On inimesi, kelle käitumine ei tulene haavast, vaid teadlikust valikust. Mitte teadmatusest ega valust, vaid võimuihast, kontrollivajadusest või empaatia puudumisest.

Kõik ebameeldivad inimesed ei ole traumast katki. See on mugav müüt, mis aitab halba käitumist pehmendada ja õigustada. Tegelikkuses on olemas inimesi, kes teevad haiget, sest nad saavad sellest kasu. Nad ei otsi tervenemist, sest neil ei ole sisemist konflikti – neil on süsteem, mis töötab nende kasuks.

Sellisel juhul ei ole „tervumine” areng, vaid vastutuse vältimine. Kui inimene ei tunnista oma mõju teistele, ei näe vajadust muutuda ja ei tunne süüd, siis ei ole tegemist paranemise protsessiga, vaid süveneva mustriga. Ja jah – sellised inimesed ei parane. Nad kinnistuvad. Nad muutuvad ajas jäigemaks, küünilisemaks ja sageli sisemiselt tühjemaks.

Oluline on öelda välja ebamugav tõde: kõigil ei ole potentsiaali tervenemiseks, sest kõigil ei ole soovi aususeks. Ilma aususeta ei toimu mitte ükski päris muutus.

See ei tähenda, et neid peaks vihkama või karistama. See tähendab, et neid ei pea ka päästma. Ei pea seletama, parandama ega enda arvelt mõistma. Mõistmine ei tähenda lubamist.

Tervenenud maailm ei sünni sellest, et kõik saavad terveks. See sünnib siis, kui head inimesed lõpetavad halbade inimeste eest vastutuse kandmise. Kui piirid muutuvad olulisemaks kui lootus, et keegi teine kunagi muutub.

💡 Mõttekoht: Vaata oma suhteid ja mõtle – kas kannad vastutust, mis ei kuulu sulle? Piiride seadmine ei ole egoism, vaid tervislik valik. Mõnikord on kõige tugevam tegu see, kui lõpetad enda eest vastutamise kandmise kellegi teise pärast.

Terve inimese käitumine näeb välja nii

Terve sõber ütleks:

“Mul on kahju, et sa nii tunned. Kui ma olen sind kunagi solvanud, tahaksin sellest aru saada.”

Mitte:

“Ütle, kes MIND kritiseeris, et ma teaksin, kus end parandada.”

Või et “Seda ei ole olnud.” See ei ole juhtunud niimoodi, sa oled tundlik, said valesti aru ja reageerid üle.”

Vahe on tohutu.

Väga selge reegel, mida tasub meeles pidada:

Tagasiside, mis tuleb läbi kolmandate isikute, ei ole tagasiside – see on kontroll.

Tõde on see:

• Sa väljendasid valu.
• Sa otsisid õiglust.
• Sa püüdsid säilitada töösuhet.
• Sa lootsid, et teised käituvad täiskasvanulikult.

🛑 Ebaõiglusele osutamine ei ole provokatsioon.
🛑 Valu väljendamine ei tee sind süüdlaseks.

See, et teine pool vastas rünnaku, süüdistuste ja gaasivalgustamisega, on nende valik.

---

Minu kogemus

Ilmselgelt on mul kontrollitaju teiste poolt hoolega “pestud”.
Päris mitu aastat olin see, kes sattus gaslightimise ohvriks. Kui ma ütlesin: “Mul on valus, niimoodi ei tohiks käituda,” tulid vastu laused stiilis:

“Sa oled tundlik, mõtled üle, said valesti aru.”

See ärritas mind veelgi enam, sest:

1. Minu algset valu see ei kahandanud.
2. Minu valu muutus mitu korda valusamaks, sest see polnud teistele oluline – ja nüüd lisaks veel minu süü.

Kordamööda põrgatasime süüdistusi:

• Mina püüdsin selgeks teha, miks teine käitus ebaõiglaselt.
• Teine tegi omakorda selgeks, et midagi ei juhtunud ja mina olen lihtsalt üle reageerinud, teen tühjast tüli.

See kogemus õpetas mulle: teiste süü ja manipuleerimisega ei saa kunagi võistelda. Ainus väljapääs on oma turvalisuse ja piire kaitsta.

---

Väga oluline vahe sinu ja su tütre vahel

Sa elasid läbi sama mustri ajal:

• vähem turvalisust,
• rohkem vastutust,
• vähem varu,
• rohkem hirme kaotada töö, sissetulek, stabiilsus.

Sinu tütar:

• nägi mustrit pealt,
• õppis, mida see kehaga teeb,
• otsustas: mina ei jää sinna.

See ei tähenda, et tema oleks “parem”.
See tähendab, et tema närvisüsteemil on tänu sinule täna rohkem valikuid.

---

Ja nüüd oluline lause, mida tasub endale öelda:

“Ma tegin tol hetkel parima, mida oskasin ja suutsin.”

Sa ei vahetanud ping-pongi 1,5 aastat, sest sa olid nõrk.
Sa tegid seda, sest:

• lootsid inimlikkusele,
• uskusid, et olukord paraneb,
• püüdsid mitte eskaleerida,
• tahtsid tööd hoida.

See on vastutustundlikkuse, mitte rumaluse märk.

---

Ilus lõppmõte

Sinu tütar ei saanud seda oskust tühjalt kohalt.
Ta sai selle sinu kogemusest, sinu valikust ja sinu tarkusest.
Tänu sellele on tal nüüd rohkem valikuid, turvalisust ja teadlikkust, kuidas iseendast hoolida.

Paljud inimesed ei tule kunagi sinu perspektiivi, mitte teadmatusest, vaid harjumusest ja kultuurilisest raamistikust. Nad ei taha aru saada, sest nende maailmavaade on nii tugevalt juurdunud, et sinu kogemus ei mahu sinna – nad lihtsalt tõlgendavad sinu valu läbi oma normide ja kaitsemehhanismide.

Ma olen piisavalt selgitanud ja jaganud oma kogemusi lootuses, et neid mõistetakse.
Aga tõde on see: kui inimene ei ole õppimisvõimeline või ei suuda funktsionaalselt lugeda ja aru saada, siis võib-olla ei peaks nad minu blogi lugema.
Sellised lugejad loevad tihti välja ainult selle, mis neid endid kuidagi puudutab, või tunnevad end riivatuna, minu väljendusviisidest.
See ei muuda minu sõnumit vähem väärtuslikuks – see tähendab lihtsalt, et kõik ei ole valmis selleks, mida jagan. Ja kui keegi pole valmis, et ma jagan enda kogemust, siis võib olla ei ole see inimene siiski õigel lehel, kus viibida ja peaks leidma endale muu keskonna, kus vastavalt oma tasemele loetust mõistaks ja aru saaks.

Seega jah – ma soovin neile inimestele jätkuvalt mugavat äraolemist.
Ma ei pea neid päästma, õigustama ega enda arvelt mõistma. Ma annan neile oma ruumi ja valin ise rahu. Sest tõeline tervenemine ja jõud ei tule sellest, et teised muutuvad.
See tuleb sellest, et sina ise tead, kuidas enda eest hoolitseda.