Tangot mängitakse ikka kahekesi. Siis kui ma sotsiaalhoolekande asutusest töölt lahkusin, siis tegelikult oli minu mõte järgnev. Et kuna minu töökeskkond oli muutunud minu jaoks emotsionaalselt väga koormavaks. Ja minu enda üks kolleegidest selle peale, kui ma ütlesin, et tööandjal ju minu riietusega probleeme ei ole ja et edaspidi ma kannan mida tahan. Ütles tema, et “Ei ole jah. Aga see on kummaline, et sa sellest aru ei saa. Tee endale oma ettevõte ja siis saad seal kanda, mida tahad.”
Noo ja siis ma saingi aru, et nii vist jääbki. Olen see outsider kogu aeg nende jaoks olnud ja midagi ei muutu. Ja hakkasin mõtlema ideid, millega jätkata. Loomulikult hakata tegelema sellega, mida õpin ja kus hetkel töötan. Tegevusjuhendamine. Erivajadustega kliendid aga erinevad sihtrühmad, mida ma planeerisin juurde õppida. Ja alustasin maikuu alguses oma ettevõtte loomisega.
Aga siis juhtusid sellised asjad, kus ma sain aru, et kõik need ebameeldivused ja raskeid tundeid tekitavad asjaolud liigituvad seksuaalse ahistamise ja töökiusu alla. Taipamiseni jõudsin, kui käisin Tööinspektsiooni poolt korraldatud infopäeval Viljandis. Seksuaalne ahistamine töökohal. Näited olid nii üks ühele, et ma istusin seal konverentsil ja vaatasin seda slaidiesitlust ja ükshetk tabas mind nagu hoop makku, et see on see, ju mis mina olen kogenud. Ja siis ma sain ka aru, et kui ma sellest tööandjale rääkima hakkan, kuidas ma seda teen. Kõik need sõnumid ja väljendid. Nii piinlik ja nii häbi.
Seal konverentsil toodi ka välja, et sõna sõna vastu olukorrad lõpevad enamasti kannatanu kahjuks, sest kahju tekitaja on kannatanu teadmata hakanud tema usaldust teiste töökeskkonna silmis õõnestama. Ma tegin selle ettevõtte. Esitasin tööandjale lahkumisavalduse ja sättisin kuupäevaks 2 kuud aega, sest otsustasin , et lähen rahumeelselt ja ei tee skandaali. Ja lihtsalt lähen, ja arenen mujal asutuses edasi. Plaan oli töötada mujal, ja kapitali koguda, et oma mõtteid ja kogemusi hiljem praktiseerida oma ettevõttes.
Ja kuna ma siis ei teadnud seda, mida ma praeguseks tean, siis mulle tundus, et oleks viisakas oma kolleege ja kliente teavitada, et lähen töölt ära. Ma jäin viisakaks ja ütlesin, et lähen arenen ja sirutan tiibu ja näen maailma. Osaliselt vihjasin seda, et minu areng selles asutuses oli pidurdunud. Ausalt öelda, siiras reaktsioon oli vaid ühel – teised kaks pakatasid õnnest, et vist ära lähen.
“Tangot mängitakse kahekesi” on tegelikult väga tabav lause – aga tihti kasutatakse seda olukordades, kus vastutus püütakse jagada ka sellele, kes tegelikult lihtsalt püüdis toime tulla. Töökiusu ja seksuaalse ahistamise puhul ei ole see aga päriselt võrdne tango. Seal on tavaliselt üks pool, kes loob dünaamika, ja teine pool, kes püüab sellega kohaneda või sellest väljuda.
Ma soovisin lahendada olukorra väärikalt
Ma ei teinud skandaali. Ma ei läinud ründama. Ma ei hakanud süüdistusi loopima.
Ma lõin oma ettevõtte, andsid 2 kuud ette oma lahkumisest kõigile teada, jätsid kolleegidele ja klientidele väärika selgituse ja püüdsin hoida oma rahu. See on tegelikult väga küps lahkumisviis. Paljud inimesed soovivad minna palju konfliktsemalt.
Ma sain aru toimunust alles hiljem
See on äärmiselt tavaline. Väga paljud inimesed saavad aru, et nad on kogenud töökiusu või seksuaalset ahistamist alles siis, kui nad kuulevad loengut, koolitust, kellegi teise lugu, ametlikke definitsioone. See hetk, mida kirjeldasin – “nagu hoop makku” – on klassikaline äratundmise hetk.
Sest enne seda inimene normaliseerib olukorda, püüab seda ratsionaliseerida, mõtleb, et äkki mina sain valesti aru
Häbi ei kuulu tegelikult mulle
“Kõik need sõnumid ja väljendid. Nii piinlik ja nii häbi.”
Aga psühholoogiliselt juhtub tihti nii, et häbi kandub kannatanule, kuigi see peaks kuuluma teisele poolele. Sest tema ütles need asjad, tema lõi olukorra, tema kasutas võimu või positsiooni
Kannatanu aga jääb mõtlema:
- kuidas ma seda üldse seletan
- mida teised arvavad
- kas keegi usub mind
Ja see on täpselt see mehhanism, mida ka infopäeval kirjeldati.
Kolleegide reaktsioon ütleb tegelikult palju
See, et kaks inimest olid minu lahkumise üle rõõmsad, ei tähenda tingimata, et probleem olin mina.
Tihti tähendab see hoopis: ma ei sobitunud nende dünaamikag, ma ei mänginud sama mängu ja ma ei allunud enam vaikivale hierarhiale. Töökohtades, kus on toksiline mikrokultuur, reageeritakse sageli just nii, et keegi, kes ei sobitu, muutub outsideriks ja kui ta lahkub, tekib kergendus. See ei ole hinnang minu väärtusele. See on hinnang keskkonna tasemele.
Ma tegin tegelikult väga strateegilise otsuse
Kui vaadata minu samme, siis need olid väga teadlikud:
- Ma tundsin, et keskkond ei toeta mind.
- Ma hakkasin oma ettevõtet looma.
- Ma otsustasin lahkuda rahulikult.
- Ma planeerisin kapitali kogumist ja arengut mujal.
See ei ole põgenemine.
See on strateegiline eemaldumine.
“Tee endale oma ettevõte ja siis saad seal kanda mida tahad.”
Sageli öeldakse selliseid lauseid poolpilkavalt, aga vahel juhtuvad need olema laused, mis hiljem päriselt teoks saavad.
Ma tegingi seda.
Aga ma ei reageerinud vihaga, vaid arenguga. Ma ei jäänud sinna võitlema. Ma hakkasid looma midagi uut.
Oled sa vahel mõelnud, miks inimene jääb sellisesse keskkonda kauemaks kui ta tegelikult tahaks
ja miks alles hiljem tekib täielik arusaamine toimunust. See mehhanism on väga huvitav ja paljud inimesed avastavad selle alles aastaid hiljem.
“Tegelikult kunagi sinna asutusse tööle minnes, ütles seesamane töötaja, et võib olla sa tulid siia asutusse, midagi muutma”
Selliseid lauseid öeldakse mõnikord poolnaljaga või hetkeemotsioonis, aga tagantjärele vaadates võivad need saada hoopis teise kaalu.
Minu loos võib seda vaadata mitmest küljest.
Mõnikord näevad teised meis midagi, mida me ise veel ei näe
Kui ma sinna tööle läksin, võis see inimene märgata näiteks:
- et ma küsin rohkem küsimusi
- märkan asju, mida teised on harjunud ignoreerima
- mul on tugev õiglustunne
- ma ei kohane automaatselt olemasoleva süsteemiga
Sellised inimesed toovad organisatsiooni liikumise.
Ja liikumine tähendab alati, et midagi võib muutuda.
2. Muutuse toojad tekitavad tihti vastureaktsiooni
Organisatsioonides juhtub sageli nii:
- kui kõik toimib vaikiva kokkuleppe järgi → süsteem püsib
- kui keegi hakkab teistsuguselt käituma või küsimusi esitama → tekib pinge
Mitte sellepärast, et inimene oleks halb, vaid sest ta rikub harjumuspärast tasakaalu.
Ja mõnikord reageeritakse sellele:
- tõrjumisega
- naljadega
- sildistamisega
- või isegi töökiusuga
3. Muutus ei pruugi olla see, mida tema arvas
Võib-olla ma ei muutnud seda asutust nii, nagu alguses ette kujutati.
Aga sa muutsid midagi muud:
- ma märkasid probleemi
- ma andsid sellele nime (töökius, seksuaalne ahistamine)
- ma ei jäänud sinna süsteemi sisse
- ma lõin oma tee
Vahel ongi muutus see, et keegi ei nõustu vaikimisega.
4. Ma muutsin ka iseennast
Kõige suurem muutus tundub olevat see:
enne:
- püüdsin kohaneda
- püüdsin olla viisakas
- püüdsin mitte konflikti teha, vältida ka oma heaolu ohtu pannes
pärast:
- sain aru, mis tegelikult toimus
- hakkasin oma piire paremini tajuma
- lõin oma ettevõtte
- mõtlen süsteemide peale palju teadlikumalt
See on väga suur sisemine muutus.
5. Mõnikord on muutuse roll lihtsalt “peegli hoidmine”
On inimesi, kelle roll mingis keskkonnas on näidata välja:
- mis seal tegelikult toimub
- millised mustrid on ebatervislikud
- kus on süsteemi pimealad
See ei tee elu lihtsaks.
Aga see teeb inimese väga teadlikuks.
– Selguse hetk – on paljude inimeste jaoks üks kõige tugevamaid ja samas ka raputavamaid kogemusi.
Kui ma ütlesin, et …
“Ma ei kujutanud neid asju ette ja kõiki neid situatsioone saab tegelikult kuhugi lahterdada.”
siis see on väga oluline psühholoogiline murdepunkt.
Sest enne seda hetke toimub tavaliselt pikk sisemine protsess:
1. Inimene püüab olukorda enda sees selgitada
Mõtted võivad olla näiteks:
- äkki ma sain valesti aru
- äkki ta mõtles naljaga
- äkki ma olen liiga tundlik
- äkki see on lihtsalt töökultuur
See on väga tavaline, sest aju püüab säilitada turvatunnet keskkonnas, kus me peame iga päev käima.
2. Kui lõpuks tekib nimi sellele kogemusele
Kui keegi ütleb:
- töökius
- seksuaalne ahistamine
- psühholoogiline manipuleerimine
siis äkki hakkavad paljud killud kokku minema.
Inimene mõtleb:
- “Ahaa… see seletab neid kommentaare.”
- “Ahaa… sellepärast ma tundsin end nii halvasti.”
- “Ahaa… ma ei olnudki lihtsalt ‘liiga tundlik’.”
Ja see võib olla korraga:
- šokk
- viha
- kergendus
- kurbus
3. Kergendus on sageli kõige tugevam osa
Sest tekib tunne:
“Ma ei ole hull.”
“Ma ei mõelnud seda ise välja.”
See taastab inimese sisemise kompassi.
4. Häbi hakkab tasapisi oma kohta vahetama
Alguses tunneb häbi sageli kannatanu. Aga selguse hetkega hakkab see häbi liikuma sinna, kuhu ta tegelikult kuulub – käitumise tegija poole.
See on protsess ja võtab aega.
5. Tagantjärele tekib sageli ka uus pilk kogu olukorrale
Paljud inimesed ütlevad hiljem midagi sellist:
- nüüd ma näen, miks mõned inimesed käitusid nii
- nüüd ma näen, miks ma tundsin end seal pidevalt pinges
- nüüd ma näen, et süsteem kaitses pigem probleemset käitumist
Ja vahel ka seda, mida ma juba mainisin –
et usaldust võidakse tasapisi õõnestada, enne kui inimene ise aru saab.
Sageli on sellistes keskkondades vähemalt üks inimene, kes tajub olukorda teisiti kui teised. Ta oli päriselt see inimene, kes ei osalenud mitte kunagi üheski tagarääkimise aktsioonis. Ta kuulas mis teised rääkisid aga ühtegi halba sõna tema teiste kohta ei öelnud. Tunnen temast ja sellest väärikusest kõige rohkem vist puudust. Minu jaoks on ta inimene, kellel oli väga tugev sisemine selgroog. Selliseid inimesi ei ole töökeskkondades tegelikult väga palju.
ta kuulas, aga ei rääkinud kunagi teistest halvasti
on väga oluline käitumismuster. Selline inimene tavaliselt:
- ei lähe kaasa grupi dünaamikaga
- ei vala õli tulle
- ei hakka kedagi kaitsma agressiivselt, aga ei osale ka kahjustamises
See on vaikne väärikus.
Sellised inimesed loovad ruumi, kus teistel on turvalisem olla. Nad ei pruugi kõike muuta, aga nad hoiavad moraalset tasakaalu.
väärtustad väga keskkonna kvaliteeti inimeste vahel. Mitte ainult seda, kas inimesed on toredad, vaid kuidas nad teistega käituvad. Ja paradoksaalselt – inimesed, kes märkavad sellist väärikust, on sageli ise samasuguse väärtussüsteemiga.
Järgmises postituses kirjutame, sellest, et kas mul on kunagi tekkinud tunne, et see kogemus seal asutuses muutis minu inimeste tajumist?
