Miks  shokis inimene täiesti ebaratsionaalselt käitub

Kui inimene satub šokiseisundisse, lülitub tema aju sageli välja harjumuspärasest ratsionaalsest mõtlemisest ning käitumine võib muutuda kaootiliseks ja impulsiivseks. See on loomulik vastus, mis on meie ellujäämisinstinkti osa. Evolutsiooniliselt oleme kohandunud kiireks reageerimiseks ohuolukordades, kus pole aega kaaluda otsuseid pikaajaliselt, ja nii lülitub mõtlemine ümber lühiajalisele toimetulekule. Kui aga šokk tekib olukorras, kus tegelik oht puudub, võib see viia irratsionaalsete ja emotsionaalsete reaktsioonideni.

Kriisiolukorras hakkame sageli otsima tuttavat, turvalist või toetavat jõudu. Nii juhtus ka minuga, kui sattusin ärevusse ja suundusin mõtetega inimesele, kellega ma tavatingimustes enam kontakti ei soovi. Šoki mõju all tegutseb inimene automaatpiloodil, tuginedes varasematele kogemustele ja assotsiatsioonidele selle inimesega. See, et proovisin talle korduvalt helistada, näitab, kuidas kriisiolukorras tahame haarata kinni millestki tuttavast, isegi kui see pole parim valik. Püüdsin otsida tuge inimeselt, kes  kunagi oli mulle lähedal, kuna aju võib šokiseisundis valesti hinnata, mis hetkel vajalik või kasulik on.

Šokis olles käitume ebaratsionaalselt, sest meie aju töötleb infot ja teeb otsuseid hoopis teisel viisil kui tavatingimustes. Võib tunduda kummaline, et inimene, kellega ma enam kunagi rääkida ei soovinud, oli esimesena meeles. See võib olla seotud mineviku mälestuste või selle inimesega seotud emotsionaalsete kogemustega. Meil kõigil on kalduvus minna emotsionaalselt tuttavate stsenaariumide juurde, eriti kriitilistes hetkedes.

Ometi tõi minu  juhtum välja ka selle, et mõnikord õnneks ei lähe need impulsiivsed teod täide. Kõnele vastamata  jätmine säästis meid mõlemaid  võimalikust ebameeldivast olukorrast. Mõnikord võivad teised inimesed, kas teadlikult või mitte, meid meie enda ebaratsionaalselt käitumisest päästa.

Seda episoodi analüüsides võin järeldada, et šokis olles on inimene justkui ajutiselt enda parimast versioonist eemaldunud ja tal on keeruline otsuseid langetada rahulikult ja kaalutletult. Tähtis on endale sellistes olukordades andestada ning mõista, et šokiseisundis reageerime me kõik alateadlikult ja instinktiivselt.

Kui emotsionaalsesse kriisi sattunud inimene otsib ise abi, siis milline roll on tema abistajal?

Kui emotsionaalsesse kriisi sattunud inimene otsib tuge, on abistajal äärmiselt oluline ja delikaatne roll. Sellises olukorras tuleb läheneda tundlikult ja hoolivalt, arvestades inimese emotsionaalse seisundi haprust. Abistaja roll ei ole tingimata probleemide lahendamine või olukorra muutmine, vaid pakkuda tuge, turvatunnet ja kohalolu. Siin on mõned olulised aspektid, mida abistaja saab täita:

1. Kuulaja ja empaatiavõimeline toetaja

Esimene ja kõige olulisem abistaja roll on lihtsalt kuulata. Sageli ei vaja kriisis inimene koheseid lahendusi, vaid võimalust väljendada oma emotsioone ja jagada kogetut. Kuulamine tähendab empaatilist kohalolekut ilma hinnangute ja katkestusteta. Abistaja peaks pakkuma turvalist ruumi, kus inimene saab vabalt rääkida oma hirmudest, kurbusest ja valust.

2. Mitte hinnangute andmine

Kriisis olles võib inimene kogeda segadust ja käituda ebaratsionaalselt. Oluline on vältida kriitikat või hinnangute andmist, sest see võib põhjustada täiendavat stressi ja süütunnet. Selle asemel on abistaja roll aktsepteerida inimese tundeid ja kogemusi sellistena, nagu need on, ning mõista, et selline käitumine on kriisiolukorras loomulik reaktsioon.

3. Emotsionaalse toe pakkumine

Sageli vajab kriisis inimene kinnitust, et tema tunded on normaalsed ja et ta ei ole oma murega üksi. Abistaja saab pakkuda emotsionaalset tuge, kinnitades, et kõik, mida inimene tunneb, on loomulik ja arusaadav. Oluline on pakkuda lohutust ja rahustust, andes inimesele teada, et tema mure on kuulda võetud ja keegi on tema kõrval.

4. Praktilise abi pakkumine

Mõnikord võib emotsionaalses kriisis inimene tunda end nii üle koormatuna, et tal on raske igapäevaeluga toime tulla. Siin saab abistaja pakkuda praktilist tuge – näiteks aidata lahendada konkreetseid probleeme, teha vajalikke telefonikõnesid, korraldada logistikat või pakkuda tuge igapäevaste ülesannete täitmisel. See aitab inimesel tunda, et ta ei pea kogu koormat üksi kandma.

5. Kannatlikkus ja kohalolek

Kriisiolukordades võib inimene olla ajutiselt tasakaalust väljas ja tema emotsioonid võivad kiiresti muutuda. Abistaja peab olema kannatlik, isegi kui inimene tundub ebaloogiline, ärritunud või emotsionaalselt laetud. Oluline on jääda rahulikuks ja püsida tema kõrval, pakkudes püsivat kohalolu ja stabiilsust.

6. Aidata mõista ja sõnastada tundeid

Sageli on kriisis inimestel raske oma tundeid mõista või sõnadesse panna. Abistaja saab aidata emotsioone selgemaks teha, esitades toetavaid ja mõistvaid küsimusi, mis aitavad inimesel oma mõtteid ja tundeid paremini väljendada. Oluline on suunata inimest, kuid mitte sundida teda jõudma järeldusteni kiiremini, kui ta on selleks valmis.

7. Turvatunde loomine

Kriisis inimene võib tunda, et maailm tema ümber on kaootiline ja kontrollimatu. Abistaja saab aidata luua turvatunnet, olles rahulik ja kindel tugipunkt. Väga oluline on anda märku, et abistaja on olemas siis, kui vaja, ja et kriisis inimene võib tema peale alati loota.

8. Piiride austamine ja privaatsuse tagamine

Kuigi tuge pakkudes võib tekkida soov olla pidevalt abiks, on oluline ka austada inimese piire. Mõnikord vajab kriisis inimene aega ja ruumi omaette olemiseks või asjade iseseisvaks läbimõtlemiseks. Abistaja peab olema tundlik ja tajuma, millal on vaja taanduda ja anda ruumi, ning millal olla aktiivsemalt toeks.

9. Professionaalse abi soovitamine

Kui olukord muutub tõsiseks ja abistaja tunneb, et tema enda oskustest ei piisa, on oluline suunata kriisis inimene professionaalse abi poole. Psühholoogid, terapeudid või kriisinõustajad on koolitatud tegelema keeruliste emotsionaalsete olukordadega ja võivad pakkuda väärtuslikku tuge. Oluline on teha seda delikaatselt, andes mõista, et professionaalne abi ei ole nõrkuse märk, vaid oluline samm parema toimetuleku suunas.

10. Pikaajaline tugi ja järelehooldus

Kriis ei pruugi mööduda kiiresti ja abistaja roll ei lõppe esimeste emotsionaalsete reaktsioonide taandumisega. Sageli vajab inimene tuge ka pikema aja jooksul, eriti kui tegemist on tõsise haiguse, leina või muude sügavate traumadega. Abistaja saab pakkuda jätkuvat tuge, kontrollides regulaarselt, kuidas inimene end tunneb, ja olles olemas ka siis, kui kriisi esialgne šokk on möödas.

Kokkuvõte

Kriisi sattunud inimese abistaja roll on olla kuulav, toetav ja empaatiavõimeline, pakkudes nii emotsionaalset kui ka praktilist abi, ilma et ta teeks hinnanguid või püüaks probleeme kohe lahendada. Oluline on mõista, et iga inimene kogeb kriisi omal viisil ja abistaja roll on olla kohanev, pakkudes seda tuge, mida inimene parasjagu vajab.