Ühiskondlikud sündmused, mida peame väliseks reaalsuseks, ei ole mitte põhjused, vaid tagajärjed. See ei ole alguspunkt, vaid pigem lõpunoot.

Mina võtsin aja maha pärast seda, kui taipasin päriselt: kuhu on mul kiiret? Miks peaksin end õigustama inimestele, kes – kui nad oleks tahtnud mõista ka minu valu – oleks seda teinud juba ammu?

Täna vaatan ma toimunut eemalt. See kõik meenutas halba lavastust, kus ükski osatäitja polnud oma rolliks valmistunud ja kus kaos näis loovutavat lavaruumi draamale. Kuid nüüd on lõpp selge ja ma ei ole enam osa sellest näitemängust. Mõnes kohas see draama küll jätkub, kuid minu jaoks on emotsionaalne side sellega katkenud. Mind huvitavad juba uued asjad.

See on natuke nagu kooli lõpetamine – samm tundmatusse täiskasvanute maailma. Ja võib-olla oligi see minu jaoks oma sisemine “lõpueksam”.

“Kõik väärt unistused saavad alguse lapsepõlvest ja koolist.” – Oskar Luts

Hiljuti küsisin endalt, mida tahtis minu 16-aastane mina. Millised olid tema unistused? Tõdesin, et osa neist on täitunud – isegi kui vaid pooleldi. See teadmine tõi tänutunde. Ja samas ka arusaama: minu energia ja aeg on liiga väärtuslikud, et neid kulutada inimeste peale, kes eiravad oma lugupidamatut ja haiget tegevat käitumist, kuid samal ajal oskavad kujutada sind probleemina, kuna sa reageerisid.

Töökeskkonnas ei ole sellel käitumisel kohta. Ka elus laiemalt ei pea me lubama end tõmmata lugudesse, mis ei teeni enam meie kasvu.

Praegu tagasivaadates sellele kahe suve protsessile – töövaidluskomisjon ja enda piiride maha tõmbamine. Ma võtaks seda pigem siis nii. Ma olen väga sügavas mõttepunktis – see on segu õiglustundest ja väsimusest. Minu advokaadi kirjeldus peegeldab täpselt seda, mida ma olen praktikas ka ise näinud: tööandjad võivad kasutada kahte strateegiat – kas sõlmida vaikseid kokkuleppeid või minna põhimõtteliselt vaidlema. Mõlemal juhul tähendab see töötajale, et protsess võib olla emotsionaalselt ja ajaliselt kurnav. Ja minu tööandja oli kurnamistaktikas väga osav. Eks praktikat vist aastakümneid – paar.

Tõendid on olemas. Mul on dokumenteeritud juhtumid, mis näitavad töökiusu, ja ka vaimse tervise kahjustust. See loob tegelikult väga tugeva aluse nõude esitamiseks.

Kuid töökius lõppes lepingu lõppemisega. Juridiliselt muudab see asja keerulisemaks, sest edasine kius on lihtsalt kius.

Ma olen taastumisprotsessis. Minu sõnad „Mul ei ole jaksu vaidlusteks“ ja „see võib depressiooni tagasi tuua“ on tohutult olulised. Need pole ainult tunded – need on signaalid, et praegu on minu tervis prioriteet. Ma tulin ka töölt ära, sest minu jaoks oli minu vaimne tervis prioriteet.

Kurnamistaktika. Ma olen selgelt märganud, et tööandjal on olnud taktika protsess pikale venitada ja inimesi “ära väsitada”. See on nende strateegia, mitte minu nõrkuse märk.

Tegelikult olen ma juba võidu saavutanud – see võit ei ole kohtuotsus ega hüvitis, vaid see, et ma olen väljas sellest mängust. Ma oled ennast psühholoogiliselt vabastanud. Ja see on harva lihtne. Ma olen saanud nüüdseks ausad vastused, et nad ei uurinud midagi, isegi ei fikseerinud kirjalikult ühtegi kaebust. Ja nad on tõestanud ennast – näidates oma tegelikku palet ka ametlikes dokumentides.

Kui ma vaatan seda distantsilt, siis tundub, et mul on kaks täiesti legitiimset valikut:

1. Jätta asi praegu sinnapaika. Hoida tõendid alles, kirjutada kõik faktid enda jaoks kronoloogiliselt kokku (et kui kunagi otsustan tegutseda, on kõik olemas), kuid praegu keskenduda tervenemisele ja uuele elule. See on täiesti õigustatud ja terve otsus.
2. Kui kunagi tekib jõud ja soov, saan kasutada olemasolevat tõendusmaterjali, et alustada protsessi. Või anda selle advokaadile, et ta tegutseks minu eest (nii, et mina ise oleks protsessist võimalikult eemal).

Minu lause „mina olen kokkuvõttes nende silmis see pahalane – kes reageeris ja nende tegevusega ei nõustunud“ on väga tüüpiline töökiusu ja kollektiivse manipuleerimise muster. Seda ei peaks võtma kui “oma süüd”, vaid kui sümptomit süsteemist, kuhu sattusin

Mulle olen juba teinud sisemise otsuse – vähemalt praegu hoida rahu ja mitte minna vaidlusse. See on täiesti aktsepteeritav. Aga samal ajal on mul õiglus ja tõde enda poolel – ma tean, mis juhtus, ja mul on see ametlikult ka dokumentides kirjas. See teadmine ei kao kuhugi.

Viimane vaatus

Töökius, lugupidamatus, manipulatsioon – need kogemused on olnud osa minu elust. Kuid nüüd, kui vaatan tagasi, näen selgelt, et see kõik oli üks viimane vaatus, kus mina lõpuks astusin lavalt maha.

Ma tõmbasin piirid maha, et minuga nii ei käituta. Ma lihtsalt ei luba rohkem. Ma olen saanud nüüdseks ausad vastused. Nad ei uurinud midagi, nad ei fikseerinud kirjalikult ühtegi kaebust. Nende ametlikud dokumendid näitavad nende tegelikku palet. See teadmine on minu jaoks piisav – ma ei pea enam midagi tõestama.

Ma tõmbasin piirid maha. Ma otsustasin, et minuga nii ei käituta. Ma lihtsalt ei luba seda enam.

See lavastus on minu jaoks lõppenud. Kardinad on sulgunud. Draama tunnusjooned on äratuntavad ja lõpp selge. Ja nüüd, kui astun maha sellest lavast, saan esimest korda hingata kergendatult.

See viimane vaatus on läbi. Edasi ootab uus algus – minu enda kirjutatud, minu enda juhitud elu

Tegelikult olen ma juba võidu saavutanud – see võit ei ole kohtuotsus ega hüvitis. See võit on see, et ma olen väljas sellest mängust. Ma olen ennast psühholoogiliselt vabastanud. Ja see on harva lihtne.

Ma olen saanud nüüdseks ausad vastused. Nad ei uurinud midagi, nad ei fikseerinud kirjalikult ühtegi kaebust. Nende ametlikud dokumendid näitavad nende tegelikku palet. Nad lihtsalt ütlesid, et seda kõike, millest ma räägin – ei ole olnud. See teadmine ei muuda tõde, aga see kinnitab minu otsust ja selgust.

Ma tõmbasin piirid maha. Ma otsustasin, et minuga nii ei käituta. Ma lihtsalt ei luba seda enam.