💬 Ma kutsun Sind, hea lugeja, kaasa mõtlema ja kaasa rääkima.
Kas oled ise kogenud olukordi, kus eksimine oli lubatud ainult “valitud” inimestele?
Kas oled näinud, kuidas “õppimise võimalus” tähendab tegelikult kellegi kõrvaletõrjumist?
Jaga oma mõtteid kommentaarides või kirjuta mulle otse. Just ausad lood ja jagatud kogemused on need, mis aitavad meil päriselt edasi liikuda – õppides, aga ka andestades ja piire kehtestades.
Täna tahan ma esitada küsimuse:
👉 Kellel on meie ühiskonnas (või organisatsioonis) lubatud eksida? Üks mõte, mis mind esmapilgul väga kõnetas:
„Me oleme inimesed ja meil on õigus teha vigu, sest nii me neist õpimegi.“
Tundub inimlik. Soe. Lubav. Justkui ruum, kus on turvaline katsetada ja õppida.
Viimaste kuude jooksul olen olnud tunnistajaks olukorrale, kus töötjad, kes märkavad süsteemseid vigu või seavad kahtluse alla ebaeetilisi olukordi, saavad hoopis ise märklaevaks. Kus töötajad, kes toovad välja vajaduse turvalisuse, aususe või empaatilisema suhtluse järele, sildistatakse kui “probleemsed”, “ülitundlikud” või “liiga emotsionaalsed”. Nende hääl ei vii mitte muutuseni, vaid vaiksesse lahkumiseni. Samas näen, et organisatsioonid, kes kasutavad oma loosungites sõnu nagu „õigus eksida“, „õppimine“, „inimlikkus“, peaksid küsima endalt ausalt – kas need põhimõtted kehtivad kõigi suhtes võrdselt? Või kehtib vigade lubatavus ainult neile, kellel on rohkem võimu ja vähem riski? Ma usun, et töökoht, eriti selline, mille eesmärgiks on pakkuda tuge erivajadustega inimestele, peaks ise olema eeskujuks hoolivuses ja aususes. Kui me räägime aktsepteerimisest, õppimisest ja väärtustest, siis peab see algama seestpoolt – töötajate, vabatahtlike, juhtide ja ka kriitikute kuulamisest.
Tõeline õppimine algab hetkel, mil me suudame eksimusi tunnistada, mitte neid varjata.
Õppimine algab seal, kus me suudame kuulata teise inimese kogemust ilma teda tühistamata.
Ilus ja inimlik moto:
„Me oleme inimesed ja meil on õigus teha vigu, sest nii me neist õpimegi.”
Aga kellel siis täpselt on see õigus vigu teha? Ja kellelt eeldatakse, et nad nendest õpiksid?
Viimaste kuude jooksul olen saanud kogemuse osaliseks, mis ei kattu selle motoga, vähemalt mitte töötaja ega kliendi vaates. Kaebusele töökiusamise kohta pole antud siiani sisulist vastust. Sain lihtsalt teada, et „teiste meelest” töökiusamist ei olnud. Samas kirjutas üks kolleeg minu iseloomustuse, kus iga lõik algas sõnadega „arutasime teistega…” – mis on klassikaline näide sellest, kuidas kujundatakse kollektiivne narratiiv ühe inimese vastu. Isiklik kogemus asendub üldise grupiarvamusega. Ja see on töökiusamise üks nähtamatumaid, kuid mõjusamaid vorme.
Eriti kõnekas oli see, et minu iseloomustus kolleegi poolt algas igas lõigus sõnadega: „Arutasime teistega…”. See ei põhinenud tema isiklikul kogemusel, vaid grupi kujundatud arvamusel. See on ehe näide sellest, kuidas kujundatakse narratiiv kellegi vastu, mitte inimesest lähtuvalt. Just see ongi töökiusamise olemus – mitte otsene solvamine, vaid süsteemne, vaikne tõrjumine, kus inimese ümber ehitatakse lugu, mida temaga ei jagata, kuid mida kõik teised vaikimisi teavad ja usuvad.
Saatsin sellele samale kolleegile sõnumi ( siis kui ma praktikandilt selle teate sain), et kas olen teda kuidagi pahandanud, halvasti öelnud, töölaselt või isiklikus elus. Ta kinnitas mulle, et kõik on hästi, ma pole midagi öelnud ja temal ei ole minuga ühtegi probleemi.” Ja kaks kuud hiljem, siis selline tagasiside. Arvan, et see näitab pigem tema enda kohta midagi, mitte minu 🙂
Selle taustal on mõistetamatu, miks näiteks inimene, kelle kohta esitati seksuaalse ahistamise kaebus, jätkab tööd klientidega. Sama töötaja suhtleb klientidega ülemäära familiaarselt: puuetega inimesed teevad talle kohvi, toovad seda töötajatetuppa, teevad talle kaelamassaaži ja teda kuuleb kliente nimetamas „idioodiks” – Töötaja enda meelest „nali” küll, aga kelle arvelt?
Kui majatöötajad sellist suhtumist vaikides aktsepteerivad või isegi õigustavad, ei saa me rääkida õppimisest ega vigade parandamisest, vaid kinnistunud võimusuhetest, kus „erivajadusega” inimesed ei väärigi austavat kohtlemist. Üks klient kirjeldas, kuidas nägi töötajat pööritamas silmi ja tegemas nägusid, kui jutt käis sellest, et ta peaks osalema klientidega vastlapäeval. Sama töötaja oli varem öelnud kliendile, et „tema töötab ainult ühes majas – see on tema maja.” Ta ei ole kuue aasta jooksul kunagi teistes majades asendanud ega töötanud. Kas sellist suhtumist aktsepteeritakse?
Veelgi kurvem on see, et kui mõni töötaja tõesti soovib luua klientidega väärtuslikke tegevusi ja sidemeid, aga on organisatsioonist lahkunud „vaieldes tööandjaga”, siis uue juhataja hinnangul „koostöövõimalust ei ole”. Samas – seksuaalse ahistamise kaebuse saanud, valetanud ja töötajaid või kliente halvustanud inimesega saab koostööd teha küll? See on kummaline ja valus vastuolu.
Me ei räägi siin tavalistest töövaidlustest ega inimlike möödarääkimiste klaarimisest. Me räägime organisatsioonist, mille esmaseks ülesandeks on toetada erivajadustega inimesi – väärikalt, inimlikult ja turvaliselt. Avalikkusel on õigus teada, mis päriselt nende seinte vahel toimub. Kaasamine ei saa olla näiline. Õppimine ei saa olla ühepoolne. Ja vigadest saab õppida ainult siis, kui neid ka päriselt tunnistatakse.
Kutsume üles kõiki, kel on olnud sarnaseid kogemusi – töötajana või kliendina – jagama oma mõtteid, kogemusi ja vaatenurki. Ainult läbipaistvuse ja arutelu kaudu saab midagi muuta.
