Aastaid töötasin tegevusjuhendajana, olles igapäevaselt erivajadustega inimeste kõrval – toetades, juhendades ja aidates neil toime tulla igapäevaelu praktiliste ülesannetega. Selle töö kaudu õppisin palju: mitte ainult teiste vajaduste ja võimaluste kohta, vaid ka enda piiride, tugevuste ja varjatud haavade kohta.
Ühel hetkel taipasin, et minu roll ei ole enam lihtsalt “tegevusjuhendaja.” Olin muutunud traumateadlikuks toetajaks – inimeseks, kes mõistab, et iga kliendi lugu peidab endas nähtamatut koormat. Trauma ei ole ainult valus minevik, vaid ka olevik, mis mõjutab suhteid, turvatunnet ja igapäevaseid valikuid. Just see teadmine muutis minu tööviisi jäädavalt.
Samas hakkasin üha selgemalt nägema, et ma ise vajan uut hingamist. Minu süda tõmbus rohkem loovuse, laste ja kultuuri poole. Ma ei paku enam peamise tegevusvaldkonnana tegevusjuhendamise teenust erivajadustega klientidele, vaid olen oma energia suunanud uuele rajale: Eesti laste kooliväliste, haridust toetavate tegevuste korraldamisele ning keelt, kultuuri ja vaatamisväärsusi tutvustavate trükiste loomisele, illustreerimisele ja müügile.
Miks just see tee? Sest tahan toetada lapsi, et nad kasvaksid juurtega, mis ulatuvad oma keelde ja kultuuri. Ja tahan pakkuda neile rõõmu õppimisest väljaspool kooli – loovuse kaudu, mänguliselt, kogemusi pakkudes. Samal ajal pean isiklikku blogi, mis on teejuht enesearendamise ja iseendaga sõbraks saamise kunstis. Usun, et inimene, kes õpib ennast tundma ja hoidma, suudab ka teisi paremini toetada.
Oma ettevõtmistes loon ja vahendan ka kinkekorve, kus põimuvad Eesti keel, kultuur, kohalik käsitöö ja maakondlikud maitseelamused. Need ei ole pelgalt suveniirid, vaid terviklik kogemus: kingitus, mis räägib loo Eestist ja selle rikkusest.
Lisaks on mul väike galerii, mis ei ole ainult kunstile ja maitsetele pühendatud koht, vaid ka võimalus erivajadustega inimestele. Aeg-ajalt pakun siin tööd ja kogemust loovatel üritustel, kus tegevused toimuvad toetatud ja juhendatud keskkonnas. See on minu viis hoida sidet varasema töö ja südameasjadega – pakkuda võimalust kuuluda, luua ja tunda, et oled väärtuslik.
Just see kogemus ja väärtuste pagas on põhjus, miks lapsevanemad on mind usaldanud ja soovinud, et ma oleksin nende erivajadusega laste eestkostja või tugiisik. Nad näevad minus inimest, kes:
- oskab märgata igaühe vajadusi ja tugevusi,
- küsib õigeid küsimusi ja seisab järjekindlalt huvide eest,
- on empaatiavõimeline, aga suudab hoida ka piire,
- teab, kuidas suhelda spetsialistide ja peredega,
- ning lähtub oma töös turvalisusest ja vägivallavabadusest.
Minu elu ei ole olnud sile tee. Olen kogenud tervisemuresid, kaotanud lähedasi ja pidanud tegema raskeid otsuseid oma vaimse tervise nimel. See kõik on õpetanud, et ma ei pea iga lahingut lõpuni pidama – sest tugevus seisneb ka oskuses valida, millal oma energiat hoida. Just see teadlikkus teeb minust inimese, kes suudab eestkostjana pakkuda stabiilsust, turvatunnet ja õiglustunnet.
Inimestel võib meelest minna, kuidas nendega käituti, aga nad ei unusta kunagi, mis emotsiooni see neis tekitas. Minu eesmärk nii eestkostjana, loovtöödes kui ka inimeste toetajana on jätta maha emotsioon, mis kasvatab usaldust, väärikust ja kindlustunnet.
Ja kokkuvõttes – ma poleks siin, kui ma poleks ühel hetkel enda käest küsinud: “Kadri, kuule, sulle ei meeldi tolad ja klounid, miks sa ometi sinna tsirkusesse tagasi kipud?” Jah, ma ei pea tagasi kippuma sinna, kuhu meid ei ole tahetud. Aga õigluse eest tuleb seista seal, kus see õiglustunne katki tehti. Samas – tõepoolest, las minna. Minu tee on nüüd see, mida ma ise valin, oma südame ja väärtuste järgi.
Mida päev edasi, seda rohkem ma saan aru, et kui mulle klounid ei meeldi, ühed arusaamatud kujud, siis ma ei pea neid vaatama. Kui mulle ei meeldi tola, siis ma ei küsi tema käest ju, et miks ta on tola. Ma küsin enda käest – miks ma ikka ja jälle sinna tsirkusesse satun.
Kirjeldan tegelikult piiri tõmbamist – arusaamist, et kui keegi või miski sind ei toeta ega toida, siis ei pea sa sinna oma aega ja energiat panustama. Me ei saa muuta “klouni” olemust, aga me saame muuta oma valikut mitte enam publiku rolli astuda. See küsimus, mille ma endale esitan – “miks ma ikka ja jälle sinna tsirkusesse satun?” – on kõige olulisem samm. Sest tsirkus saab eksisteerida ainult seni, kuni meil on pilet taskus ja me otsustame sisse astuda.
