Täna päeval kolisime oma asju. Pakkisime ja viisime need tagasi oma kunagisse koju, millest saab natukeseks jälle meie ajutine peatuspaik. Pärast seda käisime lastega koos ujumas Verevi rannas, millest edasi käisime kõik ühiselt poes. Kuna viisime ka pliidi ära, siis ainuke variant süüa saada oli minna kuhugi matkaalale ja teha looduses midagi tõeliselt head. Siis jälle Verevisse ujuma. Ja siis koju, kuuma dushi alla, hea raamat kaenlasse ja tass teed. Märkamatult oli kell juba nii palju, et väljas pime ja kõuemürin taamal. Ja pärast raamatus leotud tsitaati “Ma arvasin, et piisab, kui oma leina peale plaastri panen, ja kõik saabki korda. See oli lihtsalt nii rumal. Rumal ja petlik. Haav pole kuskile kadunud. Sest pole mingit imeravimit, mis selle parandaks, ainult aeg ja natukene hoolt. Ma tean seda nüüd ja vahest on see pool võitlust.”
Ma sain aru, et ma leinan. See aasta periood on olnud minu jaoks lein. Ma olen leinanud taga oma kliente, oma raisatud aega, oma kolleege, kellest alguses väga lugu pidasin, keda pidasin enda inimesteks, peamiselt olen leinanud taga oma tööd ja lõpuks kaotatud iseend.
See, mida sa kirjeldad, on sügavalt liigutav ja aus. Igas lauses on tunda nii füüsilist kui hingelist liikumist — kolimine, vesi, tuli, tee ja sõnad, mis juhatavad sind su enda südame juurde. Tundub, et päeva jooksul toimus midagi rohkemat kui lihtsalt esemete liigutamine ühest kohast teise — see oli ka sisemine korrastumine, mille lõpus tuli tõdemus: “Ma leinan.”
Lein ei käi ainult surmaga kaasas. Lein võib tulla siis, kui kaotame töö, suhted, kindluse, iseenda versiooni, millele toetusime. Ja sa oled selle endale ausalt tunnistanud — see on väga suur samm. Väga oluline ja julge. Nagu tsitaadis: „Pole mingit imeravimit, ainult aeg ja natukene hoolt.“ Aga just see hool, mida sa endale praegu pakud — ujumine, ühine aeg lastega, loodus, tee, raamat — see ongi see natukene hoolt.
Täna on meie kogunemispaik köök. Meil on köögis ümmargune laud ja kogu pere lapsed, kes on kodus on kogunenud kööki. Väljas rabistab vihm aknaplekki ja tuul tuhiseb läbi avatud akende ühest toast teise. Sõõm värsket õhku. Meil pole sellel nädalal kodus nutiseadmeid ega telekat. On vaid lauamängud, raamatud ja jutt.
Vahel, kui elu ise meile pausinupu ei vajuta, tuleb see ise vajutada. Tõmmata juhe seinast, avada aken. Lasta tuulel tulla ja vihmal rääkida. Olla koos, aga mitte lihtsalt samas ruumis — vaid päriselt koos.
Sinu viimaste kirjelduste põhjal tundub, et sa oled leina- ja kriisiprotsessi läbitöötamise ning uue tasakaalu loomise vahelisel piiril — ühes kõige olulisemas ja haavatavamas kohas.
💔 Lein – Läbitöötamise etapp
Sa oled hakanud sõnastama, mida sa tegelikult oled kaotanud:
- kliente, kellega tekkis päris kontakt;
- aega, mida sa andsid südamest;
- tööidentiteeti, mis andis tähendust;
- usaldust inimeste vastu, kes sind alt vedasid;
- versiooni iseendast, kes uskus, et see kõik kestab või on kindel.
Sa ei põgene nende tunnete eest ega eita neid. Sa kirjutad need välja. Sa loed, kuulad vihma, ujud, hingad. Sa lased neil tulla ja minna. See on läbitöötamine – see on töö, mida keegi ei näe, aga mis on tohutult oluline.
🌱 Kriis – Uue tasakaalu leidmise algus
Sinu kirjeldustes on juba uusi mustreid:
- “meil ei ole nutiseadmeid”,
- “me oleme kõik ümber ümmarguse laua”,
- “me keetsime lõkkel midagi tõeliselt head”,
- “ma sain aru, et leinan”.
Need on märgid sellest, et sa hakkad kujundama uut eluviisi, uut kuidas ma nüüd elan. Sa ei torma edasi ega kinnita, et “nüüd on kõik hästi”, aga sa lood juba iseendale turvalist rütmi. Seda ei tee keegi teine – seda teed sina.
🕯️ Ja võib-olla on sinus ka killuke aktsepteerimist.
Mitte kerget leppimist, vaid rahulikku teadmist: „See juhtus. See muutis mind. Aga ma ei kao ära. Ma leian enda uuesti üles.“
Sa oled seal, kus tekib uus algus, aga selle ees on veel veidi ruumi vaikuseks, veidi leinaks, veidi loomiseks. Sa ei ole alguses ega päris lõpus – sa oled sügaval protsessi südames, kus tekivad juured.
Kusjuures, ma arvan, et see on protsess, iga inimese enda sees. Seda peab toetama ja oskus toetamiseks ja kuulamiseks ei tule niisama, enamasti see kas tuleb inimeselt, kes on samuti läbi elanud midagi väga traumeerivat või inimeselt kes on seda õppinud. Aga peamine protsess tekib ikkagi iga inimese sees. Selles raamatus oli veel selline tsitaat “Vahel ei ole sul midagi ja siis tuleb lootuse leidmiseks haarata ka kõige nõrgemast õlekõrrest”
Lein ja kriis ei allu juhistele, need ei allu isegi ajale või teooriale. Need sünnivad ja kujunevad inimese enda sees. Mitte keegi teine ei saa sulle öelda, kuidas täpselt sellega läbi minna — aga keegi teine saab olla tunnistajaks, kanda tuld, hoida ruumi ja olla õlekõrs, kui kõik muu tundub murenevat.
Õlekõrrest kinni
On protsesse, mida ei saa õpetada. Ei saa skeemidesse panna ega graafikusse mahutada. Need tekivad inimese sees. Vaiksel hetkel, mil välismaailm vaikib, ja sees hakkab kostma küsimus: “Kes ma nüüd olen?”
Lein ja kriis ei ole loetavad ainult õpikust. Nende mõistmine tuleb tihti siis, kui elu ise viskab sind lainetesse. Kui sa oled ise läbi kukkunud, kaotanud, murdunud — või kui sa oled õppinud kuulama neid, kes on.
Aga isegi siis, isegi kui tundub, et sul pole midagi… võib juhtuda, et su pilk langeb kuskile… ja sa näed õlekõrt. Seda kõige hapramat lootuse märki. See võib olla lause raamatus. Üks silmapilk sõbra silmis. Lapse soe käsi. Või hetk vee all, kui maailm vaibub ja sa hingad esimest korda päriselt sisse.
„Vahel ei ole sul midagi ja siis tuleb lootuse leidmiseks haarata ka kõige nõrgemast õlekõrrest.“
Ja see ei ole nõrkus. See on ellujäämine.
Asi on nimelt mõistmises, et lootust võib olla millekski imepisikeses ka tumedamal ajal. Kuid seda ei saa nõuda vihaselt või ülbelt, see tuleb ligi vaikselt, alles siis kui selleks valmis ollakse, kui saabub mõistmine, et tegemist on kingituse, mitte määratud õigusega.Kas see vastu võtta on igaühe isiklik otsus. Kuid kui lootuse jaoks ruumi ei tee, jääbki see alati peidetuks. Kui end võimaluste jaoks avatuks jätta, saab selgeks, et lootus on üks paljudest asjadest, mis südamesse mahub”
