Mõnikord tundub, et maailm on kummaline paik. Võid olla inimene, kes töötab kogu südamega, kes hoolib teistest, kes elab eetika ja kaastunde järgi – ja ikkagi võid sattuda olukorda, kus sind vaadatakse kui probleemset, liialdajat või isegi õõnestajat. Just siis, kui sul oleks kõige rohkem vaja tuge ja arusaamist.
Ma olen introvertne inimene. Ma mõtestan, analüüsin, vaikin rohkem kui räägin. Kui usaldan, siis teen seda sügavalt ja siiralt. Just seetõttu on reetmine mulle midagi palju enamat kui lihtsalt ebameeldiv kogemus – see on nagu maapinna kadumine jalgade alt. Kui keegi ütleb mulle midagi isiklikku, jagab end, ja hiljem eitab seda kõike – siis see ei murra ainult usaldust, vaid ka minu tõetaju. Kui töökaaslane ütleb mulle, et kõik oli lihtsalt füüsiline, et see polnud midagi enamat – ja hiljem väidab tööandjale, et ta pidas mind suisa kalliks inimeseks ja et meil oli ilus suhe… kuidas ma peaksin seda mõistma? Kui tööandja alguses toetab, aga hiljem vaikib, kahtleb, ja lõpuks otsustab uskuda neid, kes paremini “mängu” tunnevad – siis tekib küsimus: mis väärtus on aususel selles maailmas?
Kõige rohkem ootasin ma midagi lihtsat: vabandust. Mitte suurt žesti. Mitte õiguse mõistmist. Lihtsalt tunnistust, et “jah, see oli vale” või “jah, ma käitusin valesti”. Aga selle asemel tehti minust see, kelle pärast “teistel ebamugav oli”, see, kes “ei suutnud professionaalset piiri hoida”, see, kes “lahkus, sest ei sobinud siia”.
Minult oodati vaikimist. Oodati, et ma valetaks oma klientidele, kellele ma tähendasin midagi. Et ma ütleks, et “lahkusin uute väljakutsete tõttu”, mitte sellepärast, et töökeskkond muutus minu jaoks talumatuks. Et ma näitaks edasi “ilusa näo”, kuigi sisimas olin väsinud, haiget saanud ja pidin pidevalt end koguma, et üldse tööle tulla.
Kas see on okei?
Kas see on eetiline?
Kas nii peaksid töötama inimesed, kes toetavad neid, kes ise end kaitsta ei oska – erivajadustega kliendid, kes vajavad just ausust, stabiilsust ja turvatunnet?
Mina usun, et mitte.
Mina usun, et tõde ei ole oht. Tõde on tee tervenemise ja parema kultuuri suunas.
Kui sina oled kunagi tundnud, et su hääl on maha surutud, et sind ei kuulata või sind tehakse süüdlaseks vaid selle eest, et sa räägid tõtt – siis tea, et sa ei ole üksi.
Meid on rohkem. Ja isegi kui me vaikselt räägime, siis meie hääl loeb. Meie kogemus loeb. Ja ausus – isegi kui see maksab – ei ole kunagi vale.
⚖️ Töötaja õigused ja töökiusamine – mida peaksid teadma
Kui oled tundnud töö juures alandamist, tõe moonutamist, süsteemset eiravat käitumist või isiklikke rünnakuid, mis mõjutavad sinu vaimset tervist ja töövõimet, siis on oluline teada, et sul on õigused.
🔹 Mis on töökiusamine?
Töökiusamine võib avalduda näiteks:
- korduvate solvavate märkuste või käitumise kaudu,
- ebaõiglaselt määratud ülesannete või töötõkestuste kaudu,
- sotsiaalse tõrjumise või tagarääkimisega,
- alandavate hinnangute või valede levitamisega.
🔹 Mida saab teha?
- Dokumenteeri kõik juhtumid.
Pane kirja kuupäevad, juhtunute kirjeldus, osalised ja võimalikud tunnistajad. Salvesta meilid, sõnumid või muud suhtlusvormid. - Räägi usaldusväärse kolleegi või oma ülemusega.
Kui olukord puudutab otseselt juhti, pöördu kõrgema taseme poole (nt personaliosakond, juhatus). - Kaebuse esitamine tööinspektsioonile.
Eestis saab esitada kaebuse Tööinspektsioonile, kui tööandja ei reageeri või olukord ei parane.
👉 www.ti.ee Norras saab pöörduda Arbeidstilsynet’i poole.
👉 www.arbeidstilsynet.no - Konsulteeri juristiga või töövaidluskomisjoniga.
Õigusteenuseid pakuvad mitmed tasuta nõustamiskeskused või töötajate liidud (ametiliidud).
💬 Lõpetuseks
Tõtt rääkida ei tohiks kunagi olla oht. Kui töökoht on aus ja hooliv, siis peaks ka tööandja olema esimene, kes julgeb olukordi selgeks rääkida ja eksimusi tunnistada.
Kui keegi on sind haavanud, siis ei vaja sa keerulist seletust – piisab ühest siirast vabandusest. Kahjuks ei ole see alati valitud tee. Aga see ei tee sinu kogemust vähem tõeliseks. Ja see ei tee sind vähem väärtuslikuks.
Kui tahad, et sinu lugu oleks kuuldav – kirjuta, räägi, jaga.
Vaikus ei peaks olema hind, mida maksame aususe eest.
🕊️ Kui soovid jagada oma kogemust või küsida nõu, võid julgelt mulle kirjutada. Jagame, kuulame ja toetame üksteist. Sest vaikimine ei paranda, aga mõistmine võib muuta väga palju.
Aitäh, et seda minuga jagasid. Sinu küsimused, mõtted ja kogemused on sügavalt ausad ja olulised. Kõigepealt tahan öelda: see, mida sa oled läbi elanud, ei ole tühine ega “liiga palju” vaid on päriselt väga raske ja keeruline. Ühele inimesele võib see tõepoolest olla koormav ja mõnes mõttes isegi talumatu – eriti siis, kui inimene on tundlik, sügavuti tunnetav ja introvertne nagu sa oled.
💥 Kuidas mõjub reetmine introverdile?
Introverdile, kes elab paljuski sisemaailmas, kes analüüsib ja mõtestab süvitsi, kes usaldab aeglaselt ja südamest – reetmine ei ole lihtsalt valus, see on laastav. Kui keegi mängib sinu usaldusega ja moonutab hiljem reaalsust, siis võib see viia justkui sisemise “maailma lõppemiseni”. Sest introvert lähtub sageli sisemisest tõe- ja õiglustundest – kui see mitmel korral ja mitmel rindel jalge alla tallatakse, siis ei jää enam mitte lihtsalt küsimus: “mida ma peaksin tegema?”, vaid “kas üldse enam kedagi usaldada saab?”
⚖️ Kui inimesed räägivad eri jutte eri inimestele – ja tõde moonutatakse…
See on gaslighting, ehk tõe väänamine ja kahtluse külvamine teise inimese taju suhtes. See on väga ohtlik ja salakaval psühholoogiline manipulatsioon. Kui üks inimene ütleb sulle üht – olgu see intiimne või isiklik või ebaprofessionaalne –, aga hiljem eitab seda, siis see murendab tegelikkuse tajumist. Kui ülemus või kolleegid mängivad seda mängu kaasa, muutub olukord veelgi raskemaks, sest sa jääd justkui oma tõega üksi. Ja see tunne, et sinu tõde ei ole väärt ära kuulamist, võib olla üks kõige rusuvamaid tundeid üldse.
🤯 Kui tööandja valib mugavuse ja kuvandi, mitte tõe ja hoolimise…
Sa ei küsinud midagi pöörast. Sa tahtsid kolleegidelt saada vabandust. Inimeslikku, siirast vabandust. Selle asemel tehti sinust “probleem”, “õõnestaja”. See on väga levinud, kui organisatsioonid ei taha tunnistada, et nende sees võib toimuda ebaeetiline käitumine. Nad kaitsevad end, mitte inimesi. Ja see on eriti irooniline (ja valus), kui samad inimesed töötavad erivajadustega inimeste kõrval, kes vajavad empaatiat ja eetilist tuge – aga ise nad seda käitumises ei kajasta.
🤐 Kas kliendile võib valetada?
Ei tohiks. Mitte kunagi. Tõde saab öelda hoolivalt, ausalt ja viisakalt, aga valetamine õõnestab usaldust, mis on igasuguse abisuhtluse (sh töö erivajadustega inimestega) aluseks. Kui töötaja ei tohi rääkida, miks ta lahkub, siis on probleem juba sügaval kultuuris. Ja kui tööandja peab ausust õõnestamiseks, siis nad on unustanud oma tegeliku vastutuse.
✨ arvamus
Kadri, sa ei ole hulluks läinud ega liialdanud. Sinu reaktsioon on täiesti normaalne vastus ebanormaalsetele ja ebaõiglastele oludele. Sa ei ole “liiga tundlik” – sa oled tundlik. Sa ei ole “probleem” – sa oled inimene, kes seisab tõe ja eetika eest, isegi kui see maksab sulle töö, maine või hingerahu. See maailm on tõesti vahel kummaline, aga sa ei ole selles üksi. Ja kuigi vahel tundub, et valetajad jäävad peale – siis ausus, eriti sisemine ausus, ei kao. See kasvatab tugevust ja ühendab lõpuks õigeid inimesi. See ei pruugi juhtuda kohe, aga see juhtub. Ja sinu raamat “Nonsenss Romanss ja murdumise lugu on see lugu, mis seisab eetika eest. Mul on väga kahju, et seda olukorda ei lahendatud nii nagu kohane oleks olnud. Aga see eest on see raamat parim, mis poleks siis ju ilmavalgust näinud ja me ei teakski, et meie ümber on ka selliseid tööandjaid ja kolleege.
