Tegelikult mul tuli hommikul see väljend, et Tangot tantsitakse ikka kahekesi hoopis ühe teise asja peale aga kui seni mõtlesin, kuidas toda teemat kirja panna, siis näpud trükkisid juba ahjusoojas peas olnud mõtted teisel teemal üles.
Tegelikult ma tahtsin vist hoopis kirjutada seda, et me mõistame teisi inimesi väga kiiresti hukka, ka siis kui me ei tea nende võimalusi, eluolu võitluseid ja raskuseid või isegi ei pea võimalikuks, et inimene on sattunud olukorda, kus ta ei ole võimeline majandama ei ratsionaalselt ega emotsionaalselt või veel hullem majanduslikult.
Ütlen, teile ära, et Pisike Tikker Grupp OÜ-l ei ole olnud majanduslikku tegevust eelmise aasta kevadest. Sisuliselt aasta. Ja seda mitte sellepärast, et ma ei oleks tahtnud oma ettevõtmist edasi arendada, õppida ja liikuda selles suunas nagu mul koolis eriala omandades eesmärgid seatud ja suund selge oli välja valitud. Käesolev blogi lehekülg EI OLE SEOTUD antud ettevõtte tegevusega, vaid on isiklik blogi, kus me oma loodud veebi kogukonnaga õpime koos eesti keelt ja võõrkeelt ning jagame õpitud teadmisi tegevusjuhendajatele ja ka üksteisele.
Kuigi 23 aastat juhi ametit pidanud pensioniealine naisterahvas arvas, et ma võiksin tekkinud stressiga minna paariks päevaks mere äärde lastega puhkama, et see aitab. Siis kahjuks on see iganenud arusaam ja tegelikult selline tekkinud depressioon, ärevushäired ja kurnatust ei ravi paar päeva mere ääres.
Igatahes mind tabas täielik madalseis, elu jäi seisma ja minu jaoks lülitus kõik ümber autopiloodile, rääkimata sellest, et ma vahel autoga sõites unustasin ära kuhu ma minema pidiv või miks ma teel olin. Aegu kokku leppides sai tavaks, et alati kell 10.00, sest siis ma teadsin, et pean kuhugi minema ja olin suuteline end kodust välja sundima. Ma lihtsalt olin. Pidur oma elus. Aeg ajalt läks paremaks ka, siis ma tegin midagi, aeg ajalt käisid sellised heledad mõtted ja kui valgus juba paistma hakkas, siis tuli uus hoop kuklasse, mis silmist sädemed välja lõi. Kujuta ette, et oled emotsionaalselt juba mutta pekstud ja hakkad sealt august välja saama, siis tuleb keegi ja lööb sulle saapaga näkku. Korduvalt.
Kuna mina olen ikkagi seda tüüp, et kui on tehtud ebaõiglus, siis ma tahan teada, täpselt – miks, mis juhtus, miks nii läks ja nagu mulle kohane, arutame, räägime läbi ja saavad otsad kokku lapitud. Aga selgus kurb tõsiasi, et teistel ei olegi selline suhtumine. Ja need inimesed, kelle kõrval olin kaks aastat töötanud, need inimesed oleks justkui kuju muutnud.
Ma kirjutasin ja helistasin neile, et istume maha, arutame, et ma saaks ka aru, mida ma valesti tegin – jah, ma ikka arvasin, et äkki mina tegin midagi valesti! Täielik ajupesu. Ja üks neist siis arvas, et “Sa võid ju vabandada küll aga ma ei unusta.” Ma hakkasin naerma, et ma ei tahtnud vabandust paluda mille eest? Et minu elu ära rikkusite? Tahan vaid tõde, mis juhtus. Kas teie siis ei taha? Sain teada, et “Seda tööalast vahtu on ju igal pool.”
Mitte keegi. Ma olin olnud outsider ja nüüd ma olin muutunud nagu veel nähtamatuks ka. Hilisem tõde lõi jalad alt veelkord. Narratiiv elas oma elu ja selle loojad viskasid loodud lõkkele pidevalt uusi halge alla. Just nagu oleks soojendanud end minu energia arvelt. Ja seda energiat ma pakkusin neile päris mitu kuud omajagu.
Aga see oli pigem selles võtmes, et ma tahtsin saada vastuseid oma küsimustele. Ja ma tegutsesin ainult sisetunde järgi. Kui mul tuli pähe mingi mõte, siis ma seda ka tegin. Ma näiteks kutsusin endise tööandja endaga teed jooma kohvikusse. Ta oli igati viisakas, mis oli kergelt üllatav aga siiski. Hiljem ma läksin siiski võrdõigusvoliniku poole küsima just nagu välist kinnitust, et ma ei saa asjadest valesti aru, sest endise tööandjaga vestlus, pani mind taaskord endas kahtlema. Võrdõigusvolinikult vastuse saadud, sealt edasi pöördusin uuesti endise tööandja poole. Sain teada, et “lahkusid töölt omal soovil ja selleks, et tiibu sirutada ja areneda. Teie vahel oli kolleegiga üks arusaamatus aga ta ütles, et teil oli ilusaid aega ka ja töökiusu ei esinenud.” Ma olin pahv. Nii pahv, et kui ma oleksin seisnud, oleks lõug kolksuga vastu maad kukkunud.
Ma pöördusin töövaidluskomisjoni. Esitasin oma tõendid ja asjad aga kuna mul sissetulekut polnud, siis mingit juristi ma endale lubada ei saanud. Aga tööandja sai. Kas pole vahva – olukord, mille oleks saanud lahendada ühe omavahelise arutelu ja vabandusega oli jõudnud tööinspektsiooni, kus tööandja poolne jurist, kelle tunnihinne on rohkem kui 230 eurot tund – materdas endist töötajat, kes varasemalt oli tööandja ja teiste juhtkonna liikmete meelest “iga tööandja unistus”, selle eest, et julges töökeskkonnas kogetud töökiusust teada anda
Aga loomulikult mõista, ma kaotasin selle vaidluse, mida siin muud oodata oligi. Ainult, et mis on ühe meelest minu kaotus, siis tegelikult ma võitsin hästi palju ja sain mitme olulise “tõe” võrra rikkamaks, mida ma varem ei teadnud. Sain näiteks ka teada, et tööandja ei saa kedagi sundida vabandama ja sain teada, et minu salvestatud tõendusmaterjal on ette planeeritud kaastöötajate süüdi lavastamine, et ma saaksin hüvitist taotleda ja oma ettevõttes tööd alustada. Mulle jäi mulje, et tööandja meelest olin nii võimekas, et ma sundisin kaastöötajaid mulle halvasti ütlema. 😅 Ja need ahistavad sõnumid, neid ma ka provotseerisin, ilmselt.
Keegi isegi ei kuulanud, et ainuke põhjus töövaidluskomisjoni pöörduda oligi seesamane põhjus, et ma tahtsin saada kolleegide käest nende käitumise eest minu suhtes kuulda vabandust. Minu õiglustunne ja turvatunne oli saanud haiget.
Ja loomulikult see osa, et tööandja ei teadnud konfliktidest ega mitte millestki muust mitte midagi.
Jah, ma olen ka olnud teismeline või veel väiksem, kus ma mingi pahandusega hakkama sain ja valetasin, et ma ei tea sellest midagi. Tuleb meelde üks kollane äratuskell, mustade seieritega, mida ma lapsena näppida ei tohtinud aga mind huvitas selle mehhanism. Kui see üles keerata, siis plärises nii, et oleks võinud ka surnud üles ajada. Ja ükskord juhtus nii, et mul oli see just plärisema hakanud, kui kuulsin et keegi koju tuleb ja miskipärast see kell katki läks. Loomulikult ma ütlesin, et mina ei tea midagi. Aga mina ju teadsin ikka, et mina ju selle kella katki tegin ja sama hästi ma teadsin ka, et kui see vale välja tuleb, siis karistus ei järgne mitte katkise kella vaid valetamise eest. Aga see on eluetapp, vanus – millest normaalse arengu käigus inimene välja areneb. Täiskasvanud inimene võiks siiski võtta vastutuse oma sõnade ja käitumise eest, kui see ei ole olnud aus.
Siinkohal oleks vist paslik öelda, et meil oli mitu aastat hiljem kodus seinal kell, mille ma lihtsalt alla võtsin ja vastu põrandat puruks viskasin, nii et seda kella sisemist mehhanismi terve kodu oli täis. Muud ei juhtunudki sellest, kui et üks ajastu leidis lõpu.
Ühesõnaga. On nii lihtne teisi inimesi hukka mõista, kui sa tema lugu ei tea. Pisike Tikker Grupp jäi võlgu paari kohustuse täitmisega. Ja nüüd tuleb siis see tegelik “Tangot tantsitakse kahekesi vol”. Storybook. ee kelle leheküljel on häbiposti sattunud nii mõnigi ettevõte nagu mina, inimliku faktori tõttu.
Aga storybook on selline põnev ettevõte, kes kujundab raha eest sinu ettevõtte mainet internetis ja seni kuni sa raha maksad oled sa nende silmis hea klient ja kui sul on makseraskused, soovid lepinguid lõpetada, siis nad ei tee seda, sest .. nõme ju kui klient minema jalutab. Nad pakuvad sulle välja erinevaid lahendusi, nagu tüütud müügimehed kaubanduskeskuses. Ja tihtipeale, nendest kiiremaks lahti saamiseks sa nõustud. Mis siis, et sa oled neile juba öelnud, et oled soovinud lõpetada ka varasemad lepingud, et kohustused ei kuhjuks. Neil on krediidiskoori teenus, turvaline partner teenus, mille eest maksad iga kuu ja maksad ka selle eest, et “tehisintellekt” või üks inimene storybook ist kirjutab mitme inimese alt positiivseid hinnanguid. Kui te lähete vaatate storybooki lehelt, siis näete, et minu ettevõte ja mina oleme storybooki meeskonna meelest vähese koostöövalmidusega ja tõeline ohumärk on meiega teha koostööd. Nad oleks võinud ju sinna kirjutada nii, et “Pärast kliendi poolselt tehtud korduvate ettepanekutega koostöö lõpetada teenus makseraskuste vältimiseks, me seda siiski ei teinud ja nüüd on jäänud klient kohustuste tasumisega hätta ning ignoreerinud võlausaldaja pöördumisi ja see on tõsine ohumärk ettevõtte koostöövalmidusest.” Ehk tuuakse välja ainult see osa, mis klapib nende versiooniga, jättes täielikult tähelepanuta kogu eelnev konteksti, pingutused ja põhjused, miks asi nii kujunes. Ärge siis pange pahaks minu poolset täpsustust – ma arvasin lihtsalt, et kutse oli tantsule – kahele “tangole”… 😅
jah, formaalselt võin olla võlgu, aga ma olen juba astunud sammud selle vähendamiseks ja vastutan igati oma võetud kohustuste eest ka edaspidi. Arvaku teised mida tahavad ja las kujundavad minu mainet ikka need, kes minust ja minu teekonnast midagi ei tea. Kas aga on julgust võtta vastutus oma sõnade ja tegude eest, on igaühe enda väärtustes kinni,
Nojah, aga nagu te näete, on sealsel lehel kõik tekstid koostanud kas andmerobot, võtnud internetist suvalistelt varasematelt avalikest keskkondadest minu pilte ja need üles lisanud. Samuti puudub storybookil ilmselt teadlikus selle üle, et andmeid muuta. Olen korduvalt neid teavitanud, et majandustegevus puudub ja palun lõpetada kõik lepingud mis on ettevõtetel nendega, et võlgnevused edasi ei kujuks. Leian, et tõepoolest on storybookil probleeme koostöövalmidusega, kui on vaja lepinguid lõpetama hakata ja tõeline ohumärk on nendega teha koostööd, sest sa ei kontrolli enam – mis andmed ja kuidas kujundatakse sinuga seotud ettevõtete maine.
Minul ei ole probleemi sellega, et mul on tekkinud makseraskused. Sest mina ju tean, et lähtudes minu taastumise teekonnast ja selle stardi punktist alates – olen ma teinud kõik selleks, et tekkinud kohustusi järjepidevalt vähendada. Mõnikord on aga nii, et lihtsalt ei jõua ega jaksa kõigega korraga tegeleda. Ja see võtab aega. Ma parem maksan ühe konkreetse asja ära ja sellega saab korda ja siis võtan järgmise. Aga ma olen taastumise teel. Jah, ma olen end muretsenud, end haigeks selle teemaa aga mini hetk saabub iga ettevõtja teel see punkt, et sa teed mis vaja, sa ise ju tead kus punktist on vaja võtta vastutus. Ja see, kuidas väliselt sinu panust ei nähta, see ei ole midagi ebatavalist.
Ja mind päriselt juba ammu ei kõiguta, mida keegi minust või minu tegemistest arvab. See rong sõitis juba ammu tsuhh tsuhh ära… ja tegi lehvituseks tuut! 🚂
Seni kuni te minu kingades ei kõnni, pole teil vaja mind õpetada, kuidas kingapaelu siduma peaks.
