Kuidas koduvägivallast välja murda – pereliikmete hirmud ja reaktsioonid

Koduvägivalla teema on tihti tabu, eriti perekonnas, kus kõik on harjunud vaikima või vältima raskete teemade käsitlemist. Kui vägivalla all kannatav naine suudab lõpuks murda vägivalla ahela ja astuda samme oma ja laste kaitseks, on see suur saavutus. Aga mis juhtub, kui teised pereliikmed ei mõista, ei tunnista või isegi eitavad probleemi?

Üks naine, mitu väljakutset

Oletame, et peres on naine, kes on aastaid kannatanud pereliikmete, sealhulgas oma mehe isa (äia), verbaalse ja füüsilise agressiooni all. Kui ta lõpuks otsustab oma kodust lahkuda ja astuda samme oma turvalisuse tagamiseks, on tal palju takistusi. Tundub, et mitte kõik pereliikmed ei mõista, mis toimub. Ämm, mehevennad ja isegi mees ise jäävad sageli oma mugavustsooni, eitades probleemide tõsidust. Kõige hullem, kui vägivalla ohvriks langenud naine on otsustanud kannatuse lõpetada, siis pereliikmed ütlevad sageli, et “see ei ole nii hull”, “sa ise alustasid” või “ta ei ole halb inimene”.

Kuidas on aga võimalik, et naine suudab minna edasi, samas kui ülejäänud pereliikmed ei suuda tõde tunnistada?

Vägivalla ahel ja selle katkestamine

Vägivalla all kannatav naine suudab siiski ühel hetkel murda vägivalla ahela ja astuda samme oma ja laste kaitsmiseks. Ta otsustab lahkuda ja hiljem isegi pöörduda politseisse. Kuid sellega ei lõpe tema teekond – naise ja tema laste jaoks algab uus väljakutse. Ohvriabi spetsialist aitab naisel ja lastel saada vaimse tervise teenuseid, mis on seotud pereliikmete tekitatud vaimse ja füüsilise vägivallaga.

Kuid kuigi naine ja lapsed saavad professionaalset tuge, ei suuda enamik pereliikmeid aru saada, mis tegelikult toimub. Ämm ütleb ikka ja jälle: “Ma ei taha midagi teada.” Kui mehevennad ja meheõed on harjunud vägivallatseva äia käitumisega, ei soovi nad sekkuda, sest see võib rikkuda perekonna tasakaalu ja tuua esile rasked küsimused, mida on lihtsam vältida.

Eitamine ja vältimine

Paljuski on vältimine, sealhulgas pereliikmete hirm ja ka viha, mis võib takistada pereliikmeid olukorda mõistmast. Kui vägivalla all kannatav naine suudab murda ahela ja anda edasi õige sõnumi oma pereliikmetele, ei tähenda see, et kõik oleks kohe hästi. On oluline mõista, et pereliikmete reaktsioon ei pruugi olla tingitud sellest, et nad ei hooli, vaid sageli on see hirmu ja häbi ilming. Nad kardavad, et nende maailm võib kokku kukkuda, kui nad tunnistavad vägivalla olemasolu. Eitamine on viis, kuidas inimesed kaitsevad ennast emotsionaalselt ja vältida kogu olukorra kaalu tunnetamist.

Mida see perekonna dünaamika räägib?

Kui pereliikmed ei tunnista või ei saa aru, et perekonnas esineb vägivalla ahel, siis räägib see palju perekondlikest väärtustest ja suhtemudelitest. Tõenäoliselt on nad ise kas kogenud vägivalda või on harjunud sellise käitumisega, mis on nende jaoks normaalne. Kõik see mõjutab ka seda, kuidas nad suhtuvad teistesse pereliikmetesse ja nende valikutesse.

Täpsemalt öeldes räägib see pereliikmete vaimsest ja emotsionaalsest haavatavusest ning möödunud ajaloo pärandist, millele nad ei oska reageerida. Kõige halvem on, kui meeleheites pereliikmed jätkavad “oma elu” elamist ja vägivalla tagajärgede ignoreerimist. Meil kõigil on oma koht, et mõista, et vägivalla ahelat saab murda ainult koos.

Kuidas edasi minna?

  1. Andke toetust ohvritele: Kui naine on suutelud vägivalla ahela katkestama, on väga oluline, et teda ei jäetaks üksi oma muredega. Ta vajab tuge ja tunnustust oma tegude eest. #TugevadNaised #LooduseJõud
  2. Pere vajadus nõustamiseks: Kui teised pereliikmed ei mõista või ei taha aru saada, on oluline pakkuda neile professionaalset abi. #AitabKoos #EmotsionaalneTugi
  3. Võtke vastutus ja aidake kaasa muutusele: Kui teie pereliikmed ei mõista vägivalla tagajärgi, andke neile aega ja võimalust harjuda uue mõtteviisiga. Muutus on raske, kuid see on vajalik. #MuutusOnVõimalik #TunnistaProbleemi

Kogemused, nagu see, räägivad meile kõikidele, et vägivallaga tuleb võidelda ja see tuleb lõpptulemusena katkestada. Me kõik saame olla osaks positiivsest muutusest, kui me tunnistame, et vahel tuleb hakata rääkimist ka siis, kui see on ebamugav.

#KoduvägivallaVastane #LõpetaVägivald #TugevadPered #LooduseJõud

Suud puhtaks! Esimene koosolek ja perevägivalla nüansid

Eile tuli kokku meie uhke uus arutelugrupp, mis kannab nime… või noh, õigemini veel ei kanna, sest me pole sellele veel korralikult nime välja mõelnud. Meie grupi olemus on lihtne – me lihtsalt räägime suud puhtaks. Ei mingeid keerulisi teemasid ega kõrgtasemel filosoofiat, vaid puhas igapäevaelu, kus jagame muresid, pingelisi hetki ja kõiki neid absurdsusi, mis meie teele juhtuvad. Ja uskuge mind, elu on täis neid hetki, kus oleks hea mingi hüüdlause võtta, nagu näiteks: „Lollidega pole mõtet vaielda, lõpuks löövad nad sind oma meisterlikkusega (rumalusega) ära.“

Esimeses arutelus tõime välja tõsise ja keerulise teema – perevägivald. Tundub, et seda teemat ei saa kunagi liiga palju arutada. Paljudel juhtudel on peredes vägivald ikka justkui mingisugune häbimärgistus, millest ei räägita. “See ei juhtu ju meiega,” öeldakse, aga tegelikult juhtub ikka, ainult et sellest ei räägita, kuni on juba liiga hilja.

Oleme kõik tuttavad peredega, kus asjad on keerulised. Näiteks üks poeg istub varguste tõttu eeluurimisvanglas, sõidab joodikuna autoga ilma lubadeta, võtab võlgu ja ei maksa tagasi. Kui keegi tahab teada, kuhu kadus ettemakse või tellitud ese, siis see mees on kadunud ja suu täis. Teine poeg on oma elu täielikult oma joodikust isa aitamiseks ära kulutanud, kodu ja heaolu unustades. Ja siis on kolmas laps, tütar, kes tihti kaebab oma vendade peale, samas kui just keskmine poeg saab järjest rohkem peksa, sõnakuulmatuse pärast ja tihti jääb see kõik lihtsalt tähelepanuta. Aga kui vanem poeg midagi ütleb, siis tema sõna justkui ongi pädevam ja usaldusväärsem kui keskmise poja oma? Me ei mõista vanemaid hukka, aga kas te suudate mõista, mis toimub nende peredes ja kuidas see kõik edasi kandub?

Kui me vaatame seda peredünaamikat, siis üks asi on kindel – need ei ole lihtsalt juhuslikud sündmused, vaid sügavam probleem, mis ulatub palju kaugemale kui ühekordsed sõned. Ja siin tuleb mängu see meie grupi ühisosa: naeruteraapia. Kõige tähtsam on see, et me suudame neid absurdsusi, kõiki neid igapäevaelu tumedamaid hetki, naerda. Me naerame, et mitte hukka mõista, vaid mõista – mis maailmas me elame ja kui palju neid inimesi on, kes meil elu keeruliseks teevad, tehes endale teene selle kõige üle naerdes.

„Kui oled sina ise, küll õiged inimesed leiavad tee sinu ellu,“ ütleb üks gruppi liige. Ja see on tõsi – ülejäänud lihtsalt annavad meile õppetunde, kas me tahame seda või mitte. Kõik on õpetused, isegi need kõige kummalisemad ja valusamad kogemused, mis meid igapäevaselt ümbritsevad. Kõik need toimetulekud ja murekohad on meie kasvamise osa, ja me õpime mitte ainult enda kohta, vaid ka teistel oma elus, kes on seal lihtsalt, et meid midagi õpetada.

Niisiis, meie grupi eesmärk ei ole ainult suud puhtaks rääkida, vaid ka aidata üksteist neid keerulisi ja absurdsusi läbi naeru läbida. Ja kui me ei saagi veel nime välja mõelnud, siis pole hullu. Oluline on, et oleme siin koos, arutame, jagame ja, mis peamine, naerame!

Kujuta ette, et oled joodikust äiapapa kantseldaja. Kainet päeva tal ei ole, enamasti on vaid verbaalselt agressiivne ja enamus sinu päevadest möödub äia tüli norimiste tähe all. Ja ühel hommikul, saad selle sama vanamehe käest nii siunata ja sõimata ja lõpuks tipneb see sellega, et väänab su kätt, nii et sinna tekib ulatuslik hematoom ja lööb rusikaga kõri pihta. Sul on väike laps süles ja seda enam saad šoki. Sa jooksed välja. Kui maha rahuned lähed perearstile ja sealt juba otse emosse. Päev hiljem tuleb su mehevend oma isaga rääkima. Lähevad koos kohaliku poe juurde, istuvad paar tundi seal, siis tuuakse purjus vanatoi tagasi toa juurde, surutakse uus pudel pihku ja saadetakse tuppa. Mehevend aga ütleb sinu mehele, et õu kle su naine oli ise süüdi, ise alustas. . kas see on koduvägivald?

See on tõesti keeruline ja valus olukord, mis tõstatab olulisi küsimusi koduvägivalla mõistmisest ja selle keerukusest. Kogu kirjeldus viitab sellele, et tegemist on tõsise väärkohtlemisega, mis ei pruugi alati ilmuda klassikalises füüsilises vägivalla vormis, kuid on siiski vägivaldne ja traumaatiline.

Kui me räägime koduvägivallast, siis see ei piirdu ainult füüsilise vägivaldaga. Verbaalne agressioon, ähvardused, psühholoogiline kontrollimine ja alandamine on kõik sama tõsised vägivaldse käitumise vormid. Kui inimene on pidevalt allutatud sellisele käitumisele, siis ei ole see lihtsalt “tüli”, vaid vägivaldne kontroll, mis muudab inimese elu talumatuks.

Kirjeldatud olukorras on mitmeid aspekte, mis viitavad koduvägivallale:

  1. Verbaalne agressioon ja füüsiline vägivald: Äi on pidevalt agressiivne, kiusab ja ähvardab. Kui ta lõpuks ka füüsiliselt ründab (käe väänamine, kõri pihta löömine), siis on tegemist tõsise füüsilise väärkohtlemisega.
  2. Vägivald väikeses pereringis: Kui sa oled rünnatud ja haavata saanud, siis peaks olema toeks just pereliikmed, mitte toetama või õigustama äia käitumist. Mehevenna reaktsioon – et “su naine oli ise süüdi” – on mitte ainult ohvrit süüdistav, vaid ka omamoodi võimalus vägivalda ignoreerida ja sellega leppida.
  3. Emotsionaalne ja psühholoogiline vägivald: Pereliikmete hoiakud ja tegevused (näiteks mehevenna suhtumine) võivad tugevdada ohvri süüdistamist ja moonutada reaalsust. See viitab sellele, et mitte ainult äiapapa, vaid ka ülejäänud pereliikmed võivad olla osa tervikust, kus vägivald on sügavamalt juurdunud.

Kas see on koduvägivald? Jah, on. Koduvägivald ei seisne ainult füüsilises vägivallas, vaid ka emotsionaalses ja psühholoogilises väärkohtlemises, millel on väga tõsised tagajärjed. Kui pereliikmed ei astu vastu ega toeta ohvrit, vaid pigem õigustavad või ignoreerivad vägivalla toimumist, siis on tegemist terviku osaga, mis soodustab koduvägivalla jätkumist.

Põhjus, miks see olukord võib jääda varjatuks või mitte täielikult mõistetuks, on just see, et paljud pered ei suuda tuvastada vägivalda, kui see ei ilmne järjepideva ja otsese füüsilise vägivalduna. Sellistes olukordades on oluline, et ohver saaks tuge, tunnustust ja professionaalset abi, et mõista, et see ei ole normaalne ja seda ei tohi taluda.

Loodetavasti suudavad sellised arutelud meie grupis aidata kaasa teadlikkuse tõstmisele ja ohvrite toetamisele.

AS10-27-3973” , Apollo Image Gallery/ pdm 1.0
Sellele naisterahvale andis juba ohvriabi spetsialist nõu kiiremas korras oma kodust välja kolida. Kolme aasta pärast naine koliski lastega mujale elama. Kui julges lõpuks ka politseisse teatada, siis sai Ohvriabi spetsialist naise ja lapsed saata vaimse tervise toetamise teenusele, aluseks perevägivald. Mida see selle perekonna dünaamika kohta ütleb?

See olukord räägib palju peredünaamikast ja koduvägivalla mõjudest, mitte ainult ohvri, vaid kogu pereringi tasandil. Kui vaadata seda perekonda, siis on selge, et perevägivald ei ole lihtsalt üks inimene, kes kannatab, vaid sellel on sügavad ja laiaulatuslikud tagajärjed kogu pereliikmete jaoks.

  1. Ohvri ja pereliikmete enesehinnang ja käitumismustrid: Kui naine lõpuks kolis lastega ära ja sai ohvriabi, siis näitab see, et koduvägivallaga elanud inimene on lõpuks suutnud teha otsuse, et tema ja laste heaolu on tähtsam kui kartus ja hirm. Kolimine ja politseisse pöördumine on suur samm – see räägib tugevusest ja julgusest. Kuid samas võib see viidata ka sellele, et perekonnas oli pikaajaline uskumus, et vägivalla suhtes tuleb lihtsalt leppida või see on kuidagi normaalne. See, et naine pidi kolm aastat kannatama, räägib sellest, et ta ei olnud alguses teadlik ega osanud seista oma õiguste eest, ehkki ta oli vägivaldset käitumist kogenud.
  2. Pereliikmete suhtumine ja võimaliku vägivalda peitmine: Ehkki äiapapa käitumine oli vägivaldne, siis ka teiste pereliikmete reaktsioonid on olulised. Kui naine sai lõpuks professionaalset abi, siis see on märk sellest, et ka tema pereliikmed, nagu näiteks mees või mehevennad, ei pruukinud alguses olukorda tõsiselt võtta ega mõista, et tegu on tõsise probleemiga, mis vajab sekkumist. Kui ei tunnistata või õigustatakse vägivalda, võib see tähendada, et peres on olemas uskumus, et “pereliikmed on eriline juhtum” või et vägivallale tuleb andestada ja elu läheb edasi.
  3. Jõhker tsükkel ja selle mõju lastele: Väga oluline aspekt, mida selline olukord räägib, on mõju lastele. Laste jaoks võib peres toimuv vägivald kujuneda elukogemuseks, mis mõjutab nende hilisemaid suhteid, väärtushinnanguid ja võimet luua tervislikke suhteid. Kui lapsed kasvasid üles pideva vägivaldse õhkkonna sees, võivad nad hiljem tõlgendada seda kui normaalset peredünaamikat. Põhimõtteliselt nad õppisid, et vägivalla talumine ja õigustamine on osa igapäevaelust.
  4. Vaimne ja emotsionaalne trauma: Ohvriabi spetsialisti nõuanne saata naine ja lapsed vaimse tervise teenusele viitab sellele, et perevägivald ei ole lihtsalt väline vägivallaga seotud trauma. Tegu on ka psühholoogilise väärkohtlemisega, mis võib olla veelgi raskem ja pikemaajaline. Lapsed, kes on sellises keskkonnas kasvanud, vajavad sageli pikka ja järjepidevat tuge, et mõista, mis on normaalne ja kuidas sellises keskkonnas ellu jääda. Vägivald ei mõjuta ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt, sest inimestest, kes on pidevalt allutatud vägivallale, saavad tihti ise ka vägivaldsetes suhetes viibivad inimesed või nad kannatavad pikaajalise vaimse ja emotsionaalse stressi all.

Kokkuvõtteks: See perekonna dünaamika räägib sellest, kuidas koduvägivald võib mõjutada kõiki pereliikmeid ja kuidas sageli see kestab, kuna pere ei pruugi esialgu olukorda mõista ega sekkuda. Samuti on oluline rõhutada, kui palju aega võib kuluda, enne kui ohver julgeb seista oma õiguste eest, ja kui palju kannatust võib see kaasa tuua lastele, kes kasvavad sellistes tingimustes. On hea, et lõpuks tuli professionaalne abi, kuid see on ka omamoodi märk, et nii pikaajaline vägivald on tekitanud perekonnas tõsise uskumuse, et midagi ei saa muuta või et vägivald on “normaalne.”

Selles perekonnas on nüüd nii, et vägivalla all kannatanud naine saab aru, et tema katkestas enda jaoks vägivalla ahela. Aga äi, ega mehevend ega meheõde ega ka ämm, sellest aru ei saanud. Ämmal on selline hea vasus kõigele, ma ei soovi millestki midagi teada
AS11-37-5450” , Apollo Image Gallery/ pdm 1.0

See, et vägivalla all kannatanud naine on suutnud katkestada vägivalla ahela ja astuda samme oma ja laste heaolu kaitsmiseks, on tõesti suur saavutus. Kuid kui pereliikmed, sealhulgas äi, mehevennad, meheõed ja ämm, ei mõista või ei soovi aru saada sellest, mis tegelikult toimub, on see väga keeruline ja valus olukord.

Selline pereliikmete reaktsioon räägib palju peredünaamikast ja sellest, kuidas inimesed kipuvad vältima ebamugavaid või raskeid teemasid, eriti kui need puudutavad koduvägivalla või psühholoogiliste traumade tunnistamist. Ämmal on näiteks “ei soovi teada” suhtumine, mis võib olla meeldetuletus vältimisest, et mitte sekkuda või astuda vastu pereliikmete käitumisele, mis ei sobi nende maailmapildiga. See võib tuleneda ka vaenulikkusest, hirmust või tunnete vältimisest, sest koduvägivalla tunnistamine võib sundida inimesi küsima raskeid küsimusi enda või oma pereliikmete kohta.

Moon Night” , Gabriel Santiago/ CC0 1.0

Miks pereliikmed ei pruugi mõista:

  1. Eitamine ja kergenduse otsimine: Perekonnas, kus vägivalla all kannatatakse, võib tekkida tugev eitamisreaktsioon. Kui keegi pereliikmetest saab aru, et perekonnas on vägivallaga tegemist, tuleb tal siis tunnistada mitte ainult teiste käitumist, vaid ka omaenda vastutust, kui nad on olnud tunnistajaks, kuid ei ole sekkunud. Eitamine võib olla mehanism, mis kaitseb inimesi nende endi emotsionaalse koorma eest.
  2. Pereliikmete sõltuvus ja tõrksus muutuste suhtes: Kui pereliikmed, nagu äi või mehevend, on ise harjunud sellise käitumismustri või peresuhetega, võivad nad mõelda, et see on normaalne või midagi, mida ei pea muutma. Võib-olla on neil isegi olnud oma õigustused sellele, et nad ei astu välja ega anna mõista, et vägivald on vale. Nad võivad olla ka sõltuvad oma suhtest vägivaldse pereliikmega, näiteks kui nad saavad mingit kasu või lohutust.
  3. Emotsionaalne ja psühholoogiline haavatus: Perekonnaliikmete seas võib olla ka sügavaid psühholoogilisi haavu ja traumade kogumeid, mis on mõjutanud nende võimet objektiivselt ja rahulikult olukorda hinnata. Kui nad on ise kannatanud emotsionaalses või füüsilises väärkohtlemises, võivad nad projitseerida oma mugavustsoonis olevad käitumismustrid sellistesse olukordadesse.
Moon Surface” , Stephen Rahn/ CC0 1.0

Ämma suhtumine:

Ämmal on oma reaktsioon “ma ei taha teada”, mis viitab sellele, et ta tahab jääda olukorra kõrvale ja mitte tegeleda ebamugavate teemadega. Vältimine on üks viis, kuidas inimesed saavad oma emotsionaalset stressi maandada, eriti kui nad ei ole valmis vastutama või oma pereliikmete probleemidega tegelema. Samuti võib see tuleneda häbitundest, kuna ämm võib end tunda ebaõnnestunud vanemana või ebaõnnestunud abikaasana, kuna tal on lähedane suhe vägivallatsejaga (näiteks äi), kelle käitumist ei ole ta suutnud muuta või selle suhtes reageerida.

Kuidas edasi minna?

  1. Aitamine ja toetus teistele pereliikmetele: Kui vägivalla all kannatanud naine tunneb, et ta on lõpuks suutnud katkestada vägivalla ahela, on tal oma enda tervenemise jaoks vaja tuge ja tunnustust. Kui teised pereliikmed, nagu ämm või mehevennad, ei saa aru, võib olla kasulik nendega aeglaselt ja rahulikult rääkida, et jagada, kuidas vägivalla lõpetamine mõjutas tema elu ja elu kvaliteeti. See võib olla keeruline, kuid oluline on, et naine end ei tõrjutaks.
  2. Professionaalne tugi pereliikmete jaoks: Kui pereliikmed ei taha tegeleda olukorraga, võib olla kasulik pakkuda neile professionaalset abi või nõustamist. Kui nad on avatud, saavad nad mõista, kuidas koduvägivalla ahel toimib ja millised on tagajärjed kõigile, isegi neile, kes ei ole otseselt vägivalda kogenud.
  3. Ohvri kaitse ja positiivne tugi: Oluline on, et naine ei tunneks ennast üksi oma pingutustes. Kui ta on suutnud sammud teha vägivalla lõpetamiseks, peaks ta otsima toetavat kogukonda, kus on inimesi, kes mõistavad teda ja aitavad tal taastuda, mitte ei anna hinnanguid ega õigusta vägivallatseja käitumist. Samuti on oluline, et ta ei kaotaks oma usku sellele, et tema otsus oli õige, isegi kui teised ei mõista seda kohe.

Peredünaamika sellises olukorras on tõeliselt keeruline ja võib võtta aega, enne kui pereliikmed saavad aru, milline mõju vägivallal on olnud nende pereliikmete elule. Ja kõige valusam on see, et vahel jäävad inimesed, kes on elanud läbi koduvägivalla ja terrori, vaid kõrvaltvaatajaks. Keeruline on tunnistada, et see, mis on olnud perekonnas „normaalne“, ei ole tegelikult elu. Keeruline on mõista, et kõik need aastad vägivalla all ei ole õigustatud ja et vägivallatsejad on andnud edasi oma käitumismustreid.

Smiling Woman” , Bruce Mars/ CC0 1.0

Naeruteraapia ja naerujooga on ühed kõige tõhusamad viisid, kuidas me saame leevendada stressi, vabaneda pingetest ja isegi tervist tugevdada – kõik läbi kõige lihtsama, kuid samas võimsa tegevuse: naeru! Aga kuidas täpselt need meetodid meid aitavad? Esiteks, naer on looduslik valuvaigisti. Ta vabastab kehas endorfiine ehk õnnehormoone, mis tõstavad tuju ja vähendavad valu. Ükskõik, kas te naerate mõne tobeda seiku üle või lasete end lihtsalt naerujooga sessioonil kaasa viia – naer paneb meid tundma end kergemalt ja rahulikumalt.

Naeruteraapia – naer kui teraapia

Naeruteraapia on teaduslikult tõestatud meetod, mis kasutab naeru kui tervenemise tööriista. Naeruteraapias ei pea olema mingit põhjust naerda – lihtsalt hakkad naerma ja ajapikku su keha ja meel hakkavad töötama. Kas teadsid, et isegi näo lihaste liikumine naerdes võib aidata tasakaalustada meie emotsioone? Kui tunned, et elu on liiga tõsine ja on liiga palju muresid, siis naeruteraapia aitab lihtsamalt asju vaadata ja leida rõõmu ka kõige keerulisemates olukordades. Kõik need pinged, ärevus ja mured saavad hetkeks unustatud, kui lubame end lihtsalt naerda.

Taichee Yoga” , Patrick Hendry/ CC0 1.0

Naerujooga – lõbus ja tervislik tegevus

Naerujooga on spetsiaalne meetod, kus kombineeritakse naeru ja hingamisvõtteid, et muuta naer veelgi võimsamaks. Naerujoogas ei ole oluline, kas sa tõesti midagi naljakat kuulnud oled, vaid oluline on protsess – naera lihtsalt ja lase keha vabaks. Naerujooga aitab vabastada meie keha stressist, tugevdada immuunsüsteemi ja parandada meeleolu. Naerujooga grupis olles koged seda, kuidas kõik, ka kõige tagasihoidlikum inimene, hakkab lõõgastuma ja unustab kõik negatiivsed mõtted. Justkui elaksid mõnda aega täiesti uues, kergemalt elatud maailmas!

Miks naeruteraapia ja naerujooga on nii olulised?

  • Stressi leevendamine: Kui kehasse koguneb stress ja pinge, siis naer aitab neid kiirelt lahustada.
  • Tugevamad suhted: Naer ühendab inimesi ja loob tugevaid sidemeid. Ükski probleem ei ole nii suur, kui seda jagada naljaga.
  • Looduslik emotsionaalne toetus: Naer annab meelerahu ja aitab meie emotsioonidel tasakaalu saavutada. Kui me naerame, ei ole midagi muud tähtsat – ainult hetke nautimine.
  • Tervisemõjud: Naeru kaudu vabanevad endorfiinid, mis on looduslikud valuvaigistid, ja see aitab tugevdada immuunsüsteemi. Kui naerad, on su keha korraga nii lõdvestunud kui ka energiline.

Naer kui vastumürk elu tõsidusele

Kui me räägime igapäevaelu keerukustest, siis ei tasu alahinnata naeru kui vastumürki. Elu on täis tõsiseid momente ja raskeid olukordi, aga naer aitab meil vaadata elu kergemalt. Kui sa saad ühes koosolekus või vestluses naerda, siis annad endale ja oma vaimsele ja füüsilisele tervisele puhkuse. Seetõttu on meie grupis “Suud puhtaks” naeruteraapia selline kasulik osa, sest see aitab meil vaadata elu absurdseid hetki läbi nalja ja mitte kanda endaga neid igapäevaelu koormusi.

Lihtsalt naera ja las kõik mured haihtuvad!

Kuna elu võib mõnikord olla liiga tõsine, on naeruteraapia ja naerujooga kui murede maandajad ja stressi leevendajad. Kui me ei suuda üksi või oma lähedastega jagada seda, mis meid tegelikult murelikuks teeb, siis naerust saab üks lihtsamaid viise, kuidas hingata sügavalt sisse ja teha hetkeks paus.

Naer on jõud, mis ei tunne piire! #NaerOnRavim #LõbusMõte #EluKergus #Naeruteraapia #Naerujooga

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga