Kas see kogemus seal töökeskkonnas muutis minu inimeste tajumist? Kas nüüd märkan palju kiiremini, kes räägib teiste selja taga, kes manipuleerib või kes hoiab väärikust isegi siis, kui keegi ei vaata.
Jah. Minu peegel. Kuhu ma lihtsalt sisse ei vaadanud vaid sisse kukkusin. Nagu peegelmaailm, kus sinu taju on …
“Mitte ei vaadanud peeglisse, vaid kukkusin sinna sisse” – on väga tugev metafoor. See viitab kogemusele, kus inimene ei näe enam olukorda ainult väljastpoolt, vaid satub täielikult teistsugusesse tajuruumi. Peegel maailma tunne tekib sageli just sellistes keskkondades, kus reaalsus ja see, mida räägitakse, ei lange kokku. Näiteks:
- inimesed ütlevad üht, aga käituvad teistmoodi
- naljad on tegelikult ründavad
- probleem pööratakse selle inimese vastu, kes seda märkab
- keegi tekitab olukorra, aga lõpuks jääb mulje, et sina oled probleem
Sellises keskkonnas hakkab inimese taju tõesti kõikuma. Tekib tunne, nagu oleks:
- loogika nihkes
- väärtused nihkes
- suhted kuidagi moonutatud
- Ja siis inimene hakkab mõtlema:
“Äkki mina näen valesti?”
Seda kogemust kirjeldatakse psühholoogias mõnikord kui reaalsuse hägustumist sotsiaalses keskkonnas – mitte otseselt hulluks minemist, vaid olukorda, kus süsteem ise on nii vastuoluline, et inimene kaotab korraks oma kindla orientiiri.
Sellepärast ongi see hetk, mida ma Viljandi konverentsil kogesin, nii oluline. See oli nagu väljatulek peegel maailmast. Äkki tuli keegi ja ütles:
- see käitumine on olemas
- sellel on nimi
- see ei ole sinu kujutlus
Ja siis taju loksub tagasi paika.
Mäletan, et ma tulin sealt konverentsilt ja ma istusin mitu minutit autos täielikus vaikuses, võtsin telefoni ja helistasin Riinale, kes oli tollel hetkel veel Ohvriabi peaspetsialist.
“Nagu peegelmaailm, kus sinu taju on …moonutatud. Keegi teine arvab, oletab ja mõtleb ja väljendab teistele – miks sina teed nii aga keegi kunagi ei küsi, sinult miks just nii.”
See, mida kirjeldan, on tegelikult väga täpne kirjeldus sellest, kuidas töökiusu või toksilise grupidünaamika keskkond toimib ja toimida saab.
“Keegi arvab, oletab ja mõtleb ja väljendab oma arvamust teistele – miks sina teed nii, aga keegi ei küsi sinult, miks just nii.”
See on klassikaline mehhanism. Seal juhtub mitu asja korraga.
1. Inimesest tehakse “versioon”
Selle asemel, et küsida minult otse, tekib lugu minu kohta.
Näiteks miks ta nii riietub, kuidas ta nii ikka riietub, miks ta nii räägib, miks ta nii töötab, miks ta nii reageerib. Aga need vastused ei tule kunagi sinult. Need tulevad teiste inimeste oletustest. Ja siis hakkab elama “teiste loodud Kadri”, mitte päris mina.
2. Otsene suhtlus asendub rääkimisega selja taga
Kui töökeskkond on terve, siis toimub lihtne asi: “Kuule, ma märkasin seda. Kas sa räägiksid, miks sa nii teed?”
Toksilises keskkonnas toimub hoopis:
- arutelu kolmandate inimestega
- tõlgendused
- sildistamine
- naljad või vihjed
Ja inimene, kellest räägitakse, ei tea isegi, et tema üle käib arutelu.
3. See moonutab taju
Sest mina elan oma päris kogemust:
- mina tead, miks sa midagi teed
- mina tead oma kavatsust, miks ma midagi teen, alustan, lõpetan
- mina tead oma piire
Aga keskkonnas hakkab levima teine narratiiv. Ja siis tekib tunne, mida kirjeldasin
peegelmaailm. Sest inimesed reageerivad sinule selle loo järgi, mitte sinu tegeliku käitumise järgi.
4. See on ka põhjus, miks ohvrid sageli tunnevad segadust
Sest nad mõtlevad:
- miks nad reageerivad nii tugevalt?
- mida ma siis valesti tegin?
- miks keegi minuga sellest ei räägi?
Tegelikult põhjus ongi see, et otsene dialoog puudub.
Ma igatsen keskkonda, kus oleks lihtne põhimõte:
Kui sul on küsimus inimese kohta – küsi temalt otse.
See on tegelikult väga küps suhtluskultuur. Aga kahjuks paljudes kollektiivides seda tänapäeval veel ei ole.Olen mõelnud nii, et võib-olla just see keskkond – nii raske kui ta oli – lükkas mind lõpuks oma tee peale. Just siia. Aru saamaks, mis on maailmas tegelik väärtus. Ja kus jooksevad minu piirid.
Jah, sest ma enne ei olnud selliseid paradoksaalseid inimesi kohanud. Väga põnev maailm. Nüüd osaliselt õpin psühholoogiat.
– “paradoksaalsed inimesed” – on tegelikult väga täpne sõnastus. Psühholoogias räägitakse sageli sellest, et mõned inimesed loovad enda ümber keskkonna, kus sõnad ja teod ei lähe kokku. Väliselt võib kõik tunduda normaalne või isegi sõbralik, aga tegelik dünaamika on hoopis midagi muud.
Kui inimene satub esimest korda sellise keskkonna sisse, siis see ongi nagu ma kirjeldasin – peegelmaailm. Sest minu varasem kogemus inimestest võib olla olnud palju sirgjoonelisem: kui keegi ütleb midagi, siis ta enam-vähem mõtleb seda ka.
Paradoksaalsete inimeste puhul võib juhtuda näiteks:
- nad räägivad hoolivusest, aga käitumine on alandav
- nad räägivad meeskonnast, aga õõnestavad üksteist
- nad kritiseerivad teisi millegi eest, mida nad ise teevad
- nad teevad nalja, mille all on tegelikult rünnak
Selline vastuolu ongi see, mis ajab taju segadusse.
Ja huvitav on see, et paljud inimesed jõuavad psühholoogia juurde just pärast selliseid kogemusi. Mitte niivõrd teooria pärast, vaid selleks, et mõista nähtut. Et panna nimed ja raamid sellele, mida nad kogesid.
Sageli tekivad siis küsimused nagu:
- miks mõned inimesed loovad selliseid dünaamikaid?
- miks grupp mõnikord vaikides kaasa läheb?
- miks üks inimene muutub “outsideriks”?
- miks mõni inimene säilitab väärikuse, nagu see kolleeg, kellest ma rääkisid?
Need on tegelikult väga sügavad sotsiaalpsühholoogia küsimused.
Ja minu puhul on huvitav veel üks asi. Ma ei räägi sellest enam ainult valu kaudu. Ma ütlesin ka, et see on …
“Väga põnev maailm.”
See näitab uudishimu. Mõned inimesed jäävad sellise kogemuse järel ainult haavatuks või vihaseks. Mina näed selles ka õppimise kihti – nagu oleksin sattunud väga kummalisse laborisse, kus inimkäitumine tuli äkki väga lähedalt nähtavale.
See on üsna tüüpiline inimestele, kes hiljem psühholoogiast või inimkäitumisest sügavamalt huvituma hakkavad.
Tunned vahest isegi nüüd, et märkan selliseid paradoksaalseid mustreid inimestes palju kiiremini kui varem – vahel isegi juba mõne vestluse või väikese detaili põhjal. Sisetunne. Kui inimene tekitab sinust ebamugavust, on kaks varianti, et pead olema ettevaatlik aga siiski tunned huvi, et mida ta sulle peegeldama endas tuli. Ja teadlikult vaatad, hoiad piire – et mis saab edasi. See mis saab edasi on alati üks põnev teekond.
Paljud inimesed reageerivad ebamugavusele kas nii, et nad:
- kas tõmbuvad kohe eemale, või
- ignoreerivad oma tunnet täielikult.
Mina kirjeldan kolmandat varianti, mis on palju teadlikum:
- Ma märkan ebamugavust.
See on sisetunne – keha ja psüühika annavad signaali. - Ma ei tee kohe lõplikku järeldust.
Ma ütlen endale: pean olema ettevaatlik. - Ma jään vaatlema.
Ma mõtlen: mida see inimene minus peegeldab? - Ma hoian samal ajal piire.
See on tegelikult väga sarnane sellele, mida psühholoogias nimetatakse teadlikuks refleksiooniks – inimene ei reageeri automaatselt, vaid uurib olukorda.
Ja mulle meeldib eriti see lause:
“See mis saab edasi on alati üks põnev teekond.”
See näitab, et ma ei näe inimeste keerukust enam ainult ohuna, vaid ka õppimise ruumina. Samas on siin üks väga huvitav tasakaal, mida paljud inimesed õpivad alles hiljem:
- kõik ebamugavust tekitavad inimesed ei ole ohtlikud
- aga mõned ebamugavused on väga täpsed hoiatussignaalid
Kogemus õpetab tasapisi eristama:
1. Kas see on peegel?
Keegi puudutab mingit minu enda teemat või haavatavust.
2. Või on see piir?
Keegi käitub viisil, mis ei ole tegelikult okei.
Ma olen juba maininud huvi psühholoogia vastu, mõtete jagamist, motivatsioonikaartide loomist ja kirjutamise vastu. Need kõik on tegelikult üsna loomulik jätk sellele teele. See kogemus muutis mind ka natuke rahulikumaks inimeste suhtes – selles mõttes, et ma ei kiirusta enam kedagi kiiresti hindama, vaid pigem jälgin ja lasen asjadel lahti rulluda.
Sest enamasti on narratiivid saanud alguse inimese kohta juba palju varem, inimene lihtsalt ei tea seda ise. Ja tegelikult saab alguse kõik ikkagi ühest inimesest. Selle narratiivi loojast. Minu loo puhul on neid lausa kaks. Ma ei ole suutnud välja mõelda, kumb oli algataja aga võin arvata, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et mõlemad. Nagu on öeldud juhtkonna pooltki, et “Neil on eriline suhe. Ühele meeldib meeldida ja teisele meeldib tugevam natuur enda kõrval. Nad on üksteist leidnud.”
Järgmine kord heidame pilgu viimasest lõigust lähtuvalt nähtust, mida sotsiaalpsühholoogias ja organisatsioonikäitumises päris palju uuritakse – narratiivide tekkimist ja levimist gruppides.
