Täna on juba teine kuu käimas sellest ajast, kui vahetasime taas kooli. Taaskord – ei tea enam mitmendat korda paari aasta jooksul. Seekord vähemalt mitte seetõttu, et koolikeskkond oleks olnud ebamugav, sest sellel õppeaastal õppisime niikuinii iseseisvalt kodus.

Aga selgus, et ka koduõppel ja koduõppel võib olla väga suur vahe, kui ootusi kohe alguses üheselt läbi ei räägita. Mina olin koolile algusest peale selgelt öelnud, et vanema soovil koduõpe on meie jaoks vajalik. Kool nõustus sellega.

Nemad tõlgendasid seda aga nii, et laps õpib küll kodus ja vastutus on vanemal, kuid laps käib siiski peaaegu igapäevaselt koolis midagi vastamas ja õpib teistega koos Stuudiumi järgi. Õpetajad märkisid teda aeg-ajalt puudujaks ning juba neid puudumisi põhjendades tekkis mul tunne, et midagi on tõlkes kaduma läinud.

Hiljem õpijuhiga vesteldes selgus, et tema oli andnud hoopis juhised, et koduõppel olevat õpilast ei märgitaks puudujaks. Sellest hoolimata tekitas selline algus meie jaoks lisakoormust ja segadust.

Mina olin valmistunud olema täismahus koduõpetaja, kuid järsku oli olukord selline, et lisaks oma õppeplaanidele pidin vastutama ka selle eest, et kui mõni õpetaja leidis, et laps peab tulema kindlal päeval kooli vastama, siis pidin mina tagama, et ta sinna ka jõuaks. Seda isegi siis, kui meie enda plaanides oli samal päeval keskenduda näiteks ainult matemaatikale.

Kooliga suheldes pidin seekord olema palju resoluutsem ja otsusekindlam. Nagu ikka sellistes olukordades – tuleb tugineda seadustele, vajadusel lausa näpuga järge ajades, sest siis on lihtsalt oluliselt raskem minuga vaielda või väita, et saan asjadest valesti aru.

Minu üllatuseks nõustus kooli esindaja aga sellega, et tegu on tõepoolest esmakordse juhtumiga. Me olemegi justkui katsejänese rollis ning tegelikult on võimalik asju parandada ja vajadusel ka ümber korraldada. See oli ootamatult aus ja inimlik hetk.

Muidugi on tihti nii, et ma võin pöörduda viisakalt ja täiesti tavapärase küsimusega, kuid teisel poolel ajab see mingil põhjusel harja punaseks. Küsimust võetakse isiklikult, justkui rünnakuna. Kui mulle aga vastatakse ründavalt, siis saadan ma inimese lihtsalt potilaadale ja minu poolt on kogu suhtlus sellega lõppenud.

Oma lapse huvides püüan siiski jääda lahendustele orienteerituks. Ma saan aru, et selline õppimisviis koormab ka õpetajaid. Jah, see on nende töö, kuid samas tundub, et tulevikus võib selliseid lapsi ja peresid olla oluliselt rohkem. Ja siis ei ole see enam erand, vaid uus reaalsus, millega tuleb õppida päriselt arvestama.

Mulle tundub, et tänapäeva koolisüsteem on paljuski ajale jalgu jäänud ja vajaks tõsist ülevaatamist. Me ei saa õpetada oma lapsi samamoodi, nagu meid omal ajal õpetati – juba see on väga oluline trend, millest tuleks päriselt aru saada.

Kui ma mõtlen õpetamismeetoditele, mida mina kooliajast mäletan, ja võrdlen neid sellega, kuidas minu lapsed täna koolis õpivad ning millised ained neile kõige rohkem raskusi valmistavad, siis muster on üsna selge. Sageli ei ole probleem mitte lapses, vaid meetodis.

Õpetaja võib inimesena olla megatore ja äge, aga õpetajana ei pruugi ta lihtsalt „haakuda“. Mitte seetõttu, et ta ei tahaks või ei pingutaks, vaid seetõttu, et tema õpetamismeetod on jäänud samaks nagu kunagi minu kooliajal mõnel nn vanakooli õpetajal. Ja see meetod ei tööta enam kõigi laste puhul.

Lapsed on muutunud. Maailm on muutunud. Info liikumise kiirus, tähelepanu kestus, õppimise viisid ja vajadused on teised. Kui õpetamissüsteem sellele järele ei tule, jäävadki osad lapsed süsteemi vahele – mitte rumalusest, vaid sobimatusest.

Me räägime palju sellest, et õpetajad vajavad palgakõrgendust, et haridus on alarahastatud ja õpetajate töö on alahinnatud. Ja see kõik võib olla tõsi.
Aga mida peaks samal ajal mõtlema näiteks meditsiiniõde, kelle laps käib koolis?

Inimene, kes tahab oma lapsele rohkem – kes panustab kooliväliselt, toetab huviringe, aitab kodus õppida ja teeb õpetajatele nii-öelda „tänukingitusi“ lihtsalt sellepärast, et tema last õpetatakse. Sageli ei tehta neid kingitusi rõõmuga. Tihti on need kallimad, kui tema võimalus osta endale midagi ilusat, praktilist või hädavajalikku.
Aga ta osaleb, sest kui ta ei tee seda, saadetakse lapsevanemate gruppides vihaseid kommentaare: „Peaksime olema tänulikud, et õpetajad meie lapsi õpetavad ja üldse selle töö ette võtavad.“

Mina ei haaku selle mõttega.

Mitte seepärast, et ma ei väärtustaks õpetaja tööd, vaid seepärast, et tänulikkust ei tohiks välja pressida sotsiaalse surve kaudu. Haridus ei ole heategevus. Õpetamine on amet, mille eest makstakse palka – nii nagu meditsiiniõde teeb oma tööd, ilma et keegi talle igakuiselt „tänukingitusi“ tooks.

Ja ausalt öeldes õpetan mina täna oma lapsi kodus ka seetõttu, et osa neist samadest lapsevanematest ei suuda oma lapsi kodus kasvatada nii, et nad arvestaksid teiste laste heaolu ja turvalisusega. Selle koormuse peab lõpuks kinni püüdma kas õpetaja või mõni teine laps ja selle lapse vanemad. Sageli viimane.

See ei ole õpetaja süü.
Aga see ei ole ka nende perede vastutus, kes peavad süsteemi puudujääke kinni maksma – rahaliselt, emotsionaalselt ja oma laste heaolu arvelt. Ja justnagu veel olema tänulik selle üle.

Aga kui tulla tänasesse päeva, siis ma olengi tänulik.

Tänulik selle eest, et mu laps on jõudnud koduõppe kooli, kus päriselt arvestatakse tema vajadustega. Kus õppematerjali sisu ja selle vahendamise metoodika vastavad lapse hingelis-vaimsele arengule, mitte ainult õppekava formaalsele täitmisele.

Nii nagu füüsiline toit on füüsilise keha ülesehitusmaterjal, on eakohane õppeainete sisu toiduks arenevale hingelis-vaimsele inimesele. See põhimõte ei ole siin loosung, vaid igapäevane praktika.

Teoreetilised ja uue materjali omandamist nõudvad õppeained on paigutatud päeva algusesse, samas kui kordamisele, harjutamisele ja tegevusele suunatud ained jäävad koolipäeva teise poolde. Kõigis vanuseastmetes hoitakse terviklikku proportsiooni intellektuaalsete ning kunstilis-praktiliste ainete vahel. Rakendatakse ainetevahelist integratsiooni ja projektõpet.

See kool usaldab inimese loomulikku arengut ja õpihuvi ning teeb teadlikku tööd selle säilitamise nimel. Õpihuvi ei püsi iseenesest – seda hoiab ja toetab sobiv keskkond: kooli füüsiline ruum, eakohane ja tähenduslik õppesisu, metoodika, õpetajate entusiasm, pühendumus ja enesekasvatus, koostöö lapsevanematega, hinneteta õppimine, tunnustamine ja sisuline tagasiside.

Kooli jooksul säiliv ja süvenev õpihuvi on üks olulisemaid eeldusi elukestvaks õppimiseks ja inimese terviklikuks arenguks. Selleks, et lapse loomupärane huvi ja teadmishimu ei kaoks, tuleb teoreetilisi teadmisi pakkuda viisil, mis vastab lapse erinevatele arenguetappidele.

Waldorfpedagoogikas rajaneb mõtlemise areng eelnevatele tegevuslikele ja elamuslikele kogemustele. Kogu põhikooliaja jooksul arendatakse mõtlemisoskust just sellest loogikast lähtudes. Eesmärk on, et kooli lõpetades oskaks õpilane kasutada kogu mõtlemise skaalat – alates fantaasiarikkast, kujundlikust mõtlemisest kuni puhtloogiliste järeldusteni.

5.–6. klassis lisanduvad ained, mis vastavad abstraktse ja kausaalse mõtlemise kujunemisele: geograafia, ajalugu, füüsika. Murdeeas ärkab loomulik huvi intellektuaalsete teadmiste vastu. Pildiline õppemeetod ja fenomenoloogilised vaatlused loovad aluse järgmiseks etapiks – mõistelisele ja kausaalsele analüüsile. Nii kujuneb loodusteaduslik mõtteviis.

Alates 7. klassist peab kognitiivne õpetus olema metoodiliselt mitmekesine ja ligitõmbav. Mitte sundiv, vaid kaasav. Mitte hirmutav, vaid huvi süvendav.

Ja just sellepärast saan ma täna öelda: ma olen tänulik. Mitte abstraktselt „süsteemile“, vaid konkreetsele koolile, konkreetsele lähenemisele ja sellele, et mu lapse arengut nähakse tervikuna – inimesena, mitte ainult õpilasena.

Õpilased ei kasuta üldjuhul traditsioonilisi õpikuid. Õppetöös kasutatakse õpetaja valikul erinevat kirjandust nii tundides kui ka iseseisvas töös. Õppimise keskmes on protsess, mitte valmis materjali tarbimine.

Tundides kasutavad õpilased suureformaadilisi vihikuid, kuhu tehakse kõik ülesanded. Õppeaasta jooksul kujuneb sellest ainevihikust õpilase isiklik õpik – peegeldus tema õppeteest, mõtlemisest ja arengust.

https://www.facebook.com/share/r/1AQTdweMFg

Ehk siis meie oma uues koolis..või siis kodus, lõimime enam vähem mitmed õppeained ja õpime need nö praktiliselt läbi tehes ja seostades päris eluga. Ja saamegi kokkuvõttes päris hea põhja. Ei ole vaja asju pähe tuupida, et näidata kui tark keegi on.

Ei ole asju vaja pähe tuupida. On vaja need endale lahti mõtestada, seostada päris eluga, analüüsida ja päriselt aru saada.

Toon siinkohal ühe näite enda kooliajast. Ma ei ole selle üle eriti uhke, aga see illustreerib olukorda väga hästi. Mina õppisin vene keele sõnavara õpikust suurepäraselt pähe. Kõik sõnatööd olid mul alati väga head, vahel isegi suurepärased.

Aga kui tekkis olukord, kus neid sõnu oleks olnud vaja päriselt kasutada – jutuajamises, vestluses, elavas suhtluses –, siis ei tulnud mul meelde mitte ühtegi sõna. Mitte ühtegi.

Täna oskan ma vene keeles vaid käputäit sõnu: aitäh, head aega, minu nimi on, kass, koer ning väga olulise lause: ma ei saa aru ja ma ei räägi vene keelt 😄
Ja ometi olid mu kooliaegsed tööd alati head.

Miks?
Sest õpetaja küsis sõnu alati järjest õpikust – ja mina õppisingi need sõnad samas järjekorras pähe. Süsteem töötas alati ainult hinde saamiseks aga mitte selle mõttega, et ma peaks oskama neid sõnu ka hiljem kasutada, käänata või panna õigesse vormi, et ma ei kõlaks keelt purssides kui vigane google tõlge.

Ja just see ongi vahe päheõppimise ja mõtestatud õppimise vahel.

Ja seda me siin kodus õppides teemegi. Nii et sisuliselt õpime me praegu ümber seda, kuidas õppida – mitte hinnete, kontrolltööde või sellepärast, “et ema-isa nõuab “pärast, vaid selleks, et õpitav oleks päriselus kasutatav ja inimesele toetav jõud.

Õppimine ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, mis aitab mõista maailma, iseennast ja oma kohta nende vahel. Ja just seda me praegu samm-sammult uuesti õpime.