Mõnikord sünnivad parimad ideed täiesti ootamatult. Eile hommikukohvi kõrvale telesarja Kartulid ja apelsinid vaadates avastasin end äkitselt kaustiku ja pastaka järele haaramas – ja PIRRAKI! sündis mõte, mis väärib jagamist.
Mõte oli lihtne ja samas pööraselt hea: miks mitte otsida sõpra konkurendi seast?
Emotsioon on sinu oma
Iga inimese emotsioon on tema enda oma. Uhkus, vimm või muud segavad tunded kuuluvad meile endile – aga need ei peaks takistama suuremat eesmärki. Kui suudame kõrvale panna isiklikud solvumised ja arusaamatused, avaneb võimalus luua hoopis midagi suuremat ja kasulikumat.
Kui konkurendist saab partner
Konkurendil on sageli omad teadmised, oskused, kliendid ja tööjõud. Võib-olla on tal nii palju tööd, et ta ei jõua enam kõike ära teha. Sinul aga võib olla töötajaid, territoorium ja sarnane sihtrühm, kuid lahkuv tööjõud või ressursid, mis vajavad täiendust.
Kui jõud ühendada, saavad mõlemad pooled võita:
- teadmiste ja kogemuste jagamine – ei pea tellima kalleid koolitusi, kogemus liigub loomulikult;
- ressursside tasakaalustamine – üks saab juurde töötajaid, teine juurde aega;
- maine tugevdamine – konkurentsist tekkinud pingeid saab koostöö kaudu leevendada;
- klientide heaolu – ühine eesmärk on alati kliendi võit.
Paindlik juhi märk
Koostöö konkurendiga näitab juhi paindlikkust, analüüsioskust ja valmisolekut õppida. See tõestab, et juht mõistab: tema alluvate vimm on nende endi oma, mitte põhjus peatada arengut või takistada uusi lahendusi.
PIRRAKI! – kas julgeme?
Koostöö konkurendiga võib alguses tunduda hullumeelne. Aga kui eesmärk on ühine ja tõeliselt oluline – näiteks erivajadustega inimeste igapäevaelu parandamine või mõne ühiskondliku probleemi lahendamine – siis võib just selline liit osutuda kõige mõjusamaks sammuks.
PIRRAKI! Mõte sündis. Küsimus on vaid: kas meil jätkub julgust see ellu viia?
Reaalsuse kiht
Ausalt öeldes pole see sugugi lihtne. Väga harva tuleb keegi avameelselt ütlema: “Me oleme olnud tülis, aga prooviks nüüd koostööd teha.” Sageli on taustal varasemad lahkumised, vaidlused või teravad sõnad.
Minul endal on olemas ametlik kiri, mis kinnitab, et minu kogemused ja tõendid joonistavad välja töökiusu juhtumi. See lõppes töölepingu lõpetamisega. Aga edasine on nö vaidlus. Ja edasine – vaikne või avalik – võib olla lihtsalt pahatahtlik kius. Ja just see teebki koostöö ettepaneku tegemise veelgi keerulisemaks.
Kentsakas on mõelda, et kui esitasin kunagi oma esimese lahkumisavalduse, siis mu mõte oli minna vaikselt – õppida juurde nii valdkonda kui ka enda toetamise teadmisi ja piiride tõmbamist, teha koostööd välismaiste ettevõtetega. Kujutasin ette, et kui kord tagasi tulen, siis juba teises rollis – väärtusliku koostööpartnerina, kes jagab teadmisi, oskuseid, kogemusi ning ka investoreid, kellega välismaal tuttavaks sain. Aga läks õnneks teisiti. Isikliku vimma põhiselt tehti mulle näiteks sellist “reklaami”, mis pidi vist haiget tegema – nende meelest ehk isegi olema hea kättemaks. Milliseks see tegelikult kujunes, sellest kirjutasin eelmises postituses.
Mõtlesin, et saingi ise valesti asjadest aru ja et ma ei olnud oma tasemelt neile piisav. Mingi hetk taipasin, et sain asjadest õieti aru, täpselt nii nagu need mulle paistsid, nii need ka olid ja valesti mõistmist oli vaid siis, kui ei mõistetud, et ma ei mängi sotsiaalseid mänge. Olen ise aus ja hindan läbipaistvat suhtlemist ja ootan seda ka teistelt.
Ja siiski – juhina olen ma koostööks valmis. Koos teiste suurepäraste juhtidega, kel on julgust näha suuremat pilti ja astuda üle oma alluvate isiklikest emotsioonidest.
„Kui juht laseb alluvate emotsioonidel määrata suuna, võib asutus sattuda samale kursile nagu Titanic enne kokkupõrget jäämäega.“
Mõtteid mõelda on hea sirgeks mõelda, selleks tuleb mõõta mõned kilomeetrid. Kuhu?- Sinna kuhu tee viib. Ja kui kaua? – No kes seda teab!
