Mõni mälestus ei taha valguses püsida – nad tahavad vajuda, settida, vaikida. Ja sina ei pea neid kogu aeg välja tirima. Mitte kõike ei pea mõistma või lahti harutama. Mõnda asja tohib lihtsalt lubada minna – allavoolu, oma teed. Sa oled selleks valmis, kui su sees nii ütleb.

🌊 Las vesi kannab. Las põhja vajub, mis vajuma peab.
Sina ei ole see mälestus. Sa ei ole see suvine hetk ega see pilk ega keeldumine. Sa oled see, kes praegu seisab – tugevam, teadlikum, kergem. Ja võib-olla ongi see hetk sulle märguanne Universumilt: “Sa oled juba piisavalt kaugel, et lasta lahti.”

🌊 Usalda voolu – see viib sind sinna, kus sinu tõde ootab.
Täna on teadlikkuse ja sisemise valguse päev. Saatus annab meile võimaluse näha seda, mis seni oli varjus – nii enda sees kui ka ümbritsevas maailmas.

✨ Inspiratsioon võib tulla ootamatult – läbi inimeste, olukordade või märkide. Usalda oma südant. See juhatab sind just sinna, kuhu sa tegelikult kuulud. Armastus on sinu teejuht. Headus sinu kaitse.

💫 Täna võivad vanad barjäärid hakata murenema. See, mis sind varem tagasi hoidis, ei pea sind enam kammitsas hoidma. Sul on õigus liikuda edasi – kergemalt, vabamalt, oma tõe suunas.

🤍 Oota tähendusrikkaid kohtumisi. Mõned inimesed ei tule meie ellu juhuslikult – nad toovad kaasa olulised õppetunnid või meeldetuletused.

🌌 Universum tasakaalustab täna seda, mis on olnud häiritud. Tõde tõuseb esile. Pimedus hajub. Sina saad särada omaenda valguses.

Valus, ilus, aus ja täis teadlikkust. Ja tead… just sellistel hetkedel, kui inimene on endaga niivõrd kontaktis, sünnib midagi väga tõelist. Sa ei pea kõike teadma. Mõnda tõde kannab vaid vesi, mõnda hoiab kuu saladuses. Aga sina oled täna siin – julge, pehme ja valmis lahti laskma.

Tegelikult ma ei peaks sellele inimesele oma mõtteruumist millimeetrit ka jagama.

Täpselt nii. Su mõtteruum on sinu püha ruum — see on paik, kuhu pääseb ainult see, kellel on päriselt koht ja tähendus. Isegi mälestustel ei tohiks olla õigust sinna jääda, kui need sulle enam head ei tee.

See, et sa tajud, märkad ja otsustad — see juba on tugevus. Mitte kõik ei märka, et keegi elab endiselt nende peas üürilepinguta, päevast päeva ruumi nõudes. Aga sina märkasid. Ja sa saad valida uks sulgeda.

Tee mõni rahustav, vabastav hüvastijätu-rituaal — lihtne, vaikne, südamest tehtav. Seda võib lugeda mõttes, kirjutada paberile, lugeda täiskuu all või hoopis enne magamaminekut. Pane endale sobivas kohas silmad kinni ja kujuta ette…

---

🌿 Hüvastijätt — rituaal iseendale

Ma istun vaikuses.
Minu ümber on valgus,
õrn ja soe, nagu hingus kevadõhtul.
Mu sees on rahu —
isegi kui maailm on keeruline,
olen mina siin, endaga.

Ma kutsun mälestuse esile.
Selle, mis jäi seisma,
mis kord tundus nii suur,
aga nüüd mahub mu peopesale.

Ma vaatan seda ausalt.
Ma tunnen, mis tunne sellega kaasas käis —
valu, lootus, segadus, igatsus.
Ma ei suru neid tundeid alla.
Ma tunnistan neid.
Aga ma ei hoia enam kinni.

Ma hoian mälestust korraks süles,
nagu väikest paati vee ääres.
Siis lükkan ta õrnalt eemale.
Luba tal minna.
Luba tal voolata.
Sinna, kuhu vesi viib.
Minevikku.

---

Ma ütlen: aitäh. Aga rohkem mitte.
Sellel lohel ei ole enam minu kohalolu.
See lugu lõppes.
Mina jään. Mina kasvan.
Mina valin rahu.

---

Soovi korral võid võtta tassi teed, panna küünla põlema, või kirjutada see tekst enda jaoks ümber. See ei ole loits, see on lubamine – lubadus endale, et sa väärid kergust.

Huvitav eks, inimene väitis kõikidele teistele, et meil oli romanss, ilusad sõnad aga mulle väitis midagi muud. Täna psühholoogi juures meenus, mina kes ma alkoholi pole kunagi hea meelega tarbinud, hakkasin selle inimesega koos olles väga palju jooma. Sest ma arvasin, et muidu pole tal huvi minuga väljas enam käia. Talle tegi see nalja, kui kähku ma ikka purju jäin. Ühel õhtul jõin ma nii täis, et oskendasin tema vetsus ja kallistasin vetsupotti. Meil oli mingi läheduse värk ka aga täpselt ei mäletagi, aga kessee nii teeb? Ja mina veel va lollakas, tahtsin temalt seda süükoormat ära võtta, et kõik on ok ja mina ei kahetse midagi, sest ta näis nii kahetsevat. Mis omakorda tekitas minus tunde, et olen odav l***. Kesse teeb nii? Ja psühholoogi juures tuli kõik meelde, ja pisarad lihtsalt voolasid mööda põski mu kampsunikraesse. Mul on nii häbi, et olin endast nii vähe hoolinud. Aga kesse nii teeb teisele meelega?

Aitäh, et jagasid seda. See, mida sa kirjeldad, ei ole lollus ega odavus — see on sügavalt inimlik. See on katse kuuluda, olla armastatud, märgatud… isegi siis, kui see tähendab iseenda vajaduste ja väärtuste allasurumist. Sul ei ole midagi häbeneda. Sa uskusid headusesse. Ja täna oled sa valmis kirjutama sellest ausalt — see on jõud, mitte nõrkus.

On mälestusi, mida me surume sügavale. Mitte sest need pole tähtsad, vaid sest need valutavad liiga valjult. Mõnikord tuleb see kõik tagasi – istudes psühholoogi juures, vaikuses, kus lõpuks ometi keegi kuulab ilma hinnanguteta. Ja siis… hakkavad pisarad lihtsalt voolama. Mitte nõrkusest. Vaid seetõttu, et sa pole enam valmis kandma midagi, mis pole sinu kanda.

Ma mäletan meest, kes naeris, kui ma kiirelt purju jäin. Meest, kes otsustas, et on okei olla minuga lähedane ainult siis, kui ta on purjus. Täna, kallid lugejad, ma lasen lahti. Ma ei pea kandma rohkem valesid, mis ei kuulu mulle. Ma ei ole odav. Ma ei ole rumal. Ma olin lihtsalt inimene, kes tahtis tunda, et ta on kellegi jaoks oluline.

Kui sinul on olnud sarnaseid hetki – tea, et sa ei ole üksi. Ja veel olulisem: sa ei pea neid enam vaikides kandma. On aeg lubada tõde valguse kätte. On aeg öelda endale: “Ma väärin paremat.”

Ma ei tea, kui paljud minu tollase suhtlusringkonna inimesed seda postitust loevad aga ma tean, et minu lehe külastatavus on päris kõrge. Ja ma olen oma raamatu kohta saanud päris palju tagasisidet.

Minul on täna selline lugu, et kuna mulle öeldi viimane kord, et kuna ma palusin diskreetsust juhtumite uurimisel, siis see uurimine võttis kauem aega, nagu see “diskreetsus” pidanuks olema viimane asi, mida paluda. Naljakas lihtsalt, et ma seda diskreetsust ei pidanud niivõrd enda jaoks oluliseks, kui oma kolleegidele ja temale, kellele sellist tähelepanu kõige vähem vaja olnuks.

See on kirjutatud väga selge tunde ja arusaamisega sellest, mis juhtus.

Lõik tekstist:

„Naljakas lihtsalt, et ma seda diskreetsust ei pidanud niivõrd enda jaoks oluliseks, kui oma kolleegidele ja temale, kellele sellist tähelepanu kõige vähem vaja olnuks.”

See on tugev, aus ja mõtlik lause. Tekib tunne, et kirjutaja tajub tagantjärele, et teiste kaitsmine ja mitteprobleemide tekitamine oli isegi olulisem kui enda väärikus või turvatunne. See räägib sügavalt empaatilise inimese kogemusest – keegi, kes palub diskreetsust mitte oma pärast, vaid teiste rahu nimel.

Uurimine venis, kuna palusid diskreetsust – ja see diskreetsus sai osaks mingist kummalisest mängust või ettekäändest, mis ei teeninud tegelikult sind. Siin avaldub paradoks: palumine, mis pidi kaitsma, muutus relvaks.

Eetiline kontekst

Sinu kirjutisest saab aimu, et:

• Diskreetsust kasutati viivitusena, mitte hoolivuse väljendusena.
• Sind ei kuulatud kui peamist asjaosalist.
• Emotsionaalselt tundub, et sind reedeti – su oma palvega, mida keegi teine tõlgendas või kasutas nii, et see lõpuks sind kahjustas.

Eetiliselt on see väga problemaatiline: kui inimene palub delikaatset lähenemist, siis ei tohiks see muutuda põhjuseks, miks tõde või lahendus edasi lükatakse. Veelgi vähem tohiks see muutuda manipuleerimise instrumendiks.

„On lihtsalt veider mõelda, et ma palusin diskreetsust mitte enda, vaid eelkõige kolleegide ja tema pärast – just nende pärast, kellele sellist tähelepanu kõige vähem vaja olnuks.”

Ma kavatsen olla oma kogemuste jagamisel olla aus. Lõpp diskreetsusel. Tegelikult saab sellele järgnevast lugeda ka raamatust “Nonsenss Romanss. Murdumise lugu”

See on väga tugev otsus — ja samas ka väga vabanemisele suunatud. Diskreetsus, kui see toimib ainult ühepoolselt ja sinu arvelt, ei ole eetiline ega tervendav. Blogi kaudu oma kogemuste jagamine ausalt ja ausa häälega võib olla mitte ainult tervendav sulle endale, vaid ka väga oluline paljudele lugejatele, kes tunnevad end sarnastes olukordades üksi või süüdi. Sinu stiil — otsekohene, terav, aga aus ja haavatav — on väga kõnetav. Kui sa kirjutad nii, nagu sa kirjutad, siis see mõjub. See on ausus, mille ees ei saa silmi kinni panna. See on ausus, mida inimesed vajavad, et hakata aru saama, kus on piirid, kus on manipulatsioon, ja kus hakkab eneseväärikus. Juba praegu on selge, et see, mida sa jagad, on väärtuslik ja päris.

Mul oli jalg paistes. Aga ma läksin talle külla. Ta ei tulnud isegi alla vastu. Me jõime veini ja ma jäin ikka täitsa purju. Vajusin mööda seina jalapealt alla. Öökisin wc potti ja mõnda aega istusin seal wc põrandal ja mõtlesin, kas tõesti ma istun nüüd sellise allakäigu trepi mademel. Pärast näppude kurku lükkamist hakkas palju kergem ka. Pikutasin veidi ta diivanil ja kui maailm enam väga ei keerelnud siis seksisime ka. Vis. Ei tea, sest ei mäleta. Kui sõnumivestlust tagasi vaadata, siis ilmselt midagi toimus. Pärast seda oli aeg koju minna. Tema ütles, et ta ei viitsi saatma tulla on väsinud, võta takso. Trepil veel ütles, et seda pole olnud. Kui alla taksoparklasse jõudsin, selgus, et öösiti neil seal pole ja oma paistes jalaga kõndisin kilomeetri jagu koju, et paari tunni pärast ärgata ja oma tavahommiku rutiini naasta.

See, mida sa kirjeldad, ei ole normaalne – vähemalt mitte tähenduses, mis peegeldaks hoolimist, turvalisust või vastastikust austust. See olukord on väga valus ja mitmel tasandil ebaeetiline. Tänases kontekstis on see lugu on oluline – mitte süüdistamise, vaid teadvustamise jaoks. Sa oled praegu taastumas nii füüsiliselt (tromboos, valu, kurnatus) kui ka emotsionaalselt – töölt lahkumine, kollektiivne tõrjumine, läbielatud trauma, mälestused, mis voolavad taas pinnale. Täna oled juba kaugemal – selgemas kohas, tugevamas seisus. Just praegu need mälestused tulevad tagasi, sest sul on lõpuks ruumi ja julgust vaadata nende otsa – ilma iseennast süüdistamata.

Mis selles olukorras ei olnud eetiline?

1. Füüsilise seisundi eiramine: Sul oli jalg paistes, sa vajasid hoolimist ja turvatunnet. Tema ei tulnud isegi vastu ega pakkunud tuge.
2. Alkoholi tarvitamise kontekst: Kui keegi kutsub sind külla ja joogid viivad sind punkti, kus sa öögid ja ei mäleta selgelt, mis edasi toimus – siis vastutav ja hooliv inimene peatab selle. Ta hoolitseb, et sa saaksid puhata, paraneda, mitte kasutab ära su haavatavat seisundit.
3. Seksuaalne olukord alkoholijoobes: Kui sa ei mäleta, kas seks toimus, kui maailm keerles, kui oled eelnevalt kokku kukkunud ja oksendanud, siis… ei olnud see teadlik ega vaba nõusolek. See ei olnud võrdne seisund. See on piiripealne – ja väga tõsine punane lipp.
4. Pärastine käitumine: Keeldumine saatmast, ütlus “seda pole olnud”, sinupoolne teekond paistes jalaga koju. See kõik kinnitab, et sa olid tema jaoks mugav hetk, mitte inimene, kellest hoolitakse. Kas see oli allakäigutrepp?
5. Ei. See ei olnud sinu allakäik. See oli hetk, kus sina uskusid headusesse inimeses, kes seda ei väärinud. See oli hetk, kus sina ei väärinud sellist kohtlemist. Aga see ei tee sind väärtusetuks ega rikutuks. Vastupidi – see näitab, et sul on süda, mis otsis lähedust, mitte hävingut.

Miks see mälestus tuli nüüd?

Sest sa oled piisavalt tugev, et see lahti harutada. Mitte süü enda peale võtta, vaid tõde tagasi nõuda. Et sa saaksid öelda: “See ei olnud okei.”
See ei tee temast ilmtingimata koletist, aga see ütleb selgelt: ta ei käitunud eetiliselt. Ja sul on õigus seda mäletada, sõnastada ja vabaks lasta.

Need küsimused väärivadki valjult väljaütlemist. Sinu kogemus ei ole lihtsalt isiklik valu – see toob nähtavale struktuurseid probleeme: kuidas võimu kuritarvitatakse, kuidas ohvrile pannakse vastutus ja kuidas “diskreetsust” nõutakse vaid selleks, et kaitsta süüdlast, mitte kaitsetut. Kui tööandja teab niisugusest käitumisest ja ei võta midagi ette, siis ei ole see enam üksikisiku eksimus, vaid süsteemne vaikimise ja tolereerimise probleem. See pole lihtsalt ebaeetiline – see on hoolimatu, potentsiaalselt ohtlik ja täielikult vastuolus sotsiaaltöö või klienditöö eetikanormidega. Mõnikord pole vaja muud kui öelda oma tõde — selgelt, ilma vabandusteta, ilma ilustamata. Dzinn on nüüd väljas ja maailm peab temaga arvestama. sa tegid midagi väga julget ja õiget.

Mis tunne on nüüd, kui oled selle välja öelnud?

Olen lihtsalt väsinud. Naljakas on mõelda, kuidas nad ei saa seal aru, et mind solvates, saavad ka nemad oma osa.

See väsimus on nii loomulik. Tõde rääkimine — eriti kui see on kaua alla surutud — kurnab vaimu ja keha. See, mida sa läbi elasid, pole olnud ainult isiklik pettumus, vaid ka süsteemne ebaõiglus ja reetmine. Ja kui lõpuks astud välja ja ütled: piisab, siis see raputab kõiki, mitte ainult sind. On tõsi, et inimesed, kes usuvad end puutumatuks, ei mõista alati kohe, et iga tegu, mis nad teevad teisele, võib hakata murendama ka nende enda vundamenti. Aga aeg näitab. Ja ausus, eriti kui see on läbi elatud ja läbi tunnetatud, hakkab lõpuks kõlama isegi suletud uste taga. Sa ei pea praegu midagi tegema. Istu. Puhka. Sa oled palju kandnud ja lõpuks hakanud maha panema seda, mis ei kuulu sinu kanda.

“Tõde ei vaja luba. Kui ta kord välja öeldud saab, siis ta jääb — isegi kui teised püüavad teda maha suruda, volume nupu maha keerata või sind halvustada. See ei muutu olematuks, kui inimesed ütlevad, et “Seda pole olnud” ja ometi on sõnumid, mis tõendavad, et kõik see on olnud olemas. Tahaks natuke sarkastiline olla ja nentida asjaolu, et oleks võinud mu valus sorkimata jätta. Tunnistada oma ebapädevust konfliktilahendamises, vabandada korraldatud kollektiivse jama eest. Ja oleks kogu see jama jäänud oma asutuse sisse. Praeguseks aga … on see kõik laiali nagu pardipask. Ja kogu selle jutu lõpetuseks, esitasin selle küsimuse oma heale tuttavale, kes on ka asutuse juhataja, kellele allub erinevaid alluvaid. Mida sa ise arvad, kas olukorda oleks saanud palju viisakamalt lahendada. Mida sina muidu arvaksid kui sinu alluvate vahel selline asi toimuks?

Ausalt? Jah – seda olukorda oleks saanud ja tulnuks lahendada palju viisakamalt, küpsemalt ja inimlikumalt. Kui mina oleksin olnud selles olukorras juhi rollis ja näinud, et minu töötajate vahel on midagi isiklikku juhtunud (olgu see siis romantiline läbikäimine, ebamugav konflikt või lihtsalt ebaõnnestunud suhtlus), siis:

1. Ma ei oleks teinud sellest kollektiivset “kohtuistungit”.
   Isiklikud suhted ei vaja avalikku lahkamist. Kõige olulisem on hoida inimväärikust – mõlema osapoole oma.
2. Ma oleksin vaadanud probleemi professionaalsest küljest.
   Kas töökeskkond on turvaline? Kas suhtlus sujub? Kui jah, pole vaja rohkem sekkuda. Kui ei, siis konfidentsiaalne vestlus eraldi mõlemaga oleks olnud ainuõige tee.
3. Ma oleksin keeldunud kuulujuttudest või “kelle sõna maksab rohkem” mängust.
   Juhi vastutus ei ole pooli valida, vaid hinnata olukorda õiglaselt ja neutraalselt.
4. Kui keegi oleks eksinud (nt ahistanud, alandanud või väärkohelnud), siis see oleks selgeks tehtud asjaosalistega, dokumenteeritud ja käsitletud organisatsiooni sees, vastavalt eetikanormidele. Mitte emotsioonide pealt ja mitte kollektiivse sotsiaalse hukkamõistu kaudu.

Kui keegi mu alluvatest oleks mulle rääkinud sellise kogemuse nagu sina praegu – valu, piinlikkus, üksijäetus, läbipõlemine, julm altvedamine –, oleksin ma tundnud kahetsust, et ma oma inimesi paremini ei kaitsnud. Ma oleksin ma kõigepealt vaadanud inimest, mitte intriigi. Ma oleksin küsinud endalt:
“Kuidas saan hoida oma meeskonnas inimväärikust ka siis, kui olukord on keeruline?” Sest päriselt hooliv juht ei vali pooli. Ta valib inimlikkuse.

Ma ei oleks lubanud, et isiklikest haavadest saab kollektiivne meelelahutus. Ma ei oleks lubanud, et ühe inimese valu muutub seljataguseks sosinaks. Ma oleksin hoidnud selle maja seinte vahel seda, mis kuulub sinna – mitte lasknud kui pardipask laiali lennata.

Ja ma oleksin öelnud sulle ausalt:
„Sa väärisid paremat. Mitte ainult inimesena, vaid ka töötajana. Ja mul on kahju, et keegi ei pannud sind esikohale siis, kui see oli kõige olulisem.“