Öeldakse, et kui sa viskad vana välja, saad uuele ruumi. Tihtipeale me hoiame vanadest asjadest kinni, kuigi need ei toeta enam meie arengut. Ma ise olen aru saanud, et ma ei ole niivõrd muutust vastu, vaid viiside vastu kuidas muutused minu juurde jõuavad.Tahaks ju kontrollida kuidagi kõike seda, mis paiskab su maailma segamini, et taanduda ja sul ei jää muud üle, kui vaadata, kuidas tõusuvesi sinu hoolsalt ehitatud liivalossid on üle ujutanud. Aga võib olla see tõusevesi polnudki sugugi paha, sest ta ei tulnud lõhkuma vaid näitama, et liiva ja õhulosse võib ehitada küll aga elada neis ei saa.
Eilsest alates liigun ma edasi teadmisega, et tahan jõuda just sinna, kuhu olen endale sihiks seadnud. Täpsemalt ma sellest praegu ei räägi, sest oma plaane ei jagata ette. Nendest räägitakse tagantjärele – või siis siis, kui on juba näha, et see, mida sa teed ja tead, kannab vilja. Ma ei pea ka ise kohe nägema tervet teed. Piisab, kui hoian selle sädeme elus ja astun esimesed konkreetsed sammud. Neid olen ma eilsest saadik juba mitu teinud. Mul on tunne, et Universumile meeldib, et ma ühendasin kaks asja, mis inimesed tavaliselt omavahel vastandavad – tahtejõu ja tundlikkuse. Ma ei pea valima, kas olen tugev või pehme. Ma võin olla mõlemat korraga. Praegu on alanud aeg, kus olen mõistnud, et kontroll ei tähenda kellegi teise kontrollimist. Tõeline kontroll tähendab seda, et mina juhin oma valikuid, oma reaktsioone ja oma liikumise suunda. Seepärast ei ole minu sõnum lihtsalt: mine ja täida oma unistusi. Minu sõnum on: mine ja täida oma unistusi – aga ära kaota selle käigus iseennast.
Samuti otsustasin täna hommikul ühe asja enda jaoks selgelt paika panna. On inimesi, kes väidavad, et on minuga tööalaselt tülli läinud. Kui nad soovivad iseendaga tülis olla, siis on see nende valik. Kuid seda valjuhäälselt teistele demonstreerida ei ole tegelikult vajalik.
Mina ei ole kellegagi tülli läinud ega ole ka praegu kellegagi tülis. See, et mulle ei meeldinud viis, kuidas minuga käituti, ei tähenda, et ma oleksin kellegagi sõjas. See on lihtsalt minu piir. Kui kellelegi tundub, et sellest piisab põhjuseks, et minuga tülli minna, siis on see juba nende otsus. Veidi absurdne küll, aga las see teema jääda sinna, kuhu ta kuulub.
Mõned asjad ei vajagi rohkem sõnu ega selgitusi. Olemasolevast piisab juba enam kui küll.
Mulle tegelikult meeldivad ka minu naabrid. Ka see üks, kes mind põrnitseb, sellest pole lugu, sest kui mul on paha tuju, siis ma põrnitsen vastu ja teretusi me nagunii ammu omavahel ei jaga. Ka see on koos eksisteerimise vorm. Ja ausalt öeldes pole selles midagi traagilist. Igaühel meist on oma viis maailmaga suhestuda.
Minu jaoks on lõpu leidnud üks suuremat sorti õppetundide jadasid. Ja see tuletab meelde mulle ütlust, et ma ei ole enam see, kes ma olin eile ja homme ei ole ma see, kes olen täna. Ja ammuti ei ole ma see, kes kümme, viis või kaks aastat tagasi. Seda päris viimast versiooni tunnen täielikult ise ja sedagi vaid nö emotsiooni baasil. Seda kõige viimast versiooni iseendast tunnen tegelikult täielikult vaid mina ise – ja sedagi vaid aeg-ajalt, pigem emotsiooni tasandil. Olen enesearengu teel ja mul on endiselt väga palju küsimusi.
Õppisin ka seda, et iga käitumise taga on põhjus. Selle asemel, et midagi sildistada või hukka mõista, saab valida uudishimu – valida kuulamise ja tõelise sooviga mõista. Alles siis hakkad nägema loogikat, mis käitumise taga peitub. Ja see ei ole midagi muud kui vastastikkune elementaarne viisakus – see rääkimine, kuulamine ja üksteise mõistmine.
