Kes meist – või minu endistest kolleegidest – oleks osanud arvata, et naasen peale paari aastat eemalolekut tööturult täpselt sellesse valdkonda ja tööspetsiifikasse, mis mind omal ajal ei toetanud? Võiks öelda, et elu teeb kummalisi kaari. Aga täna tean, et see kogemus ei olnud juhuslik. Vahel ongi tarvis minna läbi tule ja vee, et mõista, kuidas süsteem tegelikult toimib – ja kuidas sellega toime tulla siis, kui see sind ei toeta.

Mul on olnud tunne, et kõik need üleelamised olid vajalik kütus, et minust saaks parem spetsialist. Mitte parem paberite järgi, vaid parem inimesena – sest ma tean, millest ma räägin. Olen näinud, mis juhtub siis, kui spetsialist ei tee oma tööd. Kui abivajaja jääb hammasrataste vahele, sest süsteem lonkab või inimesed, kelle töö on toetada, on kas oskamatud, ükskõiksed või lihtsalt väsinud. Olen kogenud, mis saab siis, kui spetsialist ei oska toime tulla traumadega inimestega – nendega, kelle lugudes on korduvad rahutused, valu, hirm ning kes vajavad kõige enam just mõistmist ja turvatunnet.

Olen näinud ka seda, kuidas abivajaja, kes on kogenud perevägivalda ja töövägivalda, hakkab kandma neid mustreid oma ellu – mitte seepärast, et ta tahaks, vaid seepärast, et tal on õpitud reaktsioonid, mida keegi pole aidanud muuta. Ja mis veel valusam: olen näinud, kuidas inimesed, kes murdsid tema vaimse ja emotsionaalse poole, ei võta vastutust, vaid alustavad uut rünnakut. Nad hakkavad emotsionaalselt survestama, mustama ja eemaldama ohvri ümbert viimaseidki toetajaid, lammutades tema eneseusu ja eneseteadlikkuse. See on teadlik kollektiivne tegevus – karistus selle eest, et ohver julges öelda: “See ei ole okei.”

Ma ise alustasin ettevõtjana, sest tundus, et niimoodi saan olla sõltumatu ja kaitsta end. Aga ajapikku olen mõistnud, et tihti on veel parem koht kas heas meeskonnas või hea mentori kõrval. Ja see võimalus mul on. Ka minul on teadmised, mida igaüks ei oma, ja kogemused, mida ei õpita raamatust. Ja need teadmised on täna väärtus, mida keegi ei saa ära võtta.

Mulle meeldis aastaid tagasi öelda, et töötasin kohas, mis oli minu jaoks hüppelaud. Aga täna võin ausalt öelda, et see “hüppelaud” oli pehkinud. Hoo sisse saades murdus see pooleks ja mina kukkusin – vajusin vee alla, lõin pea ära ja rapsisin lainetes pikalt, et ellu jääda. Aga lõpuks, kõigest hoolimata, ma ujusin. Täna ma mitte ainult ei uju – ma õpetan teisi ujuma. Olen endale ehitanud uue, tugeva hüppelauda. Usaldusväärse meeskonnaga ja ainult parimast materjalist. Ja hüppan siit iga kord natuke kõrgemale.

Natuke irooniline on mõelda, et nüüd vastutan ma erinevate osakondade ja valdkonna eest, kus minuga peavad vajadusel koostööd tegema inimesed, kes omal ajal minu hüppelaua pehkinud lauaga asendasid ja vaatasid pealt, kuidas ma püüdsin peale kukkumist ellu jääda. Täna olen ma spetsialist, kelle arvamus tööeetikas loeb!

Mis on töökiusamine? Kes on ohvri rollis?

Tööalased suhted mõjutavad nii inimese igapäevast heaolu kui ka töö tulemuslikkust. Konfliktid võivad areneda töökiusamiseks – see on süstemaatiline, pikaajaline, vaenulik ja ebaeetiline käitumine, mis võib olla:

kolleegide ignoreerimine
info varjamine või töö takistamine
maine kahjustamine (laim, solvamine, kuulujutud)
töötaja isoleerimine
avalik alavääristamine

Juhtide puhul lisanduvad:

ebarealistlikud tähtajad
teostamatud ülesanded
võimupositsiooni kuritarvitamine
töötaja karistamine, kui ta avaldab arvamust või seab midagi kahtluse alla

See ei ole lihtsalt “tavakonflikt”. Kiusamine on muster. See kordub. See jätkub.

Kiusamine või diskrimineerimine?

Sageli aetakse need mõisted segamini.
Töökiusamine: vaenulik käitumine, mis ei pruugi olla seotud tunnustega.
Diskrimineerimine: ebavõrdne kohtlemine töötaja tunnuse alusel (sugu, vanus, rahvus, tervis jms).

Mõlemad on seaduse järgi keelatud.

Millised on töökiusamise tagajärjed?

Need on tõsised:

läbipõlemine
depressioon, ärevus
unehäired, krooniline stress
töövõime langus
usalduse kaotus inimeste, tööandjate või süsteemi vastu
soov lahkuda valdkonnast

Ka tööandja kannatab: personalivoolavus, mainekahju, juriidilised vaidlused.

Mida tööandja peab tegema, kui saab teate töökiusamisest?

Seadus kohustab tööandjat tagama psühhosotsiaalselt ohutu töökeskkonna.

See tähendab, et tööandja peab:

Kaebust tõsiselt võtma.
Uurimist läbi viima – neutraalselt ja läbipaistvalt.
Dokumenteerima kõik sammud.
Vajadusel osapooli eraldama.
Tagama ohvri kaitse kättemaksu eest.
Hindama psühhosotsiaalseid riske ja neid ohjama.

Kui tööandja ei reageeri, vastutab ta ka tervisekahjustuse eest.

Kuidas töötaja saab end kaitsta?

Kogu tõendeid. Kirjuta üles kuupäevad, ajad, vestlused.
Talleta kirjavahetus (e-kirjad, sõnumid).
Teavita tööandjat (kirjalikult!).
Pöördu töötervishoiu, psühholoogi või juristi poole.
Külasta tööinspektsiooni või töövaidluskomisjoni, kui olukord ei parane.
Otsi emotsionaalset tuge, ära jää üksi.

Üksinda murduvad inimesed kiiremini kui keegi arvab.

Mida tööandja saab teha töökiusamise ennetamiseks?

luua selged reeglid ja väärtused
koolitada juhte psühhosotsiaalsete riskide kohta
viia läbi regulaarsed töökeskkonna hindamised
arendada avatud tagasiside kultuuri
kehtestada konfidentsiaalne kaebuste süsteem
reageerida igal juhul, mitte panna probleemi vaiba alla

Töökiusamine ei lahene vaikimisega, vaid aususe ja tegevusega.

Juristi soovitused ja töövaidluste praktika

Tööõiguse juristid rõhutavad:

töökiusamine on tõendatav, kui inimene dokumenteerib juhtumid
ohvrile kättemaks on eriliselt tõsine rikkumine
tööandjal on kohustus ennetada psühhosotsiaalseid ohte
Kui salvestad vestluseid töökiusu tõendamiseks, siis osale ise kindlasti vestluses. Audiosalvestusi tohid teha enda jaoks ja kuulata võib neid tööandja või juhtumite menetleja. Muudes kanalites neid salvestisi avaldada ei tohi

Lõpetuseks

Kui oled kiusamist või diskrimineerimist kogenud, siis tea:
see ei ole sinu süü. See on süsteemi viga.

Ja kui oled sealt välja tulnud – või alles teel –, siis tea seda:
sa ehitad endale uue hüppelaua.
See üks pehkinud laud ei määratle sinu tulevikku.
Sina määratled selle ise.