On hetki, kui tunned, et kogu maailm ootab sinult midagi, mida sa enam anda ei jaksa. Kui sa oled see inimene, kes kasvatab lapsi, toimetab kodus, töötab, maksab arveid ja püüab samal ajal hoida oma hinge ja tervet mõistust, siis tead täpselt, mida tähendab olla üksi vastutuse all.
Trauma, pikaajaline kurnatus ja toksilised suhted jätavad jälje kehasse ja meelde. Mõnikord ei räägi sa sellest kellelegi. Mõned traumad on sinu sees, vaiksed ja kustumatud, ning isegi need, millest oled rääkinud, ei pruugi tuua mõistmist – vaid ootust, et sa peaksid olema „normaalne“.
Normaalsus, nagu keegi seda näeb, eeldab, et sul oleks jagatud vastutus, energiat jagada teistele, ja et sa suudaksid olla seal, kus sind hinnatakse ja hoitakse. Aga kui sul ei ole kedagi, kes tõeliselt osa kannaks, siis muutub iga päev füüsiliselt ja emotsionaalselt raskeks. See, et tuba ei ole koristatud, et sa ei jõua kõike teha, et sa vahel vaid vedeled diivanil ja vaatad telekat, ei ole laiskus. See on keha ja meeletu hinge viis öelda: “Ma olen kurnatud. Ma vajan turvalisust ja aega taastuda.”
Trauma ei kao lihtsalt ajaga. See ei kao sellest, et oled „tubli olnud“ või „püüdnud oma parima“. Trauma annab endast märku kehas, mõtetes, unistustes – mõnikord isegi unes, kus tuba pöörleb, valgus liigub ja sa tunned, kuidas hingamine muutub raskeks. Need on signaalid, mitte nõrkuse märk.
Kui keegi ütleb, et sa oled ise süüdi või et peaksid olema tugevam, mäleta: see ei ole tõsi. Sinu väsimus, sinu vajadus puhata, sinu piiride seadmine – see kõik on loogiline ja inimlik reaktsioon elule, mis on olnud liiga nõudlik ja liiga karm. Sa ei pea kandma kellegi teise vastutust ega häbi. Sa ei pea enam tõestama, et oled väärtuslik.
Tõeline ilu ja jõud ei ole selles, et sa kogu aeg annad ja vastutad, vaid selles, et suudad kuulata oma keha ja hinge ning anda endale seda, mida vajad. Vahel tähendab see lamamist diivanil, vahel kookide küpsetamist, vahel lihtsalt hingamist ja vaikust. Ja see on täiesti piisav.
On päevi, kus tunned end võitmatu ja energilisena: sa sööd hommikusööki, lähed jalutamas, loed raamatut, jood teed – teed samu asju nagu teised inimesed. Need hetked on väikesed, aga tähendusrikkad võidud. Kuid hoog võib kergesti maha minna ja sa magad poole päeva maha. See ei ole ebaõnnestumine – see on keha ja vaimu viis öelda: “Ma teen edasi, aga aeg-ajalt ma peatun.”
Energia taastub aeglaselt ja päevas on vähe hetki, kus sul on resurssi ennast jagada või olla teiste jaoks kohal. See ei tähenda, et sa ei taha inimesi või tegevusi; see tähendab, et sul on piiratud ressurss. Iga jagatud hetk – vestlus, töö, loov tegevus – on väärtuslik ja nõuab energiat, mida sul praegu on vähe. See on täiesti normaalne
Sa ei ole katki. Sa oled inimene, kes on läbi kandnud liiga palju üksi – ja kes nüüd hakkab endas ruumi looma. See on sinu hetk, sinu aeg, sinu elu – ja see algab sellest, et tunnistad oma väsimust ja lubad endal lihtsalt olla.
