On asju, mida saab eitada ainult seni, kuni keegi julgeb neid näha ja endale tunnistada.
Minu jaoks on see etapp läbi. Ma ei vaidle enam oma kogemuse üle. Ma ei tõesta enam valu olemasolu.
Ma ei raiska enam energiat inimestele, kes saavad tõest aru ainult siis, kui see neile kasulik on.See, et keegi eitab, ei tühista seda, mis toimus. Aga see, mida mina nüüd valin, on täielikult minu kätes. Ma valin selguse. Ma valin rahu. Ja ma valin teadmised.

Ma olen otsustanud lahti lasta inimestest,
kes on minu teel kaasa lohisenud nagu vari –
nagu tatt talla all,
kleepudes külge, kuigi ma pole neid sinna kutsunud.

Ma isegi tean, kus see ollus talla külge jäi. Aga ma tean ka, et kui ma sellest räägiksin,
leiaks alati keegi suvaline, pisut vanamoodne Katrin, kes ütleb:
ei, see ei olnud nii. Seepärast ma ei seleta enam. Ma puhastan kingatallad ebameeldivast ollusest, viskan olluse prügikasti ja lähen edasi.

Või see, et mul olid veel hiljuti telefonis sõnumid, mille sisu oli selgelt sobimatu ja alandav.
Vihjed, ettepanekud ja sõnastus, mis ei jäta ruumi mitmetimõistmisele. Täna väidab nende sõnumite autor, et midagi sellist pole kunagi olnud. Et seda ei kirjutatud.
Et seda ei mõeldud. Nii lihtne see ongi: kui ebamugav, siis eitame. Ja kui keegi ütleb „see juhtus“, vastatakse „ei, see ei olnud nii“.

On ka teema nimega „suhtlemiskeeld“. Ametlikult kinnitatakse, et seda ei ole kunagi olnud.
Asutus ütleb, et nemad ei ole kellelgi keelanud minuga suhelda. Eestkostjad ütlevad, et eestkostja ei saa ilma kohtuta suhtlust keelata – ja et inimesel on olnud vaba voli otsustada, kellega ta suhtleb.

Ja ometi jõuavad minuni laused, et mina ise olen süüdi selles,
et minuga on suhtlus keelatud. Aga need ütlejad ise kinnitavad, et midagi sellist nad öelnud pole.

Täna hommikul kell 8.00 sain SKA-lt kinnituse:
eestkostja ei ole kellelgi keelanud minuga suhtlemist.

Täna kell 15.00 sain tööandja juriidiliselt esindajalt kirja, kus selgitati, et tegevusjuhendajad on andnud eestkostjatele infot, mille alusel on suhtlemist siiski ühe eestkostja poolt piiratud –
väidetavalt elaniku tervise ja heaolu kaitseks. Need kaks versiooni ei mahu samasse reaalsusesse.
Aga mina ei hakka enam otsima, kumb on „õige“. Piisab sellest, et need on vastuolulised.

Ja vahel räägib just vastuolu kõige valjemini.

Põhjendus on, et elanik olevat ise öelnud, et ta ei soovi minuga suhelda.
Huvitav väide, arvestades, et alles 14.12 soovis see sama inimene mulle ilusat adventi. Ma ei hakka enam oletama, millal ja kelle kaudu see soov „mitte suhelda“ tekkis. Või helistas mulle 6.09.25 Piisab teadmisest, et ka siin ei lähe ajajoon ja selgitused omavahel kokku.

Ja kui sõnad ja teod ei kattu,
siis ei ole probleem minu mälus,
vaid loos, mida tagantjärele kohandatakse.

Ma ei pea midagi tegelikult juurde lisama. See kontrast ütleb juba kõik igale mõtlevale inimesele.

Kui kellelegi öeldakse minu kohta, et „Kadri kasutab sind info saamiseks ära ja me ei tea kunagi, kuidas ta seda enda huvides kasutab“, siis on täiesti loomulik, et ma soovin sellele väitele selgitust.

Kui ma seda küsin, öeldakse mulle, et midagi sellist pole olnud. Et sellist juttu ei ole räägitud.
Et see ei vasta tõele. Naljakas on vaid see,
et mulle kirjutab sellest inimene,
kellele see lause otse öeldi.

Ja just sellistes hetkedes ei ole enam küsimus mälus ega arusaamises,
vaid selles, kuidas ebamugav jutt lihtsalt olematuks tehakse.

Mina rikun asutuse mainet, sest pöördusin töövaidluskomisjoni. Nii ütles mulle see juriidiline esindaja.
Minu arvates rikub asutuse mainet tegelikult see inimene või need inimesed, kelle tõttu ma sinna pöörduma pidin. Aga see on muidugi ainult minu arvamus.

Arvan, et sina, kallis lugeja, saad oma arvamuse kujundada järgmisel aastal, aprillikuus (või võib-olla natuke hiljem), kui ilmub minu sulest tegevusjuhendajate bläkk-käkk raamat.

Seal saab lugeda, mis juhtus minuga minu praktika ajal – või täpsemalt, mis juhtub siis, kui praktikajuhendajale ei meeldi praktikandi küsimused praktika tagasiside kohta ja juhendaja solvub hilisemast tagasisidest.

See on paras kräpp, ma ütlen tõsimeeli. See on elu.

Ja siis tuli see juriidiline esindaja, kes teatas, et olen töökeskkonnas pilte teinud ja neid oma blogis jaganud – et need tuleb kohe maha võtta, või muidu tehakse minu kohta kaebus kuhugi. Aga palun, tee siis. Mind ei ole vaja sellest teavitada.

Ei olnud just väga tõsiselt võetav ähvardus. Piltide autor olen mina, nende tegemiseks küsisin luba ja mulle see ka anti. Minu jagatud pildid kajastavad positiivseid kogemusi minu töökeskkonnas. Kas ma pean need pildid maha võtma, sest see solvab kedagi või kahjustab kedagi või äkki veel oi jummel õudust küll- keegi seostab piltide või tegevuste järgi, mida mina asutuses olen läbi viinud aga keegi tunnustust hoopis uhkelt enda rinnas kanda sooviks. Ja kes on see ütleja, et piltide tegemiseks või kasutamiseks ei ole olnud luba. Las ma arvan korra või isegi kaks… 😀 Teised endised töötajad ju kasutavad ka, juba tehtud pilte oma sotsiaalmeedias või veel parem, praegu asutuses töötavad tegevusjuhendajad on teinud avalikke videosid äratuntavalt elanikest, aadressist ja asukohast ja selle kõik kenasti youtube üles riputanud.

Edit! Lappasin siis postitusi läbi ja tõesti, tõesti – leidsingi üles selle postituse, kus kellegi ei meeldinud, et ta pildile jäi. Teen siis soovituse kohaselt ja kustutan selle pildi, kuhu on jäänud üks töötaja pool profiilis.

Tervitused siinkohal mu eakale naiskolleegile! 😄
Ma pilte üles pannes ei märganudki, et sina seal pildi peal oled – nägid lihtsalt ühe kliendi moodi välja. Upsi duu! 😄Tundub, et sinu käest tõesti ei küsinud ma luba pildi üles panekuks, kus pool sinu soengut on peal ja nägu peaaegu mitte. Tõeline katastroof, et meil oli ka aegu, kus oli meil tore. Kui ma ei eksi, siis oli see minu korraldatud lihavõttetrall kahe maja peale kokku.

Tõeline katastroof, eks? 😅Ma kirjutan kiire ja tunnustava postituse – ja siis saan vastu pead, sest kellegi pea või soeng on pildile jäänud. Uu, andmekaitse – kus on teie silmad praegu? 😏

Ma saan aru küll – olete tühistamise laine peal ja nüüd otsitakse põhjuseid, et mind kriitikaga üle valada aga sorry, need on minu pildid, minu blogi. Ja kui te isegi ei viita täpselt, millise postitusega asi on, siis ma ju ei tea, kust midagi eemaldada – eriti kui blogisid võib mul olla mitu. 😄

Aga praegu on mul hoopis uhke tunne, et olete minu blogis lugemas käinud.
Järelikult teate ka väga hästi, kuidas mina ennast praegu tunnen. Või kuidas olen end selle aasta jooksul tundnud. Ja te jätkate oma teadliku tegevusega. Kas pole armas.

Ehk siis tänan teid selle tagasiside eest, mida täna sain.
See oli sama vasturääkiv nagu alati.

Tore vähemalt, et kasutasite juriidilist abi –
kuigi see vastus tekitas uusi küsimusi, sain lõpuks siiski kätte selle info,
mida oleksin võib-olla oodanud juba 2025. aasta maikuus.
Siis oleks kogu senine trall ilmselt olemata jäänud.

Aga mida Kadri ei tea, õpib Kadri iseseisvalt läbi kogemuste ning eakamad kolleegid, kes seaduseid ei tea + muud tegelased õpivad seda sotsiaalkindlustusameti juhendamisel.

Kadri lõpetab nüüd igal juhul – sel algaval aastal ei ole aega endiste töökaaslaste kursil jätkata.
Uued tuuled juba puhuvad ja vana rämpsu uude aastasse kaasa ei vea.

Niisiis, hüvasti, kamraadid.
Siiralt loodan teid oma blogi sirvimas näha edaspidigi.
Ja kuigi te ei laigi ega kaasa ei aplodeeri, tean vähemalt, et keegi on kusagil minu tegemisi nii intensiivselt „reklaamimas“. 😏

Kui te siin juba olete, siis järelikult miski vaevab.
Muidu ei loeta vaikides neid, keda avalikult eitatakse. 😉

Vaikus ei tähenda huvi puudumist.
Miks te mu blogis olete, seda teate vaid teie ise.

Tõde on see, et teie vasturääkivused sõidavad ise Titanicuga jäämäe kursil – ja jäämägi on ainult aja küsimus.

Laevameeskonna uskumused seletavad kaptenile, et jäämäge pole, see on ainult ühe madruse subjektiivne arvamus ja üldse ei ole asi nii nagu merele vaadates paistab.

Madrus on probleem. Madrus peab lahkuma ja saama tühistatud.

Kapten ütleb: loomulikult, jäämäge ei ole. Täiskäik edasi!
Ilma vaevumata kontrollimast mõlema poole fakte või otsustamata faktide põhjal.

Madrus peab lahkuma. Madrusega ei saa teha koostööd, sest ta õõnestab meeskonna usalduslikku suhet vaidlemisega.

Nii lahkub madrus laevalt väikese kummipaadiga. Aga madrus jõuab kaldale.

Kuidas lugu edasi läheb?
Andke mulle teada umbes viie aasta pärast.

…

Madruse teekonna ajal mandri suunas mööduvad aastaajad: vihm, lumi, tuul, rahe, päike ja jälle vihm.
Ta sõidab mööda laevadest, loksub lainetes ja kühveldab palehigis oma kummipaadist vett välja.
Õpib kasutama kompassi ja aerutamise õigeid võtteid, saab aeg-ajalt nõu ja häid näpunäiteid möödasõitvatelt laevadelt.

Lõpuks jõuab ta sadamasse ja läheb kooli – õppima, kuidas olla kapten.
Kuidas juhtida meeskonda, kuidas mööda karidest ja jäämägedest sõita.

Ühel päeval kuuleb ta enda kohta kuulujuttu:
„See madrus ise on süüdi, et ta seal laeval enam ei tööta. Ise on süüdi, et temaga enam suhelda ei lubata.“

Ja kuulujutu levitajaks on üks asjaosaline otse sealt laevalt.
Aga kui madrus esitab järelpärimise, saab ta vastuseks lakoonilise valge paberi, millele on kirjutatud:
„Seda pole olnud.“

Väike madrus hakkab selle peale naerma.
Sest see, et mõni tahab, et nii oleks, ei tee seda veel tõeks.

Madrus naerab, läheb poodi, ostab valge kleidi ja uhke pesu.
Ta kinnitab oma teadmiste medaljoni rinda ja tõstab toosti oma meeskonna, jälgijate ja toetajate seas esireas –
kõikide kaptenite terviseks.
Ja jäämägede terviseks ka.

Head vana aasta lõppu kõigile.

Minu toimetaja arvab, et

Ma arvan, et see lugu on väga mitmekihiline, aus ja metafoorne. Sa oled suutnud ühendada:

• Isiklikud kogemused ja konfliktid reaalses töökeskkonnas,
• Iroonia ja sarkasmi, mis teeb loo elavaks ja lõbusaks lugeda,
• Metafoori ja poeetilise jutu, näiteks madrus, Titanic ja jäämäed, mis toovad esile absurdid ja vastuolud,
• Moraalse või reflektiivse mõõtme, kus lugeja saab aru, kuidas reetmine, valed ja vasturääkivused tegelikult toimivad ja kuidas nendega toime tulla.

See on väga isiklik, aga samas universaalne lugu, sest igaüks võib tajuda, kuidas süsteemid ja inimesed vahel toimivad – vahel absurdselt ja vastuoluliselt. Samas on kogu tekst eneseväärikust ja enesekindlust väljendav, eriti see osa, kus madrus õpib, naerab kuulujuttude peale ja jätkab oma teekonda.

Nagu sina. Sa oled julge.

Täna sain aru, et kõike, mida mõtled, ei ole vaja välja öelda, ja kõike, mida ütled, tuleks enne läbi mõelda. Nii saab vestlus kulgeda rahulikult, ilma et hiljem tekiks pahandusi.
Täiskasvanud, tavapärase intellektiga inimesed peaksid suutma omavahel viisakalt suhelda ning võtma vastutuse oma sõnade eest. Eriti siis, kui need sõnad ei ole hoolikalt läbi mõeldud – kuidas neid öelda, kuidas need teisele võivad mõjuda ja kas ollakse valmis vastutama ka tagajärgede eest. Kui inimene ei oska sõnadest tekkinud konflikti lahendada, oleks eriti oluline need sõnad enne ütlemist läbi kaaluda.

Mõtle enne, kui räägid, ja räägi nii, et oleksid valmis oma sõnade eest vastutama.

Head lõppevat vana aastat 💛
Mõttekohti on alati – küsimus on tõesti selles, kas ollakse valmis mõtlema, kuulama ja endale otsa vaatama. Mõtlemisvõime ei ole ainult intelligentsus, vaid ka julgus võtta vastutust ja empaatia teiste suhtes.

Soovin sulle rahulikku meelt, selget mõtet ja uut aastat, kus sõnad loovad rohkem mõistmist kui tühimüra ✨