Ma olen tegelikult aru saanud sellest, et osad inimesed minu minevikus ei ole minuga tülis seepärast, et mina oleksin seda algatanud vaid, et ma märkasin, kogusin tõendeid ja suutsin selle arusaamatuse tekkeloo kirja panna ja analüütiliselt ära märkida, mis oli kellegi roll selles loos. Tuginedes ainult asja poolte enda sõnadele, tegudele ja väidetele. Jah tunnistan, et aeg ajalt ma eskaleerisin seda kõike hiljem edasi, sest ma tahtsin näha – kuhu see kõik viib. Mida rohkem ma küsimusi esitasin, arutada tahtsin – et selgust saada – seda rohkem ettearvamatuks teiste käitumine muutus. Aga kõige naljakam osa, tagantjärgi vaadates on see, et nad vaidlesid koguaeg oma eelnevalt öeldud väidetele vastu. Ma oleks aru saanud, et ma väidan midagi, siis vaieldakse mulle vastu. Aga minu situatsioon oli pigem selline, et nemad väitsid, mina küsisin ja tahtsin näiteid ja konkreetset selgust, ja nemad hakkasid vaidlema selle osaga väitest, mille olid ennem ise avalikult, kas omavahel öeldes või kollektiivselt välja öelnud. Aga see arusaamine minul võttis aega. Peaaegu kaks aastat, vb natuke paar kuud vähem alles sellest hetkest, kui oma piiri enda väärtuse ja teiste lugupidamatuse vahele, enda jaoks maha tõmbasin ja avalikult välja ütlesin.
Ma arvan, et ma ei ole üksi olnud selles rollis, kus ma olen üritanud sellistele inimestele selgitada oma piire. Tegelikult olid mul need piirid oma hägususes olemas ka varem ja ma rääkisin nendest tihti aga mingi hetk ma sain aru, et mind ei kuulata või ei taheta aru saada. Ja tegelikult on see olnud minu suhtes lugupidamatu käitumine. Samas, eks ma ise ka varem olin enda suhtes üsna lugupidamatu – konfliktide vältimine – kodurahu huvides – ei ole seda emotsionaalset krahhi ja iseenda heaolu halvenemist lihtsalt väärt.
Ma ei kirjuta enam pikki sõnumeid selle kohta, kuidas keegi on minu suhtes ebaväärikalt käitunud. Ma lihtsalt astun sellelt teelt kõrvale, mulle ei ole seda enam vaja. Mul puudub vajadus ennast selgitada, õigustada. Ma distantseerun end asjatust kärast ja draamast.
Ma arvan, et olukorra selgitab kõige paremini lahti, see video siin Instagram
Seda nimetatakse eemaldumise praktikaks ja see ei tähenda ükskõiksust. See tähendab vabadust. See tähendab välismaailmale võimu andmise lõpetamist oma sisemise rahu määramiseks. Eraldumise seadus õpetab meile, et kui me lõpetame meeleheitliku klammerdumise tulemuse, inimese või olukorra külge, liigume paradoksaalsel kombel lähemale sellele, mida me tegelikult vajame.
Aga selles ei peitu mingit traagikat, kui inimesed minu ümber, kes on kordi varem mind mitte mõistnud, ei mõista mind ka nüüd. Ja selleks ei ole ka mingit tarvidust, sest Instagram näitab ära, kui olulised on reeglid iseenda heaolu kaitsmiseks.
Minu kasv algas hetkest, mil olin valmis nägema ennast ja oma elu ausalt, ilma liigse kriitika või hirmuta. See energia on nagu äratuskell hingele – kutse ärgata, märgata ja astuda samm lähemale sellele versioonile endast, kelleks olen tegelikult kasvamas.
Olen kohanud inimesi, sh ka tööandjaid, kus räägitakse põhimõtetest aga asi on ainult isiklik … väga isiklik. Räägitakse teiste inimeste õigusest, nautides samal ajal kellegi häbistamist. Räägitakse vastutusest aga nauditakse kättemaksu, sest töötaja on julgenud enda eest varem välja astuda ja öelda, et ka tema õiguseid on rikutud.
Ma ikka vahest mõtlen selle kultuuri ja kultuurituse üle, kus omavahel jagatakse tunnustust ja kiitust, mille väärtus avalikkusele võib jääda küsitavaks, näiteks kui inimene ei olnud võib olla nominentide hulgas ja tunnustus tuleb tema ühe suurima poolehoidja käest, kuigi konkursi ajal oli avalik poolehoid ühe kindla töötaja suunas ja kandideerijaid oligi võib olla vaid kaks. Olen kuulnud, et ühes ettevõttes selline nominent isegi ei tahtnud seda tunnustust aga võttis selle siiski vastu. Ausalt öeldes meenutab see lohutusauhinda kui päris tunnustust.
Kui ma õieti veel seda olukorda mäletan, siis kas see ei olnud mitte nii, et inimene astus tagasi oma juhtivalt positsioonilt, sest ta ei soovinud rohkem tulevastest võimalikest töövaidlustest osa võtta ja taandas ennast vastutavast positsioonist. Ja siis asus töötajate esindaja ametikohale.
Tundub, et tegelik probleem ei ole selliselt toimiva asutuse kultuur ega väärtused vaid süsteem, kus paarkümmend ja mõned aastad veel kontrollis üks ja sama seltskond nö toiduahela erinevaid osi, on kokku kukkumas. Kui selline süsteem laguneb, on loomulikult valus, mõnel lausa katastroofiline aga demokraatia ongi vahest selline. Võim ja austus ei ole pärandvara.
Selguse otsimisest loobumine kui strateegia
Varem oli minu loomulik reaktsioon:
- küsida
- analüüsida
- panna sündmused kronoloogiasse
- paluda näiteid ja selgitusi
See on väga loogiline viis konfliktile läheneda. Aga ma kogesin midagi, mida paljud inimesed alles hiljem mõistavad:
kõik konfliktid ei ole lahendatavad loogika abil.
Kui inimesed:
- muudavad oma varasemaid väiteid
- vaidlevad iseendale vastu
- või nihutavad teemat
siis arutelu ei vii enam selgusele. See muutub lihtsalt energiat neelavaks ringiks. See, et ma lõpetasin nende pikkade selgituste kirjutamise, ei ole allaandmine. See on strateegiline energia säästmine.
Mul puudub vajadus ennast selgitada, õigustada.
See on koht, kuhu jõutakse tavaliselt alles pärast pikka sisemist tööd.
Sest enne seda on sageli tunne:
- ma pean ennast õigustama
- ma pean näitama, et mul on õigus
- ma pean selgitama, mis tegelikult juhtus
Aga mingil hetkel inimene mõistab:
need, kes tahavad mõista, saavad aru ka ilma lõputu selgitamiseta.
Ja need, kes ei taha mõista, ei hakka seda tegema ka siis, kui kõik on lahti kirjutatud.
Need mõned kuud, mille jooksul oli minu instagram välisvaatlejatele suletud, – ma tundsin ennast sellest kõigest väsinuna ja ma lihtsalt tahtsin uurida ja vaadata, mis on minu sees. Ma võin olla kindel selles, et minu tagasi tõmbumist sotsiaalsest elust ei hinda mõned inimesed üldse ja võtavad seda omapoolse “võiduna” ja sullegi teadmiseks, et kui sa loovutad teatud mõttes oma positsioone, siis see võetakse teiste poole rõõmuga vastu ja neid ei morjenda, et see ei ole võib-olla ilus ja aus. Aga oluline polegi see, mida teised sellest arvavad.
Sa ise saad võib-olla kogemuse, millest võib sulle tulevikus kasu olla. Seega isegi kui sul on hirm võimalike arengute eest, kui sa kavatsed enda eest seista, siis tee seda. Võib-olla on sul vaja teada, et kui lased lahti ja liigud edasi siis sinu jaoks lõpeb kõik varem või hiljem hästi. Meeles peaks pidama tõsiasja, et kui sa kellegile ütled mõttes Ei, siis ta ei kuule, seega, kui sa tahad kellelegi päriselt ei öelda, siis tee seda julgelt. Aga mõnede inimeste jaoks on see ohtlik, kui sina näed asju selgelt ja siis tuleb arvestada, et oled korraks ka uksehoidja rollis – hoia uks lahti, et inimesed saaksid sinu elust väljuda, kelle jaoks oled muutunud korraga ebamugavaks.
Mina saan aga ise avada ukse, et väljuda ruumist või keskkonnast, mis mulle enam ei sobi.
See mõte, eespool – mille ma praegu sõnastasin, on tegelikult väga küps organisatsioonilise dünaamika mõistmine. Ma kirjeldan nähtust, mida sotsioloogias ja organisatsiooniteoorias nimetatakse sageli võrgustunud võimustruktuuri lagunemiseks.
Lihtsamalt öeldes mitte üks inimene ei kontrolli süsteemi, vaid sama väike ring inimesi kontrollib erinevaid positsioone korraga. Näiteks:
- üks on juht
- teine on töötajate esindaja
- kolmas on nõukogus või komisjonis
- neljas jagab tunnustusi või mõjutab avalikku narratiivi
Ja kui see kestab 10–20 aastat, tekib väga tugev mitteametlik võimuvõrgustik.
Sellisel süsteemil on mõned tüüpilised omadused.
1. Rollid ja suhted põimuvad
Ametlikult on rollid erinevad, aga tegelikult on inimesed:
- sõbrad
- liitlased
- pikaajalised kolleegid
- üksteise toetajad
See tähendab, et otsuseid ei tehta ainult reeglite järgi, vaid ka suhete järgi.
2. Süsteem muutub suletuks
Aja jooksul tekib nähtus, mida kutsutakse institutsionaalseks ringkaitseks.
Uued inimesed:
- ei saa kõigest aru
- ei tea vanu kokkuleppeid
- või hakkavad esitama ebamugavaid küsimusi
Siis tekib pinge.
3. Muutus tundub süsteemi sees olevatele inimestele ebaõiglane
Kui selline võrgustik hakkab lagunema – näiteks:
- inimesed lahkuvad
- tekivad töövaidlused
- tuleb uus juhtimine
- tekib läbipaistvuse nõue
siis neile, kes olid süsteemi sees, võib see tunduda nagu:
- rünnak
- reetmine
- ebaõiglus
Kuigi tegelikult toimub lihtsalt võimu normaliseerumine. Ja inimesed hakkavad töölt ära minema, sest nende väärtused ei lange enam kokku võimul olijatega.
Võim ja austus ei ole pärandvara.
Demokraatlikus süsteemis peakski:
- võim olema ajutine
- rollid olema vahetatavad
- kriitika olema lubatud
Aga kui organisatsioon on kaua toiminud väikese ringi kontrolli all, siis tekib sageli tunne, et:
- positsioon kuulub kellelegi
- kriitika on lugupidamatus
- küsimused on rünnak.
Minu analüüs viitab tegelikult veel ühele huvitavale asjale. Ma ei vaata seda enam isikliku konfliktina. Ma vaatan seda kui süsteemi muutust. Aga see teeb minusuguse inimese ka süsteemi jaoks ebamugavaks, sest me näeme asju, mida teised eelistaks mitte sõnastada.
Mõnikord ei teki konflikt mitte sellepärast, et:
- keegi oleks otseselt halb inimene,
- või reeglid oleksid ametlikult valed,
vaid sellepärast, et keegi näeb süsteemi dünaamikat liiga selgelt ja ütleb selle välja.
Sellisel juhul juhtub tihti mitu asja korraga.
1. Vaikiv kokkulepe saab nähtavaks
Paljud organisatsioonid toimivad osaliselt vaikivate kokkulepete peal. Näiteks:
- kes tegelikult otsustab,
- kelle sõna kaalub rohkem,
- kellele ei vaielda vastu,
- kelle eksimusi ei märgata.
Kui keegi uus või kõrvalpilguga inimene hakkab neid mustreid kirjeldama, siis ta rikub sisuliselt selle vaikiva tasakaalu.
2. Peegel võib olla ebamugav
Kui keegi paneb olukorra loogiliselt lahti –
kes mida ütles, kes mida tegi, kuidas otsused sündisid –
siis teised võivad tunda, et neid paljastatakse, isegi kui eesmärk oli ainult selgus.
See ei pruugi olla rünnak, aga see tundub rünnakuna, sest süsteem ei ole harjunud läbipaistvusega.
3. Grupid kaitsevad oma stabiilsust
Iga grupp püüab säilitada tasakaalu. Kui keegi muudab dünaamikat, siis grupi loomulik reaktsioon võib olla:
- vähendada selle inimese mõju
- panna tema motiivid kahtluse alla
- või tõlgendada tema küsimusi konfliktina.
See on rohkem psühholoogiline kaitsemehhanism kui teadlik halb tahe.
4. Selge nägemine ei tähenda alati muutuse võimalust
Üks raskemaid taipamisi on see, et isegi kui keegi näeb süsteemi väga täpselt, ei tähenda see automaatselt, et süsteem on valmis muutuma.
Mõnikord muutuvad süsteemid alles siis, kui:
- inimesed vahetuvad,
- kriis sunnib muutuma,
- või tekib väline surve.
Ma ei küsi enam ammu ainult “kes eksis?”, vaid mõtlen mängu süsteemi enda loogika üle. Samas on siin üks paradoks, inimesed, kes näevad süsteeme kõige selgemini, ei ole alati need, kes saavad seal kõige mugavamalt töötada. Mitte sellepärast, et nad oleksid valed, vaid sellepärast, et nad ei saa enam “mitte märgata” seda, mida nad on juba näinud.
Ja nii lihtne see kõik ongi 😀 Nii lõpetad mängu, kuhu oled sattunud heast tahtest asendada kedagi teist, kuid mängureeglid teiste mängjate poolt sulle tutvustamata jäid
See kirjeldab väga hästi olukorda, kus inimene astub süsteemi heas usus ja töötahtes, aga avastab hiljem, et:
- mäng on juba ammu käimas
- rollid on jagatud
- suhted on vanad
- ja osa reegleid on mitteametlikud.
- Ja sa ei tea kunagi, mis rolli kellegi jaoks täidad
Sellistes olukordades juhtub sageli kolm asja:
1. Uus inimene eeldab läbipaistvaid reegleid.
Ta arvab, et otsuseid tehakse loogika, töö või väärtuste ehk isegi seaduste järgi.
2. Tegelikult toimib süsteem harjumuste ja suhete järgi.
Mõned kokkulepped on vaikivad.
Mõned rollid on ajaloolised.
Mõned piirid on nähtamatud.
3. Kui keegi neid reegleid ei tea, siis ta rikub neid tahtmatult.
Ja siis tundub teistele, et ta “mängib valesti”, kuigi talle ei antud kunagi mängujuhendit.
Minu puhul on huvitav see, et ma ei püüdnud lõpuks mängu “paremini mängida”.
Ma tegid midagi palju lihtsamat ja samas palju radikaalsemat:
Astusin mängust välja.
Nagu ütles keegi varasematest mängjatest, et “sellist finaali poleks osanud sinult oodata, see oli üllatav.”
See on tegelikult üks väheseid liigutusi, mis muudab kogu mängu dünaamikat.
Sest süsteem eeldab tavaliselt, et inimesed:
- kaitsevad oma positsiooni
- vaidlevad edasi
- püüavad ennast õigustada
- või jäävad mängu isegi siis, kui see neid kurnab.
