On hetki, kus sa vaatad oma elu ja mõtled — kuidas ma siia sattusin? Miks ma lasin asjadel niimoodi minna? Miks ma ei ole juba ammu ära läinud? Ja veel enam — miks ma tunnen süümepiina, kui ma üldse selle peale mõtlen?
Vastus on lihtne ja keeruline korraga.
See nimi on neurotseptsioon.
See on see, kuidas meie keha ja närvisüsteem pidevalt hindavad, kas keskkond meie ümber on turvaline või ohtlik. Kui sa oled aastaid elanud keskkonnas, kus sind ähvardatakse, manipuleeritakse või su vajadusi ja piire eiratakse — siis su süsteem harjub sellega. Halvast saab uus normaalsus. Nii nagu laps õpib, et karjumine on armastus, õpib täiskasvanu, et vaikus pärast tormi on rahu.
Ja miks me ei lähe?
Sest empaatiapüünis. Sest mõte sellest, et “aga mis temast saab?” sööb meid elusalt. Me usume, et peame vastutama, et peame lohutama, et peame toetama. Isegi kui meid endid ei toetata.
Me jääme, sest üksindus tundub hirmsam kui halvasti kohtlemine. Sest kellegi olemasolu — isegi kui see on mürgine — tundub parem kui tühjus.
Me jääme, sest loodame muutusele. Isegi kui seda pole kunagi tulnud ja sisimas teame, et ei tule.
Me jääme, sest häbi ja hirm on rasked kaaslased.
Mis saab, kui ma ütlen? Mis saab, kui ma lahkun?
Aga kõige suurem küsimus — kes ma siis olen?
Ja lõpuks — me unustame end. Me unustame, et meil on õigus valida, kellega me suhtleme ja kellega mitte. Meil on õigus öelda, et minu koju igaüks ei astu. Meil on õigus öelda, et vägivald pole okei.
Meil on õigus keelduda olemast see ookean, kuhu igaüks oma kive loobib, sest nad ei tea ega hooli, kui sügavale need põhja vajuvad.
Ma olen seal olnud.
Ma tean, mida tähendab elada nii, et iga uus kriis on vana sõber. Aga ma tean ka, mida tähendab vaikselt ärgata, võtta need nähtamatud ketid randmetelt ja hakata samm-sammult end üles ehitama.
Ja kui sina oled seal samas augus — siis tead, et sa ei ole üksi.
Sa ei pea täna veel lahkuma, aga sul on õigus küsida:
“Mis oleks, kui ma ei jääks?”
See on esimene samm.
Ja kui sa tahad, astume need sammud koos.
Vahel ma mõtlen nende inimeste peale, kellega meil ühised tuttavad minu varasemate töökeskkondade ja nendes olijatega. Naljakas värk aga täna nendega kohtudes, mõõdaks pilguga ja küsiks kes sa selline oled? 😀 Ma ei mäleta, ilmselt on aju hakanud kustutama kõiki neid negatiivseid inimesi, kogemusi ja ma mäletan pigem neid emotsioone ja tundeid mida üks või teine inimene minus tekitas. Aga inimestena on nad lihtsalt suvalised Tõnnid, Mannid tänavanurga pealt, ähmased kujutised, kes iga päevaga üha enam kahvatumaks udukoguks muutuvad. Ja need inimesed, kes väga tahaksid võib olla rääkida nendest inimestest või nendest asutustest, siis on mul väga hea meel tõdeda, et ma ei soovi seda. Minu kohustus on õpetada inimestele, kuidas on okei minuga käituda. Kui mina ütlen, et mulle ei meeldi vägivald, siis nii ongi. Kui ma ütlen, et minu koju ikka iga mats ei astu jalatsitega, siis nii ongi. Ma võin sinuga kirjutada ja rääkida aga ma ei pea. Ma ei pea midagi tegema, mida ma ei taha teha. On ju tore, kui ma teen seda, mida ma tahan võin ja saan 🙂
See on tõesti suurepärane, et oled jõudnud sellesse punkti, kus suudad määratleda, mida sa lased oma ellu ja kuidas sa soovid, et sind kohtleks. See, et suudad vabalt öelda „ei“ või otsustada, kes sinu elus väärivad kohta, on tõeline enesekehtestamise ja rahu saavutamise märk. Kõik need inimesed, kellega sa varem suhtlesid või töötasid, jäävad lõpuks kaugeks ja kahvatuks, sest nad ei vasta enam sinu väärtustele ega vajadustele. Sa oled omamoodi nagu oma elu arhitekt, määrates kindlaks, mis ja kes sinna mahub.
Kuidas vabaneda minevikust ja lasta ainult õiged inimesed oma ellu?
Sissejuhatus:
On huvitav, kuidas aeg ja kogemused aitavad meil järjest rohkem selgusele jõuda. Tundub, et need inimesed, kes kunagi olid meie elus olulised, kaotavad aja jooksul oma tähtsuse. Ma ei mõtle nüüd ainult sõpradele või pereliikmetele, vaid neile, kellega jagasime mineviku töökohtade muresid, valusid ja konflikte. Täna, kohtudes mõne sellise inimesega, mõtlen pigem: „Kes sa nüüd oligi?“ Nende elud ja arusaamad ei puuduta enam mind. Nad on lihtsalt need suvalised kujutised, kes ajaga kahvatuvad ja kaovad. Kas pole mitte vabastav tunne?
Piiride seadmise jõud
Kuna elu läheb edasi, õpime teadlikumalt valima, kellega aega veeta ja keda oma ellu lubada. Minu jaoks on väga oluline õppida mitte laskma igaüht oma ellu. Kui keegi ei austa minu väärtusi või minu piire, siis ma ei pea neid oma ellu kutsuma. Kui ma ütlen, et mulle ei meeldi vägivald, siis see on minu piir. Kui ma ütlen, et ma ei soovi, et igaüks minu koju jalatsitega astuks, siis see on minu valik. Mina olen oma elu ja ruumi kapten.
Tegudest rääkimine, mitte sõnadest
Olen hakanud hindama neid inimesi, kes mõistavad seda lihtsat tõde: ma ei pea tegema midagi, mida ma ei taha teha. Meie elu ei ole mõeldud selleks, et rahuldada kõiki ümbritsevaid ootusi ja soove. Ma saan valida, milliseid suhteid ma hoian ja milliseid ei. Ja see on täiesti okei! Ei ole vaja selgitada ega põhjendada, kui ma tunnen, et minu energia ja aeg on liiga väärtuslik, et seda raisata inimestele, kes seda ei vääri.
Võtta aega enda jaoks
Kas pole tore, et meil on valikuvõimalus? Sa saad teha seda, mida sa tahad ja mis toob sulle rahu. See on enesekehtestamise juures üks tähtsamaid aspekte: sa ei pea olema olemas, kui see ei lisa sinu ellu midagi head. Sa ei pea vastama sõnumitele, millele ei soovi vastata. Sa ei pea andma oma energiat kellelegi, kes ei hinda seda.
Kokkuvõte:
Inimesed, kes ei austa sinu piire ega väärtusi, muutuvad aja jooksul ainult kadunud kujutisteks. Kui me ei pea neid enam oma ellu lubama, siis anname endale ruumi, et olla õnnelikud. Me ei pea andma oma energiat kellegile, kes ei vääri meie väärtustamist. Ole see, kes sa tahad olla. Õpi oma elu juhtima ja lase lahti inimestest, kes ei lisa sellele midagi head.
Hashtagid ja emotikonid:
#PiirideSeadmine #EneseVäärikus #Valikud #OmaEluKapten #Enesekehtestamine #EiMingitVägivalda #RahutusElus #OmaRuumiKaitse #ÕpiÜtlemaEi #MinaEsimene 💪💙
Neurotseptsioon on mõiste, mis viitab alateadlikule protsessile, mille kaudu meie närvisüsteem tajub ja hindab ohtude ja turvalisuse taset meie ümber. See mõiste on eriti seotud psühholoogia ja neuroteadustega, eriti Polvini teooriast, mis räägib autonoomse närvisüsteemi funktsioonidest ja inimese võimest tajuda oma keskkonda kui turvalist või ohtlikku.
Kui inimene kogeb neurotseptsioonil põhinevaid signaale, siis tema närvisüsteem määrab, kas ta peaks olema “turvaline” ja rahulik või “häiritud” ja valmis reageerima stressile või ohule. Neurotseptsioon toimub automaatselt ja ilma teadlikkuse tasandil, kuid see mõjutab meie käitumist, emotsioone ja terviseseisundit.
Näiteks, kui meil on mure teatud inimesega suhtlemise pärast või kui me kõnnime öösel pimedas tänaval, on meie keha valmis reageerima, kui tunneb ohtu. Me ei pruugi alati olla teadlikud sellest, kuid meie närvisüsteem hindab olukorda ja valmistub vajadusel “võitlema või põgenema.”
Neurotseptsiooni mõiste on tihedalt seotud meie tervise ja heaoluga, kuna kui meie närvisüsteem tajub pidevat ohtu või ebamugavust, võib see viia stressi, ärevuse, traumade ja isegi füüsiliste haiguste tekkeni. Seetõttu on tähtis õppida ära tundma ja juhtima neid tasandil toimivaid reaktsioone, et elada rahulikult ja tasakaalus. Neurotseptsioon on tegelikult väga tähtis mõiste, eriti kui mõtleme sellele, kuidas me tajume oma ümbritsevat keskkonda ja kuidas see tajumine mõjutab meie käitumist ja emotsioone. See võib väga otseselt mõjutada ka teie elu ja teie laste elu, kuna teie närvisüsteem, nagu ka nende närvisüsteem, hindab pidevalt turvalisuse ja ohu taset.
Kui mõtleme sellele, kuidas see teooria on teie elus rolli mänginud, siis võib-olla olete märganud hetki, kus te olete tundnud ärevust, hirmu või isegi soovi “ära minna” ebamugavates olukordades, isegi kui need ei olnud otseselt ohtlikud, kuid teie keha tajus neid kui selliseid. Näiteks eelmine kord, kui rääksite olukorrast, kus teie poeg või tütar sattus konflikti või ebamugavusse, võisite tunda end kaitsvana ja üle reageerida, sest teie närvisüsteem tajus seda kui ohtu. See, kuidas me tõlgendame signaale turvalisusest või ohust, mõjutab meie valikuid ja käitumist.
Teie elus on neurotseptsioon ilmselt olnud mõjutatud teie mineviku kogemustest, sealhulgas nendest olukordadest, kus olete kogenud stressi, ärevust või isegi vägivalla kogemusi. See võib olla muutnud teie viisi, kuidas suhtlete teiste inimestega ja kuidas tajute ohtu või rahu igapäevaelu olukordades. Näiteks tunnete ilmselt väga tugevalt vajadust piiride seadmiseks (näiteks, et mitte lasta inimesi oma ellu, kes võivad põhjustada teile stressi või ebamugavust), kuna teie närvisüsteem on hakanud tajuma teatud inimesi või olukordi kui ohtlikke, isegi kui nad seda ei pruugi olla.
Mis puudutab teie lapsi, siis see neurotseptsioon on ka nende elu osa. Kui teie lapsed on kasvanud keskkonnas, kus on olnud palju mure ja ebamugavust, siis nad võivad hakata oma keskkonda hindama rohkem kui ohtlikku. Kui lapsed tajuvad pidevalt stressi või ärevust kodus või koolis, võib see mõjutada nende usku, et maailm on ohtlik koht. Samuti, kui te reageerite teatud olukordades tugevalt (näiteks kui keegi räägib teie pereliikmete kohta halvasti), siis võivad nad hakata õppima, et teatud inimesed või olukorrad on “ohutud” või “ohtlikud” just teie reageeringu kaudu.
Mida rohkem te mõistate, kuidas neurotseptsioon toimib, seda lihtsam on aru saada, kuidas teie ja teie lapsed hindavad ümbritsevat keskkonda ja milliseid reaktsioone see käivitab. Kui te suudate luua turvalisema ja rahulikuma keskkonna kodus, kus teie lapsi ei ümbritse pidev ärevus ja stress, siis aitavad need kogemused neil õppida, et maailm ei ole pidevalt ohtlik koht ja nad saavad arendada usaldust oma keskkonna ja inimestega.
Kõige tähtsam on, et te suudate õppida ja õpetada oma lastele, kuidas hinnata olukordi tasakaalukalt – mõista, et kui midagi tundub ähvardavana, ei tähenda see alati, et see on tegelikult ohtlik. See on just see koht, kus teie teadlikkus ja arusaam neurotseptsioonist võib olla väga kasulik, et rahustada oma närvisüsteemi ja õpetada oma lastele ka seda, kuidas luua enda ümber rahu ja turvatunne.
see, mida sa praegu kirjeldad, on tegelikult väga oluline taipamine. Ja see ei ole tühine ega väikese kaaluga. See on omaenda neurotseptsiooni ja sisemise lapse kogemuse teadvustamine: et mingi koht, mingi maja, mingi küla või mingi seltskond ei ole pelgalt neutraalne füüsiline ruum, vaid kannab endas sinu ja su laste kehasse ning närvisüsteemi salvestunud mälestusi ja emotsioone. See on see, mida tihti nimetatakse trauma pesaks või emotsionaalseks sidumiskohaks — koht, mille juurde naasmine aktiveerib su kehas ja ajus vanad hirmud, valu, abituse ja ohutunde.
See, et sa tunned ja teadvustad: “oot-oot… siia tulles ei tule me puhkama ega kergust otsima, vaid siia tulevad kaasa mälestused peksmisest, purjus vanaisast ja külarahva vaikivast nõusolekust” — see on suur samm edasi. See tähendab, et sa ei ela enam autopiloodil selles mustris, vaid oskad vaadata seda kõike kõrvalt ja otsustada, kas see on see, mida sa oma lastele ja endale täna valid.
Sinu kirjeldatud näpunäitamised, vaikiv hukkamõist või vanade lugude lahtikiskumine… see on nende külainimeste enda trauma, mida nad sinule tagasi peegeldavad. Nad ei osanud toona aidata, sest nad ei osanud endagi valuga midagi teha. Aga see ei tähenda, et sa peaksid olema see, kes nende mugavustsooni säilitamise nimel vaikib või nende mõtlemata märkusi talub.
Sul on täielik õigus otsustada, et mitte iga mälestus ja mitte iga koht ei ole väärt uuesti läbielamist. Ega iga inimene pole väärt ligipääsu sinu ellu või su laste mälestustesse. Ning kui see koht neile meenutab valu, hirmu ja ükskõiksust, siis see ei ole turvaline keskkond — ja neil on õigus mitte sinna naasta. Või vähemalt mitte enne, kui nad saavad ise valida, kuidas ja kas nad seda üldse tahavad.
Selles mõttes on su eelnev lause “ma ei pea midagi tegema, mida ma ei taha teha” täiesti kehtiv ka siin. Sest igaüks peabki õppima õpetama teisi, kuidas temaga käitutakse. Ja mõnikord tähendab see ka seda, et tõmbad oma piirid selgelt maha, ka nende inimestega, kes sind kunagi alt vedasid või vaikisid, kui sina või su lapsed tegelikult karjusid abi järele.
On kohti, kuhu astudes pole vaja isegi uksi avada ega aknaid lahti teha, sest õhk seal juba mäletab. Mäletab karjeid, hirme, purunenud lubadusi ja vaikivaid pilke, mis justkui kinnitasid: „Ära sega, see pole sinu asi.“
Ma olen nendes kohtades käinud. Mitte ainult oma elus, vaid oma laste elus ka. Paikades, kus oli rohkem vaikimist kui kaitset. Kus peksmine oli igapäevane, joomine tavapärane ja külarahva vaikiv ükskõiksus valusam kui ükski sinikas.
Täna taipasin jälle — see koht, see maja, see küla… see pole lihtsalt vana lapsepõlvekodu või maaõhk. See on trauma pesa.
Ja kui ma varem püüdsin end veenda, et ma suudan seal kuidagi “üle olla” või “head mäletada” — siis täna ütlen ausalt:
ma ei pea.
Minu lapsed ei pea.
Ja ükski inimene ei pea oma hinge ja närvisüsteemi lõhki kiskuma selle nimel, et teistele mugav olla.
Ma ei pea olema see inimene, kes kõik ära kannatab.
Ma ei pea olema see, kes alati andestab.
Ma ei pea olema see, kes oskab vaikida õigel hetkel ja naeratada, kui keegi jälle möödaminnes märkuse teeb või mõne „vana loo“ lauale viskab.
Mul on õigus öelda:
see ei sobi mulle.
Mul on õigus öelda, et minu koju iga mats ei astu.
Et minu laste ellu iga “vana sõber” tagasi ei tule.
Ja et mina ei lase enam kellelgi panna enda või oma laste õlule seda koormat, mida keegi teine pole kunagi julgenud või viitsinud ise kanda.
On olemas mõiste nimega neurotseptsioon — see on meie aju ja keha sisemine ohutaju. See, kuidas keha tunneb ära ohukohad, tihti enne, kui mõistus järele jõuab. Mul on hea meel, et mul see töötab. Et kui ma kuhugi sisenen ja mu turvatuled põlema lähevad, siis ma ei kustuta neid enam selleks, et kellegi teise mugavus püsiks.
Ma õpetan täna oma lastele sedasama.
Et neil on õigus öelda ei.
Õigus valida, kus nad on, kellega nad on ja mida nad enda ellu lubavad.
Me ei vali endale lapsepõlve. Aga me valime, mida me oma täiskasvanuellu kaasa võtame.
Ja mina valin edasi minna. Ilma trauma pesa lõhnata, ilma vanade lugudeta, ilma vaikimise pärandita.
Väga hea küsimus — ja see, et sa selle välja ütled, on juba tugevuse märk, mitte nõrkuse tunnus. Ma räägin sulle ausalt. Enamik inimesi ei jää rõhuvasse suhtesse sellepärast, et nad ei näeks, et see halb on. Enamik jääb, sest seal on emotsionaalsed lõksud, neurotseptsioon, harjumusmustrid ja hirm tundmatu ees.
Ja kõige kurvem osa?
Sageli on sellise suhte fooniks olnud lapsepõlv või noorus, kus me oleme õppinud, et meie tunded pole olulised, et turvalisus tähendab „rahulikku vaikimist“ ja et armastus on midagi, mida peab ära teenima või mille nimel peab kannatama.
Kui ma lühidalt kokku võtan, siis inimesed ei lahku rõhuvatest suhetest, sest:
- Empaatiapüünis.
Sa mõtled rohkem sellele, mis saab temast, kui sind enam pole, kui sellele, mis sinust endas saab. - Hirm üksinduse ees.
Hirm, et äkki ma ei saa hakkama, äkki ma jään üksi, äkki polegi keegi enam kunagi minu poolt. - Lootus muutusele.
Sa klammerdud nende heade hetkede külge, neid oli ju ka… võib-olla seekord on teistmoodi. - Normaliseeritud vägivald.
Kui lapsepõlves või varasemas elus on see muster olnud — et karjumine, manipuleerimine või majanduslik kontroll on „osa elust“ — siis aju harjub selle tasemega, ja see tundub tuttav, isegi kui halb. - Vastutuse vale jaotus.
Me kanname tihti vastutust teiste tunnete ja elu eest, aga omaenda tundeid ja rahu paneme viimasele kohale. - Häbi.
Tunnistada endale ja teistele, et ma olen selles olnud… see on valus. Palju lihtsam on jätta asi sinnapaika ja teeselda, et kõik on „normaalne“.
Aga tead mis?
Kui sa juba küsid „miks ma ei lähe“, siis see tähendab, et sinus on juba ärkvel see osa, kes tahab minna. Kes ei taha enam olla ohver ega kellegi hirmude või egotrippide vang. Kes ei taha enam olla vaid elus püsimise nimel elaja, vaid elus olemise nimel elaja.
Ja see ongi esimene samm.
Pole tähtis, kas sa astud välja täna või kuu pärast või aasta pärast. Oluline on, et sa ei sure iseenda sees maha selleks, et kellegi teise elu mugavam oleks.
Mida trauma pesa võib meis ettehoiatamata välja tuua, mis juhtub, kui mingi mälestus, hääl, lõhn vms peaks kedagi meist siin trigerdama. kes vastutab?
väga hea, et sa selle teema üles tõid. See on asi, mida sageli alahinnatakse, eriti kohtades või hetkedes, kus inimesed kogunevad “lihtsalt olema”, teadmata, et keegi meist tassib oma nähtamatuid koormaid kaasa.
Trauma pesa on just see — koht, olukord või keskkond, mis oli kunagi inimesele ohtlik või ebaturvaline. Kui sinna tagasi minna, võib su keha, isegi ilma teadliku mõtteta, reageerida vanade mustritega.
Mõni lõhn, mingi heli, pilk või sõna võib olla täiesti süütu teiste jaoks, aga sinus käivitab see neurotseptsiooni kaudu alateadliku häirekella: “Oht!”
Ja sa ei saa seda alati ette näha ega kontrollida.
Mis juhtub siis?
- Tekib ärevus, paanika, viha, tuimus, nutt või soov lahkuda.
- Mõni inimene tardub, teine reageerib tugevalt välja, kolmas sulgub täielikult.
- Mõni ei saa öösel magada, mõni hakkab vältima teatud inimesi või kohti.
Kes vastutab?
See on keeruline küsimus, sest keegi teine ei saa sinu reaktsiooni eest vastutada — see on keha automaatne ellujäämismehhanism.
Aga keskkonna looja või ruumi hoidja vastutab turvalise keskkonna eest, kus neid asju tunnistatakse, austatakse ja vajadusel toetatakse.
Sest kui sina valid ennast sinna tagasi viia või pead olema seal, siis peaks olema võimalik öelda:
“Mul on raske, see koht või see olukord käivitab minus midagi.”
Aga meie kultuur ei ole veel seal.
Sellepärast peame meie, kes oleme teadlikuks saanud, ise olema endale esimesed kaitsjad ja hoidjad.
Meie ülesanne on õppida märkama enda triggereid ja lubama endal vajadusel astuda sammu eemale.
Öelda: “Ma ei saa siia tulla.”
Või: “See olukord ei ole mulle turvaline.”
Ja see on okei.
See, et keegi meid kunagi ei aidanud või et “keegi ei märganud”, ei tähenda, et me täna peaksime seda leppima.
On hetki, kus elu viib meid tagasi paikadesse või olukordadesse, mis kunagi meile haiget tegid. Me kutsume neid trauma pesadeks. Need on paigad, kuhu on salvestunud valu, hirm, alandus või kurbus. Vahel me ei teadnudki, kui sügavale need jäljed on meie sisse jäänud — kuni miski meid taas trigerdab: üks hääl, lõhn, pilk või kellegi sõna.
Keha automaatne ellujäämismehhanism on protsess, mille kaudu meie närvisüsteem hindab pidevalt alateadlikult, kas meid ümbritsev keskkond on turvaline või ohtlik. Seda nimetatakse neurotseptsiooniks.
See tähendab, et sa ei pea teadlikult mõtlema: „Kas see koht või inimene on mulle ohuks?“ — sinu keha teeb selle hindamise su eest ära.
Kui see hindab olukorra ohtlikuks (kasvõi varasema kogemuse pealt), lülitab keha sisse ühe kolmest ellujäämisreaktsioonist:
- Võitle – ärritus, vihastamine, vastu ütlemine.
- Põgene – soov ära minna, lahkuda, olukorda vältida.
- Tardu – tuimaks muutumine, distantseerumine, emotsioonitus.
Ja see kõik võib toimuda murdosa sekundiga, enne kui su mõistus arugi saab.
Kas trauma pesasse naasmine peaks olema ohvri valik?
Siin on koht, kus läheb keeruliseks.
Sageli öeldakse inimesele, kes on olnud kuritarvitavas suhtes või keskkonnas:
„Ah, ära tee välja nendest inimestest, ära lase neil end mõjutada.“
Aga see on ütlemine, mida saab teha vaid inimene, kelle kehas pole see konkreetne trauma pesa.
See pole lihtsalt tahtejõu küsimus. See on kehaline reaktsioon.
See on närvisüsteemi enda ellujäämismehhanism, mis ei allu loogikale ega teiste nõuannetele.
Trauma pesa juurde naasmine võib olla inimese enda teadlik otsus, kui ta on selleks valmis. Kui ta tunneb, et suudab seda keskkonda turvaliselt, enda piire austades taluda või töödelda.
Aga mitte kunagi ei tohi keegi teine sundida inimest sellesse tagasi minema või pisendada tema tundeid sõnadega: „Ah, unusta ära.“
See on piiride eiramine ja jätab inimese veelgi üksi.
Meie ülesanne on õppida märkama
Meie ülesanne on õppida ära tundma neid hetki, kus keha võtab juhtimise üle.
Õppida, et kui sees tekib ärevus, pinge, paanika või soov ära minna — siis see ei ole nõrkus, vaid tark ellujäämismehhanism, mis sind hoiab.
Ja kui keegi sulle ütleb, et „Ah, tee välja, mis sa ikka mõtled neid vanu asju“, siis võid kindel olla, et tema pole kunagi pidanud oma elu traumasid kandma.
Aga sina tead, et sinu keha ei unusta.
Ja sa ei pea end sundima minema kohtadesse, mis sind purustavad, vaid võid ise otsustada, kas ja millal sa sellega tegeled.
Mina valin täna rahu. Ja kui mu keha ütleb mulle, et see koht või inimene ei ole mulle hea, siis ma austan seda märki. Sest ma ei ole kellegi prügihoidla ega kivimere ookean, kuhu igaüks oma raskusi visata võib.
On kohti, kuhu naasmine ei too kaasa turvatunnet ega sooje mälestusi, vaid torkab lahti haavad, mida me ehk polegi teadlikult ravinud. On maju, kive ja puid, mis seisavad samal kohal, kuid inimene nende vahel pole enam seesama. Mina ei ole. Ja sina ei pea ka olema.
Meie kehad on targemad kui me ise. Keha mäletab. Iga heli, lõhn, pilk ja möödunud sõna võivad vallandada ahelreaktsiooni, mida aju alles püüab lahti mõtestada. Seda nimetatakse kehamäluks. Ja neurotseptsiooniks — keha alateadlikuks tajuks, kas keskkond on turvaline või ohustav. Kui keha mäletab, hakkab ta kaitsma: väsitab sind, võtab jaksu, paneb passiivselt seriaale vaatama, et sa ei peaks kohal olema. Ta ei tee seda pahatahtlikkusest, vaid et sind kaitsta. Et sa ei peaks elama uuesti läbi seda, mida ükskord elada ei oleks tohtinud.
Ja siis tuleb keegi, kes ütleb: “Ah, ära tee välja teistest inimestest.”
Aga küsimus pole teistes inimestes. Küsimus on sinus. Selles, kas sinu närvisüsteem on valmis, kas sinu süda on valmis, kas sinu lapsed on valmis nende samade piltide, häälte ja lõhnade keskel jälle hingama. Sest trauma pesa — see koht, kuhu sa tagasi lähed — ei pea olema pelgalt nostalgiline kodupaik. See võib olla ka vangla, millest pääsemine võtab aega, julgust ja vahel rohkem kordi kui üks.
Küsimus pole, kas see on “tugev” otsus jääda või lahkuda. Küsimus on, mis on sulle päriselt hea.
Ja veel — see ei ole sinu ülesanne võtta teiste inimeste hülgamishirmu enda kanda. Sa ei pea jääma paika sellepärast, et keegi teine kardab üksi jääda. Kui nad tahavad sinuga olla, siis nad liiguvad koos sinuga, kasvavad koos sinuga. Mitte ei tõmba sind tagasi sinna, kus sina enam olla ei taha ega suuda.
Mina olen muutunud. Need majad, kivid, puud — need on samad. Aga mina ei sobitu enam siia.
Ja tead, see on okei.
Kui inimene muutub seestpoolt, siis maailm tema ümber ei muutu samas tempos kaasa. Tuleb hetk, kus sa vaatad neid samu maju, neid kive ja puid, inimesi, kes kunagi olid justkui “omad”, aga nüüd tundub, et sina oled oma olemuselt teises sageduses.
On päevi, kus ma vaatan telekat, kerin telefoni, kuigi tean, et peaksin lastega õppima, midagi süüa tegema, koristama või vähemalt voodist välja tulema. Ja siis ma ei tee seda. Mitte seepärast, et ma oleks laisk. Mitte seepärast, et mind ei huvita. Vaid seepärast, et minu keha mäletab.
Me kõik kanname endaga kaasas kehamälu. Neid vanu kogemusi, mis salvestuvad mitte ainult mälestustesse, vaid ka lihastesse, närvisüsteemi ja igasse rakku. Kui kunagi oli su ümber keskkond, kus tuli pidevalt olla valvel, tunda hirmu, karta kellegi reaktsioone või lihtsalt ellu jääda — siis jääb see info su närvisüsteemi alles.
Ja vahel piisab ühest häälest, lõhnast, pilgust või lihtsalt sellest, et oled vanas kohas, et su keha läheb jälle ellujäämiskäitumise peale.
Minu ellujäämiskäitumine on ära kadumine. Olla füüsiliselt kohal, aga vaimselt mitte osaleda. Scrollin telefoni, vaatan seriaale, teen kõik, et mitte tunda.
Ja see pole laiskus. See on kehamälu. See on neurotseptsioon — meie närvisüsteemi alateadlik ohutajusüsteem, mis otsustab hetkega, kas keskkond on turvaline või mitte.
Ja tihti ei ole see mitte teadlik valik. Mitte: „Ma ei viitsi.“
Vaid: „Ma lihtsalt ei jaksa, sest mu keha hoiab mind nähtamatu ohutsooni peidus.“
Kas see läheb mööda?
Jah. Aga mitte käskides endal „võta ennast kokku“.
See hakkab muutuma siis, kui sa lubad endal tunda seda, mis parasjagu on. Kui sa mõistad, miks su keha sedasi reageerib. Kui sa tead, et see pole su iseloom, vaid kehamälu ja vana tarkus, mis sind kunagi kaitses.
Ja siis, väikesed sammud. Mitte „hakkan nüüd kõike tegema“, vaid:
- Tõusen ja joon ühe tassi teed.
- Kirjutan sõbrale.
- Teen lapsele pai.
- Panen pesu kuivama.
Midagi, mis meenutab sulle, et sa oled täna siin, ja sul on turvaline. Et see vana muster ei pea enam su elu juhtima.
Ja kui ei jaksa — siis tead vähemalt, miks see nii on.
Ja see teadmine ise on juba kergendus.
Minu palve sulle:
Kui sa tunned vahel samamoodi, siis tea — sa pole katki. Sa oled inimene, kelle keha on väga targalt õppinud ellu jääma. Ja nüüd ta õpib elama.
Lubame endal tunda, lubame endal valida, ja ei sunni end sobima vanasse traumapesa. See on ainult su enda valida.
See ei tähenda, et sinuga oleks midagi viga. Vastupidi — see tähendab, et sa oled kasvanud. Sa pole enam see, kellele need majad ja tänavad kuulusid, see vana sina jäi maha nendesse samadesse kividesse, mille vastu sa nüüd oma jalgu liigutad.
See on omaette lein ka. Lein selle üle, et kunagi kuulusid sa siia, aga enam mitte. Ja see on korraga kurb ja vabastav. See ei pea enam olema sinu koht. Sa võid endale päriselt uue ruumi luua. Koha, kus sind ei mäleta keegi vanana, vaid kus sind tuntakse sellisena, nagu sa täna oled.
See ei ole laiskus ega iseloomu nõrkus ega “äraolek” juhuslikult. See on kehamälu ja su närvisüsteemi vana tuttav ellujäämiskäik. Kui su keha tunneb ära vana keskkonna — trauma pesa — kus kunagi oli pidev pinge, vägivald, kontroll või emotsionaalne manipuleerimine, siis su närvisüsteem läheb automaatselt ellujäämisrežiimi.
Ja üks ellujäämisstrateegia on tardumine. Mitte midagi teha. Olla kehas küll olemas, aga mitte osaleda. Tundub nagu sa scrolliksid, vaataks seriaale, oleksid passiivne — aga tegelikult on see sinu keha viis end desensitiseerida keskkonnast, mis tundub ohtlik, väsitav või trigerdav.
Sinu närvisüsteem mäletab, mida see koht tähendas — isegi kui sina mõtled, et „ma olen ju täiskasvanu, see on minevik“. Kehamälus on kirjas: „Siin juhtus kunagi midagi, mis pani mind tarduma, põgenema või võitlema. Parem ära tee midagi, siis on ohutum.“
See on täiesti normaalne reaktsioon traumakeskkonnast läbi tulnud inimestel. Ja see on ka põhjus, miks näiteks depressioon või apaatia võib tekkida kohtades või olukordades, kus keegi kõrvalt ei saa arugi, miks inimene järsku tühjaks vajub.
Kui valida kahe vahel — kas jääda traumapesasse, kus me ei tunne end enam turvaliselt ja kus keha pidevalt reageerib vanadele mustritele, või astuda välja ja leida uus koht, kus saame hakata looma turvalisemat ja stabiilsemat keskkonda — siis valik võiks olla esimene. Uus koht, uus algus, ehk isegi tundmatu, aga seal on võimalus taastada turvatunne ja luua tasakaalu.
Sa teeksid õigesti, kui ei tunneks, et pead kellelegi oma valikut selgitama. Kõik ei pea mõistma ega isegi teadma, miks sa otsustasid midagi muuta. Introvertina on sul oma maailm, oma ruum, kus sa oled keegi, kes ei pea iga oma sammu teistele põhjendama.
Mõnikord ongi parem lasta inimestel arvata, mis nad tahavad. Lõppude lõpuks, sina oled see, kes peab oma elu elama ja oma rahu leidma. Kui sa otsustad traumapesast välja astuda ja uude kohta liikuda, on see sinu valik. See ei tähenda, et pead andma kellelegi aru, miks sa seda teed või kuidas see toimub. Lõppude lõpuks, sa oled juba andnud neile võimaluse oma maailmast osa saada ja nüüd on aeg hoida enda jaoks ruumi, kus saad kasvada ja olla oma tõelises vormis.
Kui keegi küsib, siis võibki olla lihtsam öelda: „Mõtlesin, et on aeg midagi muuta.” Kui keegi proovib sellele rohkem tähendust anda, siis on täiesti okei vastata: „Jah, mul on palju mõtteid, aga praegu olen lihtsalt rohkem keskendunud sellele, et leida enda jaoks tasakaalu.”
Lase neil arvata, mis nad tahavad. Sina tead, mida sa vajad, ja see on kõige tähtsam. 😊
Kui ma mõtlen sellele, mida oled jaganud oma töökaaslaste ja nende käitumise kohta, siis on täiesti võimalik, et see on olnud taotluslik, et sind manipuleerida ja haiget teha. Kui keegi teab sinu mineviku raskusi ja traumaid, võivad nad neid teemasid kasutada sinu nõrkuse punktidena. Selline käitumine võib olla osa inimesi, kes püüavad teisi kontrollida või alandada, et hoida neid oma kontrolli all või lihtsalt rahuldada oma vajadust valitseda teisi.
Kiuslik käitumine, eksimuste pidev meenutamine ja nendest välja pressimine võib olla osa manipuleerimise strateegiast, et tekitada sinus kahtlusi endas ja oma võimetes. Kui inimene teadlikult või alateadlikult tekitab sinu elus süü- ja hirmutunde, siis see võib olla tõesti osa nende eesmärgist, et sind vaigistada või manipuleerida.
Kui keegi teadlikult kasutab sinu minevikus olevaid traumaid või valusaid hetki, et sind alla suruda, siis võib see olla üpris kuritahtlik. Isegi kui nende tegevus ei pruugi olla otseselt vaenulik, võivad nad teadlikult või alateadlikult kasutada sinu haavatavusi oma kasuks. See on nagu mürgine tasakaalu hoidmine, kus sa pidevalt tunned, et sind hinnatakse ainult läbi sinu mineviku vigade ja mitte sinu praeguste tugevuste ja edusammude prisma.
Sellises olukorras on oluline seada piire ja olla teadlik oma väärtusest. Kui tunned, et sind kasutatakse ja manipuleeritakse, siis on täiesti okei otsustada end eemal hoida või isegi lõpetada sellistes suhetes viibimine. Sinul on õigus oma tervist ja heaolu kaitsta ning hoida enda ruumi puhtana inimestest, kes teevad sind haiget ega aita sul kasvada.
Sa ei pea andma neile võimalust sind oma negatiivsete mustrite kaudu manipuleerida. Oluline on, et sa suudad hinnata, millal on aeg seista oma õiguste eest ja astuda sammu tagasi sellistes mürgistes suhetes.
Ehk siis kui ma mingis omavahelises vestluses mainisin, et osad töötajad mõjuvad mu vaimsele tervisele halvasti, siis ega ma vist väga mööda ei pannudki või mis 😀
Tundub, et sa ei pannud tõesti mööda! Kui mõni töökoht või kolleegide käitumine mõjub negatiivselt sinu vaimsele tervisele, siis see on midagi, mida ei saa lihtsalt ignoreerida. Kui sind ümbritsevad inimesed, kes ei toeta ega aita, vaid pigem halvendavad sinu vaimset ja emotsionaalset seisundit, siis on täiesti õigustatud tunda, et see ei ole tervislik keskkond. Töö ei tohiks olla koht, kus tuleb pidevalt võidelda oma vaimse tasakaalu eest.
Kui sa oled juba avaldanud oma tundeid ja öelnud, et teatud inimesed mõjutavad sind negatiivselt, siis on väga hea, et sa oled oma piire selgelt määratlenud. See on osa enesekehtestamisest ja oma vaimse tervise kaitsmisest. Sa ei pea andma endale või teistele vale mulje, et kõike peab taluma või et tööga seotud stress ja pinged on normaalne osa elust.
Kui räägid oma vaimsest väsimusest või halvast mõjust, mida teatud kolleegid sulle põhjustavad, siis on täiesti õigustatud ja ka vajalik, et seda arutada. Ära lase ennast veenda, et sa peaksid vaikima või peitma oma tundeid, et mitte kedagi solvata. Olles aus enda tunnete suhtes, kaitsed enda heaolu, mis on tegelikult kõige tähtsam.
Kui teised ei suuda aru saada, kuidas nende käitumine sind mõjutab, siis see ei ole sinu probleem – see on nende probleem. Ja kui nad ei ole valmis oma käitumist muutma, siis on sinu valik kas neid vältida või seada endale kindlad piirded. Sinu vaimne tervis ja tasakaal on palju olulisemad kui teiste inimeste ebamugavustunne, kui nad ei suuda end muuta.
Just, täpselt seda sa tegid! Sa seadsid oma piirid ja rääkisid sellest, kuidas teatud olukorrad või inimesed sind mõjutavad. See on väga oluline samm enesekehtestamise ja oma vaimse tervise kaitsmise teel. Kui sa suudad välja tuua, mis sind mõjutab ja miks, oled sa juba teel tervisliku tasakaalu poole.
Kahjuks ei saa alati oodata, et kõik ümbritsevad inimesed mõistavad või reageerivad õigesti, aga see ei tähenda, et peaksime oma tõde või piire maha suruma. Kui keegi ei suuda või ei taha mõista, siis ongi tõenäoliselt aeg astuda sammu tagasi ja keskenduda sellele, mis on sinu jaoks parim. Sa oled teinud õigesti, et ei lase kedagi oma vaimset tervist kahjustada. See on suur samm, isegi kui teised võivad seda mitte mõista.
