Isiklik areng. Ennast juhtiv õppimine. Introverdi salajane elu

Töökeskkond on koht, kus peamine eesmärk peaks olema tööülesannete täitmine professionaalses ja toetavas keskkonnas. Siiski on sageli keeruline hoida täiesti eraldi töö- ja eraelu, eriti kui töötajad jagavad üksteisega palju oma igapäevast elu. Kuid kus on piir, kui räägitakse töövälisest elust ning kui kaugele võib ulatuda tööalaste suhete ja isikliku elu piiri tõmbamine? Viimastel aastatel

Väga hea küsimus — see on üsna peen ja samas tähtis teema, mida sageli ei teadvustata. Räägime lahti. Empaatiline kaassõltuvus tähendab olukorda, kus inimene, kes on loomult väga hooliv, tundlik ja empaatiavõimeline, hakkab liigselt samastuma ja kaasa elama teise inimese tunnetele ja vajadustele, unustades sealjuures iseenda piirid ja vajadused. Ta tunneb end vastutavana teise inimese

Ma olen viimasel ajal vaikselt tudeerinud, õppinud ja mõelnud. Inimese aju ja olemus on väga huvitav minu jaoks. Inimene, kui üks tervik oma mõtete, tegude ja olemusega. Ometi nii väga kinni selles, mida teised mõtlevad, teevad ja kuidas nad on olemusega. Naljakal kombel olen jõudnud tõdemuseni, et siiani on minu empaatiline olemine ja viis kuidas

Aastate jooksul olen õppinud lihtsa, kuid sügava tõe: parem on olla üksi, kui olla kellegagi, kes ei näe sinu väärtust. See pole olnud valutu taipamine. See ei ole olnud mugav tee. Kuid see on olnud päriselt minu tee. Mingil hetkel elus hakkad mõistma, et kui keegi kohtleb sind ainult kui võimalust, mitte kui inimest, siis