Töökoht peab olema koht, kus saab turvaliselt ja keskendunult tööd teha, mitte keskkond, kus emotsionaalne manipulatsioon ja sobimatu käitumine on normaalsus. Kui koged midagi sarnast, tea – sa ei ole üksi ja sul on õigus seista oma õiguste ja piiri eest.
Sellised ametlikud juhised on igalt poolt leitavad. Kui satud sarnasesse olukorda, on mõned sammud, mis aitavad:
Tugi ja nõustamine – räägi usaldusväärse kolleegi, sõbra või spetsialistiga, et kergendada emotsionaalset koormust.
Piiride kehtestamine – öelge selgelt ja kindlalt, milline käitumine on lubamatu.
Dokumenteerimine – säilitage sõnumid, e-kirjad ja muud tõendid, et vajadusel juhtumiga tegeleda.
HR või juhtkonna kaasamine – tööandja ülesanne on tagada turvaline töökeskkond.
Neutraalse suhtluse hoidmine – ärge provotseerige ega vastake emotsionaalselt, keskenduge faktidele.
Minu isiklik soovitus on see, kui on mõistlik tööandja, siis võib ilmselt pöörduda tööandja poole, mure ära rääkida. Kui sa juba tead ette, et see asi ei lõpe ilmselt hästi, sest ühes kollektiivis edasi töötamine ei tuleks ilmselt hästi välja ja ainuke lahendus on tööandja meelest pakkuda sulle esimese asjana soovituskirja sinu lahkumiseks või pakkuda asendustööd sulle mujal üksuses, selle asemel et tegeleda päris probleemiga. Ole hea, anna lahkumise avaldus sisse ja lahku töölt. Pöördu politseisse ja siis vajadusel kohtusse. Võta endale esindaja. Jääb ära see osa, kus korduvalt pead selgitama mis juhtus, kes juhtus ja miks – traumakäsitlejad oskavad suhelda traumat kogenud inimestega.
Minu kogemus näitas selgelt, et:
- Romantiline narratiiv ( kiusaja poolt) ei muuda tööalast väärkohtlemist sobivaks.
- Töö ja eraelu piiride austamine on eluliselt oluline.
- Töökeskkonna turvalisus ja professionaalsus on iga töötaja õigus.
- Piiride kehtestamine ja dokumenteerimine ei ole liialdus, vaid vajalik kaitse.
Töökeskkond peab olema turvaline ja professionaalne. Iga töötaja väärikus ja turvatunne on seadusega kaitstud, ning seksuaalne, alandav või manipuleeriv suhtlus ei kuulu kunagi tööajal või töösuhtlusesse.
Selline käitumine rikub:
- Töökeskkonna turvalisust
- Töötaja emotsionaalset ja füüsilist heaolu
- Professionaalse koostöö ja töö kvaliteeti
Isegi kui kolleeg väidab, et midagi oli “nalja” või “romantilise suhte” kontekstis, ei anna see õigust piire ületada või teisi kasutada.
Mis on tänapäevane, tervislik töökultuur
- Organisatsioonis on selge ja avalik nulltolerants ahistamise, alandamise ja vaimse vägivalla suhtes. Igasugune üleastumine — verbaalne solvamine, seksuaalsed alatoonid, ähvardused, ähmastel lubadustel põhinev manipuleerimine — on keelatud.
- Töötaja väärikus ja väärikusest lähtuv kohtlemine on põhimõte. Kõigi töötajate inimväärikus peab olema kaitstud, olenemata soost, tervisest või varasemast suhtest.
- Töötaja peab tundma end turvaliselt — nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Töökeskkond ei tohi kujuneda vaenulikuks, ahistavaks või hirmu tekitavaks.
- Töökohal ei tohiks seguneda isiklik intiimsus, seksuaalne alatoon ega lubamatu manipuleerimine — töö ja eraelust tulenevad piirid peavad olema selged ja austatud.
- Kui tekib konflikt või töötaja tunneb end ebaturvaliselt, peab olema selge mehhanism — HR, tööohutuse esindaja või muu vastav isik — kes aitab sellised juhtumid läbi rääkida ja lahendada
Tegelikult — just see, mida ma kirjeldan läbi kogetu vestluse, ei vasta sellele, mida tänapäevaselt peetakse heaks ja nõutavaks töökultuuriks. Aga mida arvad sina?
Miks minu kogemus ei sobi tänapäevase töökultuuri raami
- Minu kirjeldatud käitumine — öised seksuaalsed / intiimsed sõnumid, provokatiivne ja vulgaarne suhtumine, alandavad kommentaarid — on klassifitseeritav kui ahistamine / vaimne vägivald. See loob töökeskkonna, kus sa ei tunne end turvaliselt.
- Tööajal häälitsemine, provotseerimine ja alandamine — eriti olukorras, kus sul on terviseprobleemid — rikub põhimõtteid, mille järgi töökeskkond peaks toetama inimeste heaolu, mitte kahjustama seda.
- Piiride, digniteedi ja töökoha erilise austusega käitumise põhimõtted on siin selgelt üleastutud.
- Kui sinu tööandja või kolleegid püüavad sellist käitumist õigustada “romansina” või “isikliku suhtega”, ei vähenda see vastutust.
🎯 Minu arvamus: ma ei leia, et sellist käitumist — nagu mina kogesin — võib pidada mingil juhul normaalseks osaks tänapäevasest töökultuurist. Pigem vastupidi: see on selge rikkumine — inimväärikuse, turvalisuse ja professionaalse töökeskkonna põhimõtete vastu.
Aga töökeskkond leiab koos selle MEHEGA, et see on igati normaalne töökeskonna osa ja toetav vestlus nii tööalaselt kui isiklikus elus.
Tule loe ja koge – ja leia see toetus üles. Võid mulle ka kirjutada, sest seda “viisijuppi” ma ei leia ise siiani üles.
Märts 2024, kuupäev 03
Asendustöötaja sünnipäev. SEE MEES ja asendustöötaja tööl. Minul vaba päev aga pidin ASENDAJALE sünnipäeva puhul õnnitlema minema. SEE MEES: Tuled asendajale külla varsti. Plaanisid tulla v
Mina: ASENDAJALE vaja shokolaad tuua Tema: Tule jah munni imema, praegu saab. Tegi nalja
Mina: Nali oli see, et kutsusid munni imema? Tema: Jah. haha tore nali. A sa ei tule ju. Praegu saab imeda. Tema “Sul lihased hakkavad juba närbuma, kui ei kõnni. Tatsa jalaga ja ime näppu.
Märts 2024, kuupäev 03 hilisõhtu, peaaegu juba südaöö kell on 00:00 ja minuti pärast on juba 4. märts
Saan SELLELT MEHELT smse stiilis, et
alates kell 00:00 “Mahla v limot pole sul v Okei. Jäägid saavad kodus otsa. Lähme autoga sõitma. Ostame mahla Lähme Prismasse.
Vahemärkus. Elasin ülejõel, tema kesklinnas tn. Lähim Prisma Annelinnas või Jõe tn. Olen karkudega käinud 2 ndl tööl ja päeval oli mul autoavarii. “Jalale ravi. Vereringe äratus.”
Mina ütlesin, et Jalg on unereziimil tänaseks. Puhkus vajalik, sest homme pikk päev. – Jah. Ei kommenteeri. Jalg peab puhkama.
No miks peaks. Sa oled tundlik. Kas tahta või ei. Emotsioon on kui piik. Mida paratamatult südamest läbi laseme
Mina ütlesin, et tänaseks vaim ja jalg on nõder.
Tema vastu, et ala comment, Kuna muidu nina punaseks läheb? Ja soovib head ööd. Jätkab, et kadunud lihased. Kadunud jalad. Enam ei kepsle. Kui nii mõelda, siis vabasurma minna on hea. Aga ei. Puhkust jalalabale ma ööde kaupa annan. Teesklen. Hh Keda nussib mesilane. Kui vägisi võtab nektarit. Fuck. Ok. Kannikas. Mine magama. Kannike. Kannel. Unelaulu. Mina siin ropendan. Olen vastik siga. Värdjalik hiilgus. Alati joob yle su laiba. Kle meloodialõug, käi unne. Sa oled aeglane. Hoopealt. Korrigeeri end hoopealt ja ära ole munn. Siis saad oma fantaasiad. Fucking põder. Jalapuhkus on ehe näide. Et oled vanatydruk. vitty. Käi putsi Ma näen enda ette. Aga sa ei joo. Sa pole vääriline. Kuid oled juba nii palju saanud vabadust, et see peksab sind. Fuxk u. Mis tahad. mine magama. Haha. Läheb mingi 5 min aega vaene nunn. Kuseb jne. Ytle, et imed kujutluses.
Küsin, kas olen mingi seksobjekt.
Ütleb, et ei. Lollakas. Ime. Küsisin, kas ma olin tema jaoks suvaline sex või läksin natuke korda ka. Vastab, et ikka läksin korda. Mõtle nii, et see oli kompaktne kompamine meile vajalik. Määratud olema nagu mesilased. Meie vahel oli kõik päris. Kui sa tahad midagi ette kujutada, siis on see sinu teema. Nii peab olema, ei maksa stressata. Kuid ma arvan, et sa adud, mis mu soovid on. Ja mul on hea meel, et mulle armu andnud oled. Meie kama oli vabavoli mõlemad said tunda midagi mida pikka aega vi vahetult ei olnud, kas sa ei leia, et see oli vabastav ja edasi viiv kuidas praegu tunda isegi kui see oleks väiksem kihk? Kui sa tahad minna siin deepi siis mul on kahju milline see tõde on, ainuke ma loodan, et sa naisena ja emana oled kasvanud ja tajud, et ma ei ole mingi seksikamaks või nagu näha sind ära kasutanud a mõtle, kui ma oleks, mis vahet sel oleks? Mis see tõde on. Tahtsime nussida. Ehk seal oli miskit. Vahet pole kas sa või ma sellest õigesti aru saime. Täis noh, 5 h joonud. Ööd, njaa, see on siis lõpp. No suuseks
Mis siin leiab aset? Sõnumite toon on väga isiklik, intiimne ja kohati vulgaarne. Teemad ulatuvad alkoholist, seksuaalsusest ja füüsilistest vigastustest kuni emotsionaalse manipuleerimiseni (“kadunud lihased”, “enam ei kepsle”, “vabasurma minna on hea”). Minu seisukoht on selge: vajan puhkust, jalg vajab taastumist, emotsionaalselt ei ole valmis süvitsi suhtlema. Tema ignoreerib minu piire, jätkab intiimsete ja mõnikord alandavate sõnumitega, segab fantaasiaid ja reaalset füüsilist olukorda.
Aeg: öösel saadetud sõnumid ei ole kunagi tööalased ega professionaalsed.
Sisu: vestlus on äärmiselt intiimne, isiklik ja vulgaarne; puudub igasugune töökeskkonna kontekst.
Töösuhted: vestlus rikub täielikult professionaalse kontakti piirid – puudub asjakohasus, sobiv toon ja austus.
Piiride austamine: vestlus ei austa minu vajadust puhata, taastuda ega hoida distantsi.
Sina peaksid tegema sellises olukorras järgmist – Dokumenteerimine: säilita sõnumid juhuks, kui olukord peaks tööalases kontekstis või juriidiliselt eskaleeruma. Ja edasta need kohe politseisse.
See vestlus ei ole mingil juhul töökeskkonnas sobiv. Sõnumid on isiklikud, intiimsed, vulgaarsed ja piire ületavad.
Samal päeval 4. märtsil käisin ma arsti juures, sest mul oli jalg operatsioonist paistes ja valulik ja kasutasin nädala jagu juba karke liikumiseks. Sain uued rohud peale, mida siis tööle jõudes esimese asjana ka sisse võtsin.
Ja pärast kõiki neid sõnumeid oli vaja olla ÜHES vahetuses SELLE MEHEGA.
4.märts 2024 kell 19:36 töökeskkonnas, kõigepealt häälitseb ja ümiseb samal ajal kui üritan arvutis tööd teha. Sellele eelnes tegelikult nii veel mõndagi, kuid salvestama panin hiljem ja selline vestlus töökeskkonnas – tase omaette.
SEE MEES ( mõnes kohas ka tema) “Perseuss.Värdjas.Perse.Perseuss. Kui saab sööb sitta, roomab ringi…soolika uss hehe seee on päris hea. Kui olen sitane, endale ussid külge panen ma. Roomavad mind puhtaks nad. Hehehe…Säran ma …munniuss…sitauss..see on nii naljakas…sita sees on uss, siis on ka perse sees uss ja nii ongi perse uss…sõidab bussiga perse uss…sõidab nussima…uss uss…nuss nuss….hahaha…(teeb hingeldamise häälitsusi sinna vahele).
Mina: Nojah.
Tema hakkab naerma. Nojah…kukeleegu…Munniga mängid keeglit sa…heehehehe
Mina “Oled proovinud või”
Tema hakkab naerma ja häälitsema “mamamaamamam…määgida on hea, määgida on hea määmääämääämääämäää Mind ei huvita miski, mind ei huvita miski, laulab ta sepapoiste viisl…siis häälitseb hästi pikalt Ajukahjustuuus, selge on see, et aju on kahjustunud, see on selge kui allikavesi…lalalala…pean vist minema oma majja.
Mina: Väga tegus tööpäev ma vaatan.
SEE MEES: Mooduleid vaatan..ei suuda keskenduda millelegi
Mina: Jajah, vaatan, et väga sisukas tööpäev lihtsalt
SEE MEES: Sul või?
Mina sarkastiliselt: Sul. Mina sain vähemalt toitlustuse tabeliga hakkama …
SEE MEES: Käi perse kuradi pulk, käi perse kuradi mulk
Tema: Käi putsi
Vahepeal arutame minu paistes jalga, valuvaigisteid mida võtan ja kirjeldan, kuidas pean astudes mõtlema, kuidas jalga painutada, sest iseseisvalt jalg seda liigutus ei tee. Olin käinud hiljuti jalalaba pealt moodustist ära opereerimas aga jalg läks paiste ja tööl käisin karkudega. Arstid arvasid vahepeal et allergia niidile. Hommikune kirurgi külastus andis uued rohud vereringehäire leevendamiseks
Tema: Sa oled nõmedik
Mina: Nõmedik v
Tema: Sa oled nõmedik.
Tema: Fucking invaliid. Türauss
Mina: Milleks? (häälest on aru saada, et ma ei ole enam mina ise)
Tema: Vahet ei ole nagu. Hüppan sitapotti peakat. Hahaaha. Löön pea lõhki….sest auku ma ei mahu. Olen vesipea, olen vesipea…suur pea
15:15 ohkan
Tema ütleb, et “ära ohka..ei mölise
15:52.59 näitan talle ilmselt oma jalga. “Vaata”
Tema “Ma ei taha näha. Oksekas tuleb peale. Pask. Invaliid mine ära.”
Mina “Väga hea, lähen ära.”
Tema “ Ei ei ma ei mõelnud seda nii…pane see padi jala alla, see mis sul seal seljataga on. Dumb (inglis k. rumal) Dumb..(16:12.33)
16:16.83 Tema “Kas sa kuuled ka, mis ma siin jahun…Ma lähen kohe minema, siis saad rahu. Räägin, et ma tunnen end hästi, aga ma ei tee täna rohkem tööd, leppisin ÜHE TEISE KOLLEEGIGA kokku, et … 15:53.24 Tema “Kedagi ei huvita.”…Misasja te kokku leppisite, mind huvitab küll. Soaga ajan ju, ega ma ei kontrolli mida ma suust välja ajan. 17:02.55 Mis sa põed siin. Vaata peeglisse parem. Nii et räägi siis, mida te kokku leppisite? … 18:42.42 Tema “Putsi kõik” 22:11:47 Tema “Maksa maksu. Elumaksu…Haha, okei nüüd läheb asi karmiks.Elumaksu maksta. (Ringutab häälekalt) 22:38.19 Tema “Saad hakkama praegu.?”
“Nagu näed jah.”
Mis siin toimus? See ei ole mitte ainult isiklik ebamugavus, vaid ka tööalane ahistamine. Kui sina oled olnud selles olukorras, siis selline käitumine rikub sinu turvalisust ja tervist töökeskkonnas, ja olukorda tuleb võtta tõsiselt. Professionaalsed standardid (sobiv toon, turvaline keskkond, austus töö tegemisel) kehtivad ka romantilise suhte või sõpruse kontekstis. Minu kogemus (operatsioonist taastumine, valu, vaimselt kurnav vahetus) on tõendiks, et SELLE MEHE käitumine oli sobimatu ja tööohutust rikkuv.
Tema lahkus töölt kell 20.00 ja mina läksin töölt ära, kell oli 22.00. Öösel kutsusin endale kiirabi ja diagnoositi ulatuslik SVT põlveõndlas ja sääre tagumises veenis. Jäin kaheks nädalaks haiguslehele. Selle kahe nädala jooksul kaotasin kõndimisvõime, läbi valu suutsin liikuda wc-sse või kööki. Mu elu jäi seisma. Ma õppisin uuesti kõndima. Veeteraapiat sain iga päev, et lihased harjuksid uuesti normaalse liikuvusega. Karm aeg, Lapsed ei saanud kooli ja peamine toit oli lastel võileib.
On hetki, mis muudavad kogu arusaamist sellest, milline peaks olema turvaline töökeskkond. Mõnikord tulevad need hetked hiilides – läbi väikeste kommentaaride, naljade, sõnumite –, kuni ühel päeval märkad, et oled sattunud olukorda, mis ei ole enam lihtsalt ebaprofessionaalne, vaid otseselt kahjulik sinu vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Just sellisesse olukorda ma hiljuti sattusin.
Ja ma räägin sellest, sest ma tean, et ma ei ole ainus.
“See oli ju lihtsalt nali…” – kus lõpeb huumor ja algab väärkohtlemine?
Tagantjärele sain teada, et minu jaoks inimlikust suhtlusest oli tema enda sõnul saanud “romanss”, “ilusad sõnad”, “toetus nii tööl kui eraelus”. Minu jaoks polnud see ei romanss ega kokkulepitud erisuhe. See oli lihtsalt normaalne inimlik suhtlus. Sest tema rääkid, kui raske aeg on tal praegu, pärast oma lahutust ja sellest, kuidas naine joob ja ähvardab teha enesetappu ja manipuleerib teda enda juurde tagasi minema. Tahtis minna purjuspäi ise Emajõkke ujuma ja kutsus mind nö “turvajaks” kaasa. Ja ma läksin…
Kuni see enam normaalne ei olnud.
Pühapäeval, 3. märtsil – minu vabal päeval – kirjutas ta mulle.
Mul oli plaan viia kolleegile sünnipäevaks šokolaad.
Tema “nali” kõlas nii:
“Tule jah munni imema, praegu saab.”
“Sul lihased hakkavad närbuma, kui ei kõnni. Tatsa jalaga ja ime näppu.”
Tööandja hinnang sellele?
Et mina olevat “võtnud olukorrad tavalisest töösuhtluse kontekstist välja”.
Aga kas see on tavaline töösuhtlus?
Kas selline kõnepruuk on osa “tänapäevasest töökultuurist”?
Kas me tõesti nimetame seda naljaks?
Vastus on lihtne: ei.
Sellel kõigel on hind. Mõnikord ka väga otsene.
Sel päeval lõpetas tema tööpäeva kell 20.00.
Mina läksin ära kell 22.00.
Öösel kutsusin endale kiirabi.
Diagnoos – ulatuslik süvaveenitromboos põlveõndlas ja sääre tagumises veenis.
Jäin kaheks nädalaks haiguslehele.
Stress, ebastabiilsus, alavääristavad kommentaarid ja psühholoogiline surve ei ole lihtsalt “halb päev tööl”. Need võivad olla otseselt tervist kahjustavad tegurid.
Miks ma sellest räägin?
Sest liiga paljud inimesed vaikivad.
Sest liiga sageli õigustatakse piire ületavat käitumist sõnadega “nali”, “ära võta südamesse”, “meil on selline huumor”.
Sest tööandjad ei näe probleemi seal, kus inimene kannab tagajärgi üksi.
Sest mul on lapsed, pered ja inimesed, kellele õpetan keelt ja kultuuri – ja ma ei taha, et nende tuleviku töökeskkond oleks selline.
Sest vaikus kaitseb ainult üht poolt – ja see ei ole ohver.
Mida ma loodan oma loost?
Et keegi teine tunneb ära märgid.
Et keegi julgeb varem piiri tõmmata.
Et tööandjad hakkavad lõpuks mõistma, mis on professionaalsus ja mis ei ole.
Et inimesed näevad, kui kiiresti võib ohutu tundunud suhe muutuda millekski manipuleerivaks.
Et keegi ei peaks kogema seda, mis mina – ei vaimselt ega füüsiliselt.
Töökultuur algab austusest. Kõik, mis seda ei sisalda, ei ole kultuur.
Meil on aeg hakata rääkima, mis on okei ja mis ei ole.
Mitte “oma mätta otsast”, vaid inimlikkuse ja professionaalsuse seisukohast.
Ja kui kellelegi tundub selline suhtlus “tavaline” –
siis on see juba ise probleem, millest peaks rääkima.
Need kaks nädalat muutsid mu elu
Selle haiguslehe jooksul ma kaotasin kõndimisvõime.
Ma liikusin ainult läbi valu – WC-sse, kööki, ja tagasi voodisse.
Mu elu jäi seisma. Kõndimine, mis on nii iseenesestmõistetav, muutus millekski, mida pidin uuesti õppima. Iga päev sain teha harjutusi vees, et lihased harjuksid liikuma ilma krampide ja järsu valuta. Õppisin ilma karkudeta käima meetrite kaupa, toe najal.
See oli karm aeg — mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt.
Võib-olla oligi see kõige kõnekam hetk:
kui sinu keha ütleb välja selle, mida su vaim on juba ammu tundnud.
On hetki, mis muudavad kogu arusaamist sellest, milline peaks olema turvaline töökeskkond. Mõnikord tulevad need hiilides – läbi väikeste kommentaaride, naljade, sõnumite –, kuni ühel päeval märkad, et oled sattunud olukorda, mis ei ole enam lihtsalt ebaprofessionaalne, vaid otseselt kahjulik sinu vaimsele ja füüsilisele tervisele.
See aeg näitas mulle väga selgelt, kui kiiresti võivad vaimsed pinged ja töökeskkonna stress kasvada millekski, mis halvab terve pere igapäevaelu.
Kuidas puhkus ka läks?
“Kuidas puhkus ka läks?” – hetk, mis pani mind tarduma
Kõige iroonilisem ja valusam hetk saabus alles siis, kui tööle tagasi jõudsin.
Seisin veel vaevu jalul, liikusin ettevaatlikult ja aeglaselt, sest lihased alles õppisid uuesti toimima. Minu sees oli veel hirm, ebakindlus ja teadmine, kui lähedal kõik oli läinud palju hullemaks.
Ja siis kõlas küsimus – naerdes, nagu oleks tegu mingi muheda naljaga:
“Noh, kuidas puhkus ka läks?”
Üks küsijatest oli seesama kolleeg, kelle öised sõnumid ja tööpäevane käitumine olid üheks osaks kogu selle olukorra käivitajast. Selle hetke absurdsust on raske sõnadesse panna.
Puhkus?
Kuidas nimetada kahe nädala pikkust aega, kus:
- ma kaotasin kõndimisvõime,
- lapsed jäid koju, sest ma ei suutnud neid kooli viia,
- söögiks oli peamiselt võileib,
- valu oli pidev kaaslane,
- ma õppisin uuesti liikuma ja sain veeteraapiat lihtsalt selleks, et jalad ei unustaks, kuidas kõndida?
Kui see oli puhkus, siis milline näeb välja nende meelest kokkuvarisemine?
See “nali” ei olnud nali.
See oli märk sellest, kuidas mõnede inimeste jaoks on teiste valu nähtamatu.
Kuidas ametikaaslased võivad võtta endale õiguse hinnata ja seada raamidesse olukordi, millest neil puudub igasugune arusaam.
Kuidas kannatus võib saada kellegi teise nalja objektiks.
Tööle naasmine – suhtumine juhtunusse
Kui naasin tööle, küsis sama kolleeg mulle „naljatamisi”:
- “Kuidas puhkus ka läks?”
Kui sellele reageerisin, järgnes kohe uus kommentaar, mille kolleeg suunas kõrval istuvale vanemale naistöötajale:
- “Nojah, sul see veri oli kõva jah?”
See tekitas mulje, et minu terviseprobleemi käsitleti naljana. Selline suhtumine kinnitas, et minu kogetud olukorda ei võetud tõsiselt ning suhtlemist sel viisil peeti normaalseks osaks töökeskkonnast.
Kui ma sellest loost rääkisin oma koolitatavatele, ja ma küsisin, et “KAS SINA TÖÖTAKSID SELLISES TÖÖKESKKONNAS?” siis sain sellise tagasiside osaliseks.
„Ei. Mitte mingil juhul.
Selline töökeskkond ei ole töökoht, vaid toksiline ja ohtlik ruum, kus seksuaalsed kommentaarid, alandamine, ropendamine ja verbaalne agressioon on normaliseeritud.
Töötaja tervist, väärikust ega turvalisust ei kaitsta – see on professionaalne bullshit*, mitte töökultuur. Sellises kohas ei peaks töötama mitte keegi.”
Mida arvab aga lugeja? Ootan mõtteid.
Konkreetne asutus aga leiab, et konkreetsed näited peegeldavad igapäevast ja tavalist töökeskkonda. See, et mina end ebamugavalt tundsin, see oli minu subjektiivne arvamus.
Kuigi asutus väidab, et antud olukord peegeldab „igapäevast ja tavalist töökeskkonda“, tuleb arvesse võtta faktilisi asjaolusid:
- Töötaja oli järgmisel päeval tööl pärast operatsiooni, mille käigus eemaldati jalalt moodustis. Ta liikus karkudega, sest liikumisvõime oli piiratud ja taastumine alles käis.
- Töötajale ei antud vaba päeva, kuigi ta palus taastumiseks ja jalale puhkuseks. Töötamine karkudega sundis teda liikuma valu ja piiratud liikumisega peaaegu 2 nädalat
- Töötaja sai tööajal verbaalseid alandusi, roppusi ja seksuaalse sisuga kommentaare, mis ei olnud seotud tööülesannetega.
- Kõik need juhtumid on objektiivselt tõestatavad, sõltumata sellest, kas kolleegid või tööandja pidasid neid „naljaks“ või „tavalise töökeskkonna osaks“.
Seetõttu ei ole küsimus ainult töötaja subjektiivses ebamugavuses, vaid objektiivselt dokumenteeritavas ohus ja töökeskkonna sobimatuses, mis võis kahjustada tema tervist ja heaolu.
