On kummaline ja valus kogemus olla kõrvaltvaataja olukorras, kus näed, et sinu enda ja sinu eelkäijate tehtud töö ei ole hinnatud ega jätkusuutlikult hoitud. Veelgi enam – kus väärtused, mille nimel on aastaid töötatud, näivad olevat asendunud mugavuse ja kiirustamisega.

Hiljuti sattusin poes olukorda, mis pani mind tegevusjuhendajana sügavalt mõtlema. Poe kassaalal istusid erivajadusega inimesed pingil, samal ajal kui nendega koos poodi tulnud tegevusjuhendaja käis nende eest poes „ruttu ära“. Hiljem kuulsin ka kinnitust, et see olevatki selle asutuse tavapärane praktika.

Minu kui tegevusjuhendaja mõistus tõrgub sellest arusaamast.

Tegevusjuhendaja roll ei ole teha elu inimese eest ära. Meie roll on olla kõrval, mitte teha asjad klientide eest ära. Poodi minek ei ole pelgalt ostlemine – see on õppimise koht. See on koht, kus inimene harjutab valikute tegemist, raha lugemist, otsustamist, vastutuse võtmist ja sotsiaalset suhtlust. See on koht, kus eksimine on osa õppimisest.

Kui erivajadusega inimene jäetakse pingile istuma, võetakse temalt ära:

• võimalus õppida,
• võimalus kogeda,
• võimalus olla oma elu subjekt, mitte objekt.

Veelgi enam paneb mind muretsema olukord, kus kliendi enda soov – näiteks osta taskuraha eest kohvi – asendatakse juhendaja otsusega osta talle hoopis coca-cola ja krõpsud. Siin ei ole enam küsimus vaid metoodikas, vaid inimese tahte ja valikuvabaduse austamises.

Me peame endalt ausalt küsima:
kas selline praktika toetab iseseisvat toimetulekut või hoopis kinnistab õpitud abitust?

Õpitud abitus tekib siis, kui inimene kogeb korduvalt, et tema pingutusel ja valikutel ei ole tähendust, sest keegi teine teeb otsused tema eest. Ja just see on oht, mida me peaksime erivajadustega inimeste toetamisel kõige enam vältima.

Iseseisvus ei tähenda seda, et inimene teeb kõike üksi. Iseseisvus tähendab, et tal on võimalus osaleda, õppida, otsustada ja olla kaasatud. Ka aeglane poodikäik on väärtuslik. Ka eksimus kassas on õppetund. Ka arutelu selle üle, kas raha jätkub, on osa elust.

Kui tegevusjuhendaja roll taandub kiirustamisele ja „kliendi eest ära tegemisele“, siis ei kasvata me iseseisvust – me kasvatame sõltuvust ja õpitud abitust.

Erivajadusega inimesed ei vaja kiiremaid lahendusi.
Nad vajavad aega, usaldust ja võimalust.

Ja see on vastutus, mida me tegevusjuhendajatena ei tohiks kunagi käest anda.

Avalikus ruumis räägitakse üha enam sellest, et erivajadustega inimesed vajavad rohkem kogukonnapõhiseid teenuseid, rohkem kohti, rohkem võimalusi elada „tavapärast elu“. Paberil ja sõnades on suund õige. Aga mida rohkem ma kõrvalt vaatan, seda kummastavam tundub lõhe selle vahel, mida räägitakse ja mida tegelikult tehakse.

Kogukonnateenuste eesmärk peaks olema loomulik elukulgu toetav – inimene tuleb teenusele, õpib, areneb, saab enesekindlust ning liigub edasi. Vähem toetavalt teenuselt rohkem iseseisvust võimaldavale. Vähemalt nii mulle seda kunagi tutvustati, kui asusin tööle ühte kogukonnateenust pakkuvasse asutusse.

Mulle öeldi selgelt:
see on koht, kuhu kliendid suunatakse selleks, et õpetada ja toetada neid iseseisvamal toimetulekul, et nad saaksid edasi liikuda järgmistele teenustele.

Reaalsus osutus teistsuguseks.

Minu seal töötamise ajal – ja tegelikult ka siiani – toimib sageli hoopis vastupidine loogika. Kui hakkab lähenema teenuse lõppemise aeg, korraldatakse nn uus lõpphinnang. Hinnang, millest „paratamatult“ selgub, et klient ei saa järgmise teenusega hakkama ja vajab endiselt lisatuge. Selle tulemusel tehakse uus suunamine sama teenuse jätkamiseks, olgu see siis kolmeks või viieks aastaks.

Nii ei ole teenus enam hüppelaud, vaid ringtee.

Selles asutuses on teadaolevalt kliente, kes on samal teenusel olnud alates 2019. aastast – ja tegelikult ka aastaid enne seda. Mitte seetõttu, et areng oleks võimatu, vaid seetõttu, et süsteem ise ei eelda ega toeta päriselt edasi liikumist.

Siinkohal tekib paratamatu küsimus:
kas kogukonnateenus on mõeldud arendamiseks või säilitamiseks?
Kas eesmärk on inimese kasv või teenuse täituvus?

Kui inimene teab, et iga kord, kui ta teenuse lõppu jõuab, leitakse põhjendus, miks ta „veel ei ole valmis“, siis kaob motivatsioon pingutada. Kui organisatsioon teab, et klientide edasiliikumine tähendab kohti tühjaks ja rahastuse vähenemist, siis tekib huvide konflikt, millest ei räägita, kuid mis mõjutab otsuseid.

Nii pärsitaksegi märkamatult seda sama loomulikku elukulgu, millest avalikkuses räägitakse.

Kogukonnateenus ei tohiks olla mugav vahejaam, kus aeg seisab. See peaks olema liikumine, isegi kui see liikumine on aeglane, ebamugav ja nõuab päriselt juhendamist, riskide võtmist ja kliendi võimekusse uskumist.

Kui me räägime iseseisvusest, aga ehitame süsteeme, mis hoiavad inimesi aastaid samas kohas, siis ei ole probleem erivajadusega inimeses. Probleem on süsteemis, mis ütleb üht, aga teeb teist.

Ja seni, kuni me seda vastuolu ausalt ei tunnista, jääbki kogukonnateenus paljude jaoks mitte sillaks edasi, vaid nähtamatuks piiriks, millest üle ei lasta.

Siit kasvab välja veel üks tõsine ja sageli varju jääv probleem.

Kui teenustel hoitakse aastaid inimesi, keda on mugav „säilitada“, siis tekib paratamatult olukord, kus need, kes päriselt teenust vajavad, ei pääsegi ligi. Erivajadusega inimesi tuleb järjest enam peale – pered otsivad tuge, süsteem räägib vajadusest laiendada kogukonnateenuseid –, kuid reaalsuses on kohad kinni. Mitte seetõttu, et vajadust ei oleks hinnatud, vaid seetõttu, et liikumist edasi ei toimu.

Nii muutub teenus defitsiidiks mitte sisulise vajaduse, vaid struktuurse seiskumise tõttu.

Ja kui mõni koht siiski vabaneb, ilmneb järgmine küsitav praktika: majapersonal hakkab kaasa rääkima selles osas, milline klient „sobib“ majja ja milline mitte. Justkui oleks tegemist mugavuskriteeriumide, mitte avaliku teenusega.

Siinkohal tuleb olla aus:
järjekord on järjekord.

Kogukonnateenus ei ole erasektor, kus saab valida „sobivaid“ kliente. See ei ole ka kaitstud mugavusruum töötajatele. Tegemist on avaliku teenusega, mille eesmärk on vastata abivajadusele, mitte personali eelistustele.

Muidugi tähendab see mõnikord keerulisemaid kliente, rohkem juhendamist, rohkem vastutust ja vajadust professionaalse toe järele. Aga just selleks kogukonnateenus loodud ongi.

Kui teenusele pääsevad vaid need, kellega on lihtne, vaikne ja „turvaline“, siis:

• ei teeni me enam kõige suuremat vajadust,
• ei arenda me süsteemi,
• ja ei täida me teenuse tegelikku eesmärki.

Selline lähenemine loob näilise korra, kuid süvendab ebavõrdsust. Need, kelle peredel on rohkem jõudu, oskust või häält, jäävad ootama. Need, kes on „liiga keerulised“, jäävadki teenusest välja. Ja need, kes on juba sees, jäävad aastateks paigale.

See ei ole kogukonnapõhine hoolivus.
See on ressursside kinni hoidmine.

Kui me tahame ausalt rääkida kogukonnateenuste arendamisest, siis peame vaatama otsa ka sellele, kuidas kohti tegelikult kasutatakse, kuidas otsuseid tehakse ja kelle huvides. Seni, kuni teenus ei liigu koos inimesega edasi, vaid hoiab inimest enda küljes kinni, jääb avalik jutt iseseisvusest tühjaks loosungiks.

Ja lõpuks ei kaota sellest ainult kliendid.
Kaotab kogu süsteem.

Lõpuks jääb aga valus mulje: kogu see „hooliv teenus“ on tegelikult lihtsalt mugav äri. Süsteem, mis peaks olema kogukonna tugi ja arenguvõimalus, käitub kui äri – kus erivajadus on tehtud äriks ja teenuse olemus mugavusteenuseks töötajatele, mitte kliendile.

Kliendid ei liigu edasi, kohti hoitakse kinni, hinnangud kirjutatakse nii, et inimene „ei sobi edasi“, ja otsused, kes teenusele pääseb, tehakse sageli mugavuse, mitte vajaduse järgi. Tulemuseks on süsteem, mis näiliselt hoolib, kuid tegelikult kinnistab abitust, piirab iseseisvust ja muudab inimesed teenuseobjektideks, mitte oma elu subjektideks.

Kui me tõepoolest tahame kogukonnateenuseid arendada, tuleb lõpetada ärimudel, mis teenib süsteemi enda mugavust, ja hakata tegema otsuseid inimeste vajadustest lähtudes, julgeda lasta neil õppida, eksida ja iseseisvuda. Muul juhul jääb avalik jutt iseseisvusest pelgaks loosungiks, mille taga on süsteemi töötajate endi huvid ja mugavus.

Näide 1.

Kui inimesele on seatud eesmärgiks näiteks õppida ja säilitada rahaga arveldamise oskust, siis see eesmärk reaalses elus sageli ei täitu. Kui tegevusjuhendaja käib tema eest poes, kaob kogu õppimisevõimalus: klient ei harjuta raha lugemist, ei vali ise, ei arvuta ega tegele kassas arveldamisega. Tema jaoks kaob võimalus omandada iseseisvust ja otsustusoskust, mis peaks olema teenuse põhiroll.

Selline praktika teeb teenusest mugavusteenuse, mitte õppimise ja arengu koha. Klient ei saa kogeda väikeseid eksimusi, õppida neist ega tunda oma valikute ja otsuste mõju. Selle asemel kinnistatakse passiivsust ja sõltuvust, kuigi teenuse eesmärk peaks olema täpselt vastupidine – arendada oskusi ja enesekindlust.

Näide 2.

Sama põhimõte kehtib ka toidukordade juures. Kui tegevusjuhendaja valmistab kõik toidukorrad klientide eest ära, lubades neil vaid koorida, tükeldada ja lõikuda, siis kaob täielikult võimalus õppida ja harjutada toimetulekuoskusi, mis peaksid olema teenuse keskmes. Klient ei harjuta planeerimist, aja ja koguste arvutamist, ega õpi vastutust oma toiduvaliku eest – tegevusjuhendaja teeb kõik otsused ja töö ära tema eest.

Tulemuseks ei ole toimetulev ja enesekindel inimene, vaid passiivne osaleja, kes ei saa kogeda oma tegevuse tagajärgi ega arendada tegelikku iseseisvust. Mugavuse ja kiiruse nimel kaob teenuse tõeline väärtus: see ei ole enam arengukoht, vaid teenusepakkuja enda mugavust teeniv süsteem.

Veel üks tähelepanuväärne probleem on seotud suhtlus- ja juhendamisstiiliga. Näiteks tegevusjuhendaja, kes praktikandina oli klientidega sõbralik, hooliv ja lähedane – kallistas, kuulas ja toetas – võib tööle asumisel muutuda hoopis teiseks inimeseks.

Kättepesu nõudmine enne laua istumist – „enne sööma ei hakka, kui käed ei ole pestud“ – võib tunduda kliendile pigem kamandamise ja kontrollina, mitte juhendamise ja meelde tuletamise viisina. Juhendaja ülesanne peaks olema suunata, meenutada ja toetada, mitte kehtestada ranget käskivat korda, mis võib tekitada stressi ja hirmu eksimise ees.

Veelgi enam, kui inimene, kes varem jagas soojust ja lähedust, lõpetab kallistamise ja lubab sõbralikku kontakti ainult küünanuki müksuna, kaotab klient turvatunde ja usalduse. Samal ajal eeldatakse, et klient suudab iseseisvalt järgida reegleid ja arvestada sotsiaalse ruumiga, kuigi tegelikult on kogu suhtlus kliendi jaoks muutunud kaugeks ja formaalseks.

See ei ole enam toetav ja arengut soosiv keskkond, vaid kontrolliv ja distantseeriv süsteem, mis võib vähendada motivatsiooni ja õppimisvõimalust.

💡 Tule osalema meie töötuppa ja juhendame, kuidas juhendades tõeliselt lähtuda kliendi vajadusest ja arengust.

#iseseisvus #kogukonnateenus #erivajadus #tugi #õppimine #sotsiaaltöö #kliendikesksus