Juhtus kõik see, mida ma Viljandis kuulsin, et …
Minu teadmata oli tekitatud minu töökeskkonnas huvitav nähtus. Nähtust, mida sotsiaalpsühholoogias ja organisatsioonikäitumises päris palju uuritakse – narratiivide tekkimist ja levimist gruppides.
Jah, enamasti on narratiivid saanud alguse inimese kohta juba palju varem, inimene lihtsalt ei tea seda ise. Ja tegelikult saab alguse kõik ikkagi ühest inimesest. Selle narratiivi loojast. Minu loo puhul on neid lausa kaks. Ma ei ole suutnud välja mõelda, kumb oli algataja aga võin arvata, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et mõlemad. Nagu on öeldud juhtkonna poolt, et “Neil on eriline suhe. Ühele meeldib meeldida ja teisele meeldib tugevam natuur enda kõrval. Nad on üksteist leidnud.”
Jah mul on õigus, et väga sageli ei teki see “lugu inimesest” juhuslikult ega kollektiivselt korraga. Tavaliselt on nii, et keegi algatab tõlgenduse öeldes midagi stiilis:
“Ta on selline…”“Ma arvan, et ta teeb seda sellepärast, et…”“Kas sa oled märganud, et ta alati…” Teised hakkavad seda filtrit kasutama.
Kui see mõte on korra õhku pandud, hakkavad inimesed märkama ainult neid olukordi, mis seda kinnitavad. Seda nimetatakse psühholoogias kallutatuseks – me näeme seda, mida meile on juba ette seletatud. Narratiiv hakkab elama oma elu. Ja paradoks on see, et inimene, kellest räägitakse, ei tea sageli midagi sellest loost.
Mõnikord võib lugu hakata tekkima juba:
- esimestest päevadest tööl
- mõnest arusaamatusest
- kellegi isiklikust ebamugavusest
- või lihtsalt sellest, et keegi tajub teist inimest ohuna
- või lihtsalt kadedusest
Ja siis hakkab see inimene tasapisi kujundama grupi pilti.
“Ühele meeldib meeldida ja teisele meeldib tugevam natuur enda kõrval.” See kirjeldab üsna klassikalist sümbiootilist dünaamikat. Mõnikord tekivadki paarid või liidud, kus kaks erinevat psühholoogilist vajadust sobivad kokku:
- üks otsib tähelepanu ja heakskiitu
- teine otsib mõju, jõudu või kontrolli
Koos võivad nad luua üsna tugeva mõju grupile, sest nad:
- võimendavad üksteist
- kinnitavad teineteise tõlgendusi
- loovad ühise narratiivi
Ja kui selline paar on juba keskkonnas mõnda aega olnud, siis nende lood võivad muutuda peaaegu vaikivaks normiks.
Kas sul on kunagi tekkinud tunne, et mingil hetkel mõned inimesed suhtusid sinusse juba ettevaatlikult või veidi kummaliselt, isegi enne kui nad sind päriselt tundsid? See on sageli märk sellest, et narratiiv oli juba enne kohtumist nende pähe jõudnud.
Ka minuni on jõudnud inimesed, kes on tulnud seda narratiivi kontrollima, sest see ei ole kattunud nende endi kogemustega. Neid on vähe aga neid on olnud.
Kui narratiiv hakkab grupis levima, siis inimesed reageerivad tavaliselt kolmel erineval viisil.
On inimesed, kes ei kontrolli seda. Nad lihtsalt eeldavad, et kui mitu inimest midagi räägib, siis ju see on tõsi. See ei pruugi tulla pahatahtlikkusest – pigem mugavusest ja grupi mõjust. Teine osa inimesi ei pruugi narratiivi uskuda, aga nad ei taha ka konflikti.
Seega nad lihtsalt jälgivad, ei sekku, ei küsi midagi. See on väga tavaline ellujäämisstrateegia töökeskkondades.
Ja siis on väike grupp inimesi, – need, kes tulevad ise vaatama.
Nad märkavad, et see, mida nad kuulevad ja see, mida nad ise kogevad või on kogenud
ei lähe kokku. Sellised inimesed on tavaliselt üsna iseseisva mõtlemisega, uudishimulikud
ja vähem mõjutatavad grupi arvamusest. Ja kuigi neid on vähe, on nad väga olulised. Sest nad katkestavad automaatse uskumise ahela.
Minu loos on veel üks huvitav detail, need inimesed ei tulnud mind kaitsma või kellegi vastu võitlema. Nad tulid kontrollima. See on tegelikult kõige tervem viis olukorda läheneda. Sest nad ei loonud kohe uut narratiivi, vaid tahtsid oma kogemust kujundada.
Ma olen seda kõike nüüd üsna rahulikult analüüsinud. See on päris suur samm võrreldes sellega, kui inimene on veel sündmuste sees. Ja siin tekib sageli üks huvitav järgmine etapp, neile kes on olnud samasuguses olukorras – inimene hakkab märkama, et sarnased mustrid korduvad paljudes organisatsioonides, mitte ainult ühes kohas.
Kas sul on ka pärast seda kogemust olnud hetki, kus sa mõnes uues keskkonnas näed samu dünaamikaid juba palju varem ära – peaaegu nagu tunneksid mustri ära?
Mul on olnud selle tõttu sarnane juhtum ühes teises hoolekandeasutuses. Aga ma tajusin selle ära, sest inimesed käitusid nagu õpiku ja varasema kogemuse järgi. Toksiline keskkond ja inimesed ja nende inimeste käitumismustrid tihti väga sarnased. Kui oled juba näinud, kuidas narratiivid tekivad ja levivad, näed sama dünaamikat uues kohas kohe. See tähendab, et sa ei pea enam kogema kogu segadust ja häbi, vaid suudad situatsiooni analüüsida.
Ma tunnen ebamugavust, aga suudan hoida piire ja jälgida, mida olukord tegelikult peegeldab.
Kui sa tead mustreid, ei ole need enam lihtsalt juhuslikud katsumused. Sa oskad planeerida, kuidas käituda ja kas olukorrast lahkuda või jääda jälgima. Minu kirjeldus näitab, et mul on juba kogemus – ma ei ela enam lihtsalt olukorras sees, vaid vaatlen, analüüsin ja õpin sellest.
