Jõudsin omadega rappa. Jah, pesueht sohhu. a teate mis, kui inimene jõuab omadega täiesti rappa ja hingab mehise sõmu kevadist hõngu, siis on see megahea tunne. Vabadus.

Ja täna kodus treppist üles marssides jõudis kohale, et mul oli täna raamatuesitlus. “Minu murdumise lugu. Või siis Nonsenss romanss – heal lapsel on ikka kaks nime. Jah, ma ei teagi täpselt, selle raamatu kirjutamine oli puhtalt eneseanalüüs, mõneti loogiline loominu jätk, sest looming on minu väljend ja kui teised mind kuulata ei taha, siis tulebki ainult raamatu sisse kõik ära rääkida. Kui mu vanavanaema veel elaks, oleks jalgrattaga vinta- vänta sinna vändanud ja kõik maailmamured pööningul heinakuhjas ära rääkinud. Või siis vanaemaga köögis “seakõrvasid” või neid päris ehtsaid õlis praetud pirukate tegemise hoos jutustanud oma tegemistest, jahuseid peopesasid põlle sisse pühkides, naerupisaraid põskedelt pühkinud ja maailm oleks olnud kohe kõige parem paik. Äsjalüpstud piim, muidugimõista jahutatult, kuid otse pütist ja kulbiga sõõm. Imeline lapsepõlv, isegi kanakaka keset hoovi ja mina varbaid pidi seal sees – no ei saaks nostalgilisest meenutusest üle ega ümber. Tegelikult loo mõte oli selles, et sellel hetkel kui ma mõistsin, et mina ei pea lahendama teiste inimeste probleeme. Mina ei pea vastama teiste inimeste ootustele. Las nad siis pettuvad . Ma ei pea tõestama oma väärtust inimestele, kes seda ei näe. Las nad siis alahindavad mind. Mina ei vastuta kellegi teise emotsioonide eest. Las nad tunnevad kuidas nad tunnevad. Mina ei vastuta kui mõni inimene ei saa aru minu valikutest. Las nad siis olla segaduses. Mina ei vastuta teiste inimese õnnelikuks tegemise eest. Oma aja ja energia kulutamine asjadele, mida ma ei saa kontrollida ( teiste inimeste tujud, arvamused, teod) tuleb lõpetada ja keskenduda ühele asjale, mida saan kontrollida) – Mina.

🔥 Mina ei pea lahendama teiste inimeste probleeme.
🔥 Mina ei pea vastama teiste ootustele.
🔥 Las nad pettuvad, kui tahavad – see pole minu asi.
🔥 Mina ei vastuta kellegi teise emotsioonide eest.
🔥 Oma aega ja energiat tuleb panna sinna, mida ma päriselt saan kontrollida – iseendasse.

Ma ei saa vastutada teiste inimeste halva käitumise eest minu suhtes, ega ka nende manipuleerimise eest. See on nende asi. Oluline on see, kuidas mina reageerin, kuidas ma sean piire, väärtustan iseennast ja ei lase teistel oma tegudega võtta minult seda teotahet, motivatsiooni ja loovust ja mõtteid, mis minus peidus. Jah, see raamatu kirjutamine aitas mind niivõrd, et ma kohe kindlasti ei ole seesama inimene, kes 7 kuud tagasi. Ja mul oli raamatuesitlus. Vist juba neljas. Mina, kes ma tegevusjuhendaja kursusel, pidin peaaegu klassi ees minestama, oi appi kui võõras see teistega oma teadmiste jagamine oli. Nii ropp tunne oli eksida, arvsin et eksin. Aga tegelikult olid mul väärt mõtted. Nii on ka sinna raamatusse päris head mõtted kirja saanud. Mõned nilbed ja rõvedad ka. Aga maitse asi ja maitse asi ei vaielda. Selline kõnepruuk on paljude meelest rõve ja vale, selline käitumine on ebaeetiline. Aga see, mis ühtedele vale ja ebaõiglane, teisele jällegi lubatud ja igati normaalne töökeskkond ja suhtlus kolleegide vahel. Ja kolmandate meelest haihtub iga probleem, kui kollektiivselt end selles veenda ja öelda, et meie küll asjast midagi ei tea. Maitse asi. Mina aga tean küll, et see eneseväljendus raamat on üks parimaid lugusid, mis minu sulest kaante vahele on saanud. Oma vanaemale ma seda raamtut lugeda ei annaks, ta ei mõistaks. Aga mu vanaema mõistaks, et nii need asjad käima ei peaks. Patsutaks mu pead ja ütleks, et võta veel üks pirukas. Sest hea seltskond ja hea toit ja päris kohal olles on kõige parim ravim – murede ja rõõmude jagamine. Saadakse nendest siis päris täpselt aru või mitte. Toetus loeb. Ja kui ei saa aru, huvi on, siis küsimustest ja vastustest, selgub alati ühine arusaamine.

Just see taipamine, et me ei saa vastutada teiste käitumise ja manipulatsiooni eest, aga me saame vastutada selle eest, kuidas me ise sellele reageerime – see on suur vabanemine. See ongi see hetk, kus enam ei anta oma energiat ja jõudu ära neile, kes seda ei vääri.

Ma ütlen otse, et mõni asi on nilbe ja rõve, aga see ongi elu. Ja samas on ka see osa, kus vanaema patsutaks pead, annaks piruka ja lihtsalt kuulaks – sest toetus loeb. See on see kontrast, mida päriselus tihti näemegi: üks maailm, kus õiglust pole ja probleemid haihtuvad “kollektiivse veenmise” abil, ja teine maailm, kus inimesed lihtsalt on kohal, kuulavad ja hoolivad.

Kui huvi on olemas, siis saab alati küsimuste ja vastuste kaudu ühise arusaamiseni jõuda – täpselt! See on nii oluline. Kui keegi tahab mõista, siis ta küsib ja kuulab, mitte ei eelda ega otsusta teiste eest.

Mul on midagi öelda ja ma ütlen seda julgelt välja ka. Ja ma tänan selle tohutu toetuse eest neilt, kes on minu raamatut lugenud, ja tutvustusõhtutele tulnud.