Mis eile oli korraks väike langus, on täna hoopis tõus.
Sest eilsest õppisin midagi sellist, mida sain õppida ainult naabritelt. See tuletab mulle meelde, et isegi kõige ebamugavamad olukorrad kannavad endas peidetud õppetunde – vahel valusat, aga alati vajalikku. Ma teadsin juba varem, et see kolimine oli oluline vahe etapp. Midagi jäi siit varem puudu, mingit tarkust, mida vajan oma loominguga edasi minemiseks. Pärast kolimist olid mul naabrid all, peal ja üksvahe olid nad meie kõrval ja vahepeal õnnestus olla nii, et sattusime naabrite keskmesse. Seega naabreid oi kui palju ja õppida on neilt omajagu. Isegi seda, et milline naaber mina olla tahaksin ja milline naaber mina olla ei taha.
Eile sain ühe huvitava telefonikõne. Üks tore mees ütles mulle, et tema naine on minuga tülis. Tema ise ei teadvat täpselt asjaolusid, aga tööasjad pidavat olema. Ja talle ei meeldi, et ma oma blogis nende pere kohta halvasti kirjutan. Et ma olen nõme ja alatu – sest hommikul me teretame ja suhtleme viisakalt, aga siis lähen ja kirjutan kogu maailmale tema perest halvasti.
Ma tänan komplimendi eest – kui sa tõesti arvad, et minu blogi loeb juba terve maailm. See on isegi liigutav. Ja siis ta küsis mu elukaaslase käest: „Kas su naisel on mõistus peas?“ Ma tänan veelkord küsimast ja kinnitan, et mu peaga on korras. Mõistust on seal ka omajagu piisavalt.
Aga ma tunnen, et mõningaid põhitõdesid tuleb siiski üle käia.
Kõigepealt – kui naine pole rääkinud mehele, miks ta minuga tülis on, siis ma lihtsalt ei usu seda. Milline naine jätaks sellise asja kodus jagamata? Pigem ollakse kuulnud ainult ühte poolt loost. Ja siis tekibki eelarvamus – aga kas päriselt ei huvita ka teine pool? Kas naine ei ole rääkinud, kuidas tema kaks aastat mulle näo ees alati naeratas ja siis koos teiste naeratavate isikutega minust kui teerulliga üle sõitsid ja kui sellest väheks jäi (tööalases plaanis), siis mindi ka väga isiklikuks. Milles minu lapsed selle ära olid teeninud, et oma ema pea aastaks depressioonile kaotasid. 💡 Õppetund: olukordi tuleb vaadata mitme nurga alt ja püüda mõista kõiki osapooli. Iga lugu on suurem kui ainult üks perspektiiv.
Sellele naisele (või naistele), kellega ma ilmselt tööasjade tõttu tülis olen: tore siis teada, et kõik need asjad, mis mulle viimase aasta jooksul on korraldatud, on selle tõttu, et te arvate end olevat minuga tülis. Aga miks te siis olete tülis? Kas sellepärast, et mina ütlesin või tegin midagi? Või hoopis sellepärast, et teie jätsite midagi tegemata, ei võtnud vastutust oma sõnade eest – ja lihtsam oli näpuga näidata minu poole?
Kas ma saan õieti aru, et see tööalane ja isikliku maine kahjustamine sai alguse sellest, et tundsite end minu öeldu või tehtu pärast riivatuna – ja kättemaksuks hakkasite levitama oma peas loodud ettekujutusi minust?
Ja siis ma mõtlen – kui kergesti võivad inimeste lood ja kuulujutud kujuneda millekski, mida hakatakse pidama tõeks. Kui harva me tegelikult peatume, et mõista ka teist poolt.
Aga see ei ole ainult minu lugu. Ma usun, et igaühel meist on olnud hetki, kus meie kohta loodud ettekujutused hakkavad elama oma elu. Suurim tarkus siin on vist see, et ma ei saa kontrollida, mida teised räägivad või arvavad. Aga ma saan valida, kuidas ma ise edasi liigun.
Üks mu sõber, kes mu lugu luges, ütles mulle, et siit paistab läbi nii valu kui kasvamine. Et isegi kui maailm tundub korraks ebaõiglane, on sellest loost tunda, et ma astun samm korraga edasi. Ja võib-olla ongi see kõige südamlikum osa kogu loos.
Tahaksin küsida nende inimeste grupi käest, kes väidavad, et ma olen konfliktne, aldis konfliktidele ja minuga olid probleemid juba ammusest ajast. Kas te mind sassi ei aja… endaga?
Ma nagu mäletaks, et keegi oleks öelnud, et punapea pööritab silmi ja vastab sarkastiliselt, mitte küll otse, aga siiski nii, et see või too ja teine tunnevad end puudutatuna. Või et üks mustade juustega tütarlaps kirjutas ametlikku dokumenti, et Kadri läbipõlemine oli etteaimatav ja ta oli kogu aeg liimist lahti. Noo, ma ei tea, sest viimasel koosolekul kiitsite kõik mind ja minu tööd. Ei ühtki sõna läbipõlemisest ega liimist lahti olekust. Ja siis aasta hiljem saan ma kirja, kus seesama inimene kirjutab, kuidas ta sellel samal perioodil oli liimist lahti ja taaskord läbi põlenud.
Või siis see naisterahvas, kes rääkis, et ma olen konfliktialdis, aga ometi on tema ise kogu aeg kellegagi tülis. Kui keegi talle ei meeldi, lahkub see inimene peagi keskkonnast. Tema aga esitab oma narratiive juhtkonnale ja kui keegi küsib, kas on mingi probleem, siis naeratab vastu ja ütleb: „Ei-ei, kõik on hästi.“ Seega – ei tea. Vaadake peeglisse.
Ma eile raiskasin terve päeva selleks, et aru saada sellest teemast. Aga tõtt öelda – selle üle juurdlemine ei maksa mulle palka ega too leiba lauale. Ei aita last koolitöödes ega anna mulle ka emotsionaalselt midagi juurde. Vastupidi – võtab pigem ära. See on väline faktor, mis oleks võinud olemata olla. Ja kuhu ma tegelikult viimasel ajal sattumist ka teadlikult väldin – ma lihtsalt ignoreerin selliseid inimesi.
Internet kui peegel
Teate, internet on maailm. Ja internetis on väga palju teisi inimesi, kes on olnud samasugustes olukordades ja väljunud erinevatest neid kahjustanud tegevustest tugevamana. Ka nemad on toonud välja häid näiteid. Ma jagan neid videosid ka teiega, aga võib-olla ei ole teie tase veel sealmaal, et neist aru saada nii, nagu meie kogemused räägivad – sest teie ei ole veel samasuguseid olukordi läbi elanud.
Miks inimesed käituvad nii?
Miks inimesed räägivad teisi taga ja on näo ees naeratavad ja toredad, aga selja taga hoopis toksilised? Instagram
Miks inimesed kahjustavad teist, kes pole neile midagi halba teinud? Instagram
Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad küsida: „Kas see ikka oli nii?“ Kui neid huvitab tõde, siis nad küsivadki. Instagram
Aga on ka neid, kes ei saa aru, et nende käitumine on vale. Miks see nii on? Instagram
Punased lipud ja uued tasemed
Siia sobiks ka punaste lippude teema – näiteks laused, mis näitavad, et suhtluses on midagi korrast ära. Instagram. Minul tuleb seda videot vaadates kohe meelde, kuidas minu praktikajuhendaja ütles mulle, et “Aga Kadri, ega see ei ole ainult minu arvamus, seda arvasid kõik teised ka…Ainult et hiljem selgus, et tema arvas ja kõik teised nõustusid 😀 ja pooled ei teadnud üldse, mida tema mulle väitis. Aga Eks need postitused jõuavad õigel ajal õigete inimesteni.
Ma olen ise märganud, et sõltuvalt edasiarenemise tasemest hakkan märkama midagi uut, mis minuga haakub ja mind jälle edasi viib. Instagram On väga hea ütlus, et see on hullumeelne, kuidas inimesed usuvad valesid ilma igasuguse tõenditeta, aga vajavad tõendeid, et aktsepteerida tõtt.
Seega – küsimus ei ole mitte selles, kas minu peas on kõik korras, vaid kas nende inimeste peas on ikka kõik korras?
Koduõpe kui meie tee
Ma ise olen avastanud, et see koduõpe Hannaga on see koht, mis on tulnud õpetama meid mõlemaid. See aitab meid astuma välja tavapärasest süsteemist, mis ei paku seda, mida tegelikult vajame.
Maailm on suur ja lai. Kui suure osa ajast me käime koolis ja nühime pinki, või 8–17 tööl, tuleme koju, vajume magama ja kurdame, kui väsinud me oleme? Kui pahad kõik teised on? Kui poliitikud justkui meie elu pekki keeravad?
Aga mida sina ise oled teinud, et oma elu paremaks muuta? Sa ootad, et järgmine seadus tooks sulle kergendust, aga oled sa vaadanud, kuidas sina ise saaksid elada nii, et ükski poliitiku otsus ei määraks kogu su olemist?
Mina tahtsin ka, et inimesed mind mõistaks. Aga mingi hetk loobusin sellest. Sest inimene, kes tahab mõista – küsib. Inimene, kes tahab abi – küsib. Arengufaasis olev inimene ei küsi enam, vaid õpib, uurib, eksib, õpib uuesti ja teeb ise. Ja just seda me siin kodus teemegi.
Sõnavara rikkus ja looming
Eilse postituse tagasiside peale tahan ma lisada veel midagi. Kuuenda klassi kirjanduse AVITA õpikust (lk 18–19) leiab peatüki „Sõnavara rikkus“. Seal öeldakse, et et lugejal oleks teksti lugemine huvitav, kasutavad kirjanikud huvitavaid väljendeid, sõnu ja lauseid. Selleks on tavapärasest erinev keelekasutus: mõjusad omadussõnad, värvikad võrdlused, eluta nähtusele elusolendi omaduste andmine, erilised lauseehitused.
Näiteks epiteet – omadussõna, mis täiendab põhisõna ja loob pildi. Võrdlus – kahe nähtuse kõrvutamine sidesõnade abil. „Tool kriibib põrandal nagu traktor veaks põllul vagusid.“ „Trepil hüppamine kui korvpalli põrge astmel.“ Lisaks veel kordus, algriim, mõtteriim, isikustamine.
Ja siis on veel eufemism – pehmendatud ümberütlemine, mis teeb teravast lausest kujundi. Õpik toob näiteks, et wc kohta võib öelda „koht, kus keiser jala käib“. Mina lisan: toas trampimise asemel võiks öelda, et kiisud keerutavad tantsu timm-tamm, kukun maha pots, käpad patsutavad rütmi…
Saan aru, et pean selle eraldi välja tooma, sest mitte igaüks ei pea kirjanduslikke termineid teadma. Ja võib-olla IT-tehnik, turismitalu perenaine või raamatupidaja ei pruugigi minu kunstilistest väljenditest alati aru saada. Aga olgem ausad – ega mina ka ei tea turismitalu juhtimisest midagi ja raamatupidamine tundub mulle lihtsalt numbrite veergudes liigutamisena.
Samas ma ei lähe kunagi ütlema, et nende töö on mõttetu või küsima, kas neil on ikka aru peas, et nad sellist tööd teevad. Miks siis peaks keegi sama ütlema minu loomingu kohta?
Aga nagu ma ütlesin, siis tarkus ja taipamine ei tule kohe. Sellele peab andma aega, settimist ja konstruktiivset arutelu iseendaga. Kes ma olen ja mida ma tegelikult endale oma reaktsiooniga öelda tahan.
Ma ei taha öelda mitte midagi kellegile teisele. Ma kirjutan siin blogis iseendale, oma mõtteid ja kui tahan, seda maailmaga jagada, siis on see postitus avalik. Ma leian, et minu blogi on minu kodu ja lugeja on siin minu külaline. Ja nagu tavalises maailmas on see, et kui ma ei taha teada kellegi tegemisest või mul on temaga mingit laadi konflikt, siis ma ei lähe sellele inimesele külla. Selle asemel ma võib olla teeksin enne ettepaneku, et istume ja räägime, mis sa sellest tülist arvad ja kuidas me seda lahendada saaksime. Mis ettepanekud sul on? Sa ei saa eeldada, et keegi teine võtab vastutuse sinu probleemi lahendamise eest ( nagu poliitik valitsuses, kool lapse hariduse või koolikiusu lõpetamise eest) kui sa ise ei alusta probleemide lahendamist ega vastutuse võtmist oma elus oma tegude või tegemata jätmiste eest. Ja nii lihtne see elu tegelikult siin maailma pääl ongi.
See, mida ma siin kirjutan, on väga läbimõeldud ja teadlik lähenemine iseenda emotsioonidele ja vastutusele. Ma rõhutan meelega mitut olulist punkti:
- Enesepeegeldus ja sisemine töö: Tarkus ja taipamine ei teki kohe, vaid vajavad aega ja konstruktiivset arutelu iseendaga. Ma tunnen vajadust mõista oma reaktsioone ja tundeid enne, kui neid kellelegi väljendada. See on väga tervislik lähenemine – enne, kui maailma suunad, loon selguse enda sees.
- Vastutus oma elus: Ma rõhutan, et ei saa eeldada, et keegi teine lahendab minu või sinu probleemid. Olgu selleks poliitik, kool või keegi muu, vastutus sinu elu ja tegevuste eest on sinu enda kätes. See on tegelikult väga vabastav mõte – kui tunned, et sa saad ise midagi muuta, ei ole sa enam ohver, vaid osaline oma elu kujundamises.
- Suhted ja konfliktid: Ma toon välja, et kui kellegi tegevus sulle ei meeldi või tekib konflikt, ei ole vaja sundida end olukorda, mis tekitab ebamugavust. Ma pakun lahenduseks vestlust ja ettepanekut konflikti lahendada – see on küps ja aus viis suhteid hallata.
- Blogi kui turvaline ruum: Ma näen blogi kui kodu, kus oma mõtteid saab turvaliselt välja kirjutada. Lugeja on külaline, kelle jaoks kehtivad minu reeglid ja piirid. See on ilus metafoor, mis aitab mõista isiklikku ruumi ja privaatsust ka virtuaalses maailmas.
Eile õppisin Hannaga eesti keelt, matemaatikat ja inglise keelt. Rõõmu ja üllatuse kilke osaliseks sain, kui selgus tütre ajaloo hinne: “4”. Mu tütreke ütles, et ta ei mäletagi, et oleks kunagi ajaloo töö eest neli saanud. Aga kes selle hinde teenis? Tema ise – õppides, vaeva nähes ja iseseisvalt tööks valmistudes. Ja ta oli valmis ka selleks, et töö ebaõnnestub, et oleks võimalik uuesti proovida. Täna õppisime selle järgi, mis eile tegemata jäi, sest mul kippusid mõtted hajuma.
Eile viisin isa haiglasse. Ma vabastasin kogu hommikupooliku, et olla temaga, ja täna tegin õhtuse graafiku vabaks, et vajadusel haiglas olla. Kui ma eile ütlesin teatud inimesele, et mul on raske aeg ja valjud helid ning sihilik tunduv käitumine mind segab, siis öeldi mulle: “Meil kõigil on omad üleelamised, harju ära.” Kui ma nüüd tagasi mõtlen, tuletaksin meelde, et mind ei häiriks see nii palju, kui keegi oleks tunnistanud, et töökiusu ja ahistamise kaebused jäid uurimata, ja et see ei olnud lihtsalt igapäevaelu osa, millega tuleb harjuda.
Õnneks on meil siiski spetsialiste, kes nii ei arva. Näiteks 7. juuni 2025 kirjas toodud spetsialisti ja ka töötervishoiu arsti ekspert arvamus kinnitab, et minu kogemus on olnud keeruline ja vaimselt kurnav. Koormus, mida kirjeldasin – tööalane tõrjutus, sotsiaalne isolatsioon ja ebaõiglus – võib viia ärevuse, kurnatuse ja läbipõlemiseni. Need tunded on reaalsed ja täiesti arusaadavad. Kirja autor ei saanud juriidilist hinnangut anda, kuid tuvastas minu kirjelduse põhjal mitmeid töökiusu ja vaimse vägivalla tunnuseid: ignoreerimine, suhtluskeelud, sildistamine, isolatsioon, tegevusetus või ebaõiglane sekkumine. Töökius on sageli korduv käitumine, mis viib inimese vaimse ja sotsiaalse murdumiseni.
Tänan tähelepanu eest ja tere tulemast lugema minu blogi.
Kuid siiski edaspidi, ma ei kavatse ennast siin rohkem korrata. See on minu blogi, minu teraapia ja mina kirjutan ja väljendan ennast nii nagu mina siin, oma blogi kodus tahan. Mina ei tule ütlema sulle, kuidas sina ennast pead üleval pidama, kui sa ennast kusagil ära tunned, siis ma võib olla tahtsingi nii halvasti kirjutada, et keegi ennast ära tunneks. Aga üldiselt siiski, tänu eilsele ma veendusin veelgi enam, et minu jaoks seni toiminud süsteem ei toimi. Ja selline taipamine, et kuhu siit saab veel edasi liikuda. Oplaaa- internet ja maailm, siit ma tulen ja see inerts ja power ja teemad – päriselt ma arvan, et universumisse tuleb uskuda.
Tarkus, teadmised, kogemus ei tule niisama, see kõik on olnud eelnev harjutamine, õppimine ja kõik need ebameeldivused ja minu maine kahjustamine mõningate isikute poolt on tegelikult seda enam ägedam, sest päriselt ka ilma teieta mul seda materjali, ja sellise hulga problemaatika läbi analüüsimise oskust mul ka poleks, kui ma oleks jäänud sinna oma mugavasse tsooni, kus minu isiklikud piirid olid kõigile ületamiseks, sest ma ei julgenud öelda, kui haiget see mulle tegelikult tegi. Nii et, mul on tegelikult vedanud, et mul on sellised kogemused, sest selliseid näiteid on küll tõepooles terve maailm täis, kuidas inimestega käitutakse ebaõiglasel ja need kes käituvad teistega ebaõiglaselt ei saa sellest isegi aru, kui tuleb bumerangina seesama olukord talle mõne aja pärast tagasi, sest siis.. on tema ohver aga ikka on keegi teine süüdi.
Haha – ei ole. Sest me oleme oma praeguses punktis täpike, kes on jõudnud sinna punkti oma eelnevate tegemiste, tegevusetuse, mõtete ja otsuste mõjul. Pole süüdistada mõtet, mitte kedagi peale iseenda. Ja milleks üldse süüdistada kedagi, või midagi. Parem kasuta oma pead ja loo midagi. Loo midagi sellist, mis annab sulle ja perele majandusliku sõltumatuse ja võimaluse teha midagi sellist, mida sa päriselt ei saa kogeda, kui töötad kellegi teise alluvuses 8 – 17 ja näed vaid seda kuidas hommikul päike tõuseb ja õhtul loojub ja sinna sisse mahub vaid terve ports draamat, mille sina lõid, kuigi lahendamise eest sa nagu vastutust ei kanna. Ma arvan, et sa oled paremat väärt! Ühesõnaga ära tekita probleeme, kui sul puuduvad oskused ja julgus nendega näost näkku kohtuda, huvi ja julgus neid lahendada ja lõpetada viisakalt ja teisi seejuures lugupidamisega, mida teistelt ise ootad, kohelda.
Siin on minu postituse selge ja neutraalne kokkuvõte:
Minu mentor on välja toonud, et selline postitus on isiklik ja aus sissekanne, kus autor jagab oma mõtteid ja kogemusi seoses õppimise, peresuhete ja tööeluga. Ta rõhutab:
- Õppimine ja saavutused: Tütar sai ajaloo töö eest hinde 4, mis rõõmustas nii teda kui autorit, sest see näitas iseseisvat pingutust ja valmisolekut uuesti proovida.
- Hoolivus ja kohalolek: Autor võtab aega isa jaoks haiglas ja vabastab oma ajakava, et olla tema kõrval.
- Töökius ja vaimne koormus: Kirjas tuuakse välja ebameeldivad töökogemused, ebaõiglane kohtlemine ja töökiusu tunnused. Samas rõhutatakse, et on olemas spetsialistid ja tugisüsteemid, mis pakuvad tuge ja mõistmist.
- Isiklik areng ja vastutus: Autor rõhutab, et kogemused, ka ebameeldivad, on õpetanud eneseanalüüsi, sisemist tugevust ja oskust probleeme lahendada. Süüdistamine ei too lahendust – vastutus on enda kätes.
- Sõnum lugejale: Ära tekita probleeme, kui sul puuduvad oskused või julgust neid lahendada. Loo midagi väärtuslikku, mis annab majanduslikku sõltumatust ja võimaluse elada oma tingimustel. Austa teisi ja oma piire.
Postitus on samas blogi teraapia ja eneseväljendus, mille kaudu autor töötleb oma kogemusi ja jagab õpetlikke mõtteid, säilitades aususe ja sisemise tugevuse.
Hetk enne seda, kui ma oma mõtetega ja depressiooniga õppisin koos eksisteerima.
Elukogemuse huvides pean tõdema, et ma ei pane kirja praegu siia neid etappe, millega ma tegelema hakkan, sest nagu ma olen kuulnud ja näha saanud, siis kõik loovad tegevused, mida olen seni oma “kolleegidega” jaganud, on muutunud nende enda loominguks ja suunaks. Seega, on mul piisavalt aru peas, et neid jagada siis, kui ma näen, et see suund mulle edu ja seda arengut toob, mis praegu paistab.
Aga siiski, ma tänan eilse kogemuse eest ja see oli huvitav aga ma nüüd lõpetaks selle teema, sest ma töötasin selle läbi, sain oma sõnumi universumilt kätte ja tänan teid minu eluteel olemaks minu ühtedeks õpetajateks.
Ma isegi tunnen, et oleme valmis siit nüüd edasi liikuma, sest … nagu mulle öeldi – harju ära – kõige “ebaõigem” asi, mida mulle üldse öelda – ei harju. Ma olen juba sellega harjunud, et edasiliikumise jõud on muutlik ja tuleb olla nagu vesi, vesi ei tee endale kividest takistusi. … Kas te olete kuulnud konnast, kes potis ära keedeti? Talle öeldi ka, et harju ära.
Elukogemus on õpetanud mulle, et “harju ära” ei ole lahendus. Olen õppinud, et takistused tuleb võtta teadlikult, liikuda edasi paindlikult ja oma tee järgi, nagu vesi, mis voolab mööda kive. Oma loovust ja tegevusi jagan alles siis, kui näen, et need tõeliselt minu arengut toetavad. Tänan elu ja kogemusi – need on olnud õpetajad, mis aitavad mul liikuda edasi tugevamana ja teadlikumana.
💭 Austus ja lugupidamine:
Iga inimene peaks mõistma, et kui tahad teises end vastu lugupidamist ja austust külvata, siis ära külva reetmise ega teise elu rikkuvaid seemneid. 🌱💛Austus sünnib aususest, sõnade eest vastutamisest ja hoolivusest. 🤝✨
#Austus #Lugupidamine #EluÕpetused #Tarkus #SisemineJõud #TeraapiaBlogi
Ja siit edasi saab ka minna…
Mõni päev tuleb nii, et naabrid või endised tuttavad annavad sulle täiesti uue idee. 🎭
Täpselt nii juhtus eile. Mul on elus olnud imelisi naabreid – näiteks Raudtee tänava kollases majas tädi Maali omad. Nad olid tõelised karakterid! Sellised lood panevad mõtlema: miks mitte jagada oma elust püstijala komöödia vormis?
See ei ole kellegi peale näpuga näitamine, vaid pigem kutse naerda koos. Naerda ka enda üle. Vaadata tagasi ja mõelda – tegelikult on need kõige väiksemad hetked need, mis meid inimeseks teevad. 💡 Ma usun, et naer, peegeldus ja hubane koosolemine on parim viis raskete teemadega toime tulla. Sest vahel on kõige parem viis keerulisi olukordi seedida – naerda iseenda üle. 😅
Vahel kirjutan endast, vahel teistest. Aga alati on lugude eesmärk tuua välja midagi, mis paneb meid kõiki peeglisse vaatama.
❓Kas me tahame jääme edasi vaatama nagu oleks söönud ära peotäie jõhvikaid ja põrnitseme teisi kurja pilguga või oskame võtta olukordi kergemalt?
❓Kas julgeme mõelda: mis oli minu roll loos, mitte ainult teise oma?
🤡 Püstijala komöödia-draama – elu absurdi laval!
Täna jõudsin punkti, kus mu loomingulised ideed said uue hingamise 🎭✨
Öeldakse, et maailmas on uksed, mis sulguvad ja uksed, mis avanevad õigel ajal. Mõnikord ei ole õige aeg, isegi kui uks on õige. Aga täna… mul on selline power, et ma lõin jalaga ukse lahti! 🚪💥 Reedel löön käed puusa ja ütlen: “Siit ma tulen, maailm!” 😄🔥
#uusalgus #püstijalakoomöödia #power #eluilus #julgeolemina #uksedlahtiseks #siitmatulen #naer #hygge #peegel #elulugu #komöödia #draama
🤡 Üheks õhtuks kloun kellegi teise tsirkuses!
No elu peab nalja saama ja miks mitte naerda iseenda üle? Ka siis, kui satud olukordadesse, milleks sa ise tegelikult midagi tegema ei pea. 😏
