looma kultuuri, kus isiklikud kogemused ja emotsioonid on aktsepteeritud ja kus toetatakse avatud suhtlemist.
Me peame olema valmis rääkima tõtt, isegi kui see on valus. Me peame olema valmis seisma oma töötajate ja klientide eest ning olema nende toetajad. See tähendab, et me peame olema nõus tunnustama meie kolleegide hirme, kahtlusi ja vajadusi ning olema kohal, kui nad vajavad tuge.
Ideaalne maailm:
Mõelgem nüüd, milline võiks olla ideaalne maailm. Üks, kus inimesed ei tunne end üksi, kus nad saavad rääkida oma muredest ja hirmudest ning neid kuulatakse. Meie organisatsioonides on kultuur, kus austatakse ja toetatakse igaühe häält. Meie töötajad tunnevad, et nad saavad rääkida oma kogemustest ilma hirmuta, et neid ei mõistetaks hukka.
Ideaalne maailm on see, kus me kõik võtame vastutuse — mitte ainult oma tegude, vaid ka oma kolleegide käitumise eest. Olgem valvsad ja toetagem üksteist, et vältida vigade kordumist, mis võivad kahjustada mitte ainult meid, vaid ka neid, kellele me teenuseid pakume.
Kokkuvõte:
Lõpetuseks, kutsun teid üles olema julged ja võtma vastutust. Ärge laske mul, kellel on olnud selline kogemus, olla lihtsalt tähelepanuta jäetud hääleke.. Tehkem koos tööd, et luua keskkond, kus igaühe häält ja kogemust tunnustatakse ning austatakse.
Aitäh, et lugesite! Teie toimetulek ja suhtlemine mõjutavad meie maailma. Teeme seda maailma paremaks koos!
