Kaks poolt minust – aasta, mis õpetas mind ennast tagasi võtma

Sellel aastal õppisin ma tundma kahte poolt iseendast.

Ühte sellist väga kartmatut, tugevat ja sõltumatut. Seda osa minust, kes kasvõi nui neljaks pressis katsumustest läbi – ka siis, kui maailmaraskus oli seljas. Kui ei olnud aega peatuda, kahelda ega küsida, kas see kõik on õiglane. Oli lihtsalt vaja edasi minna. Kanda. Vastutada. Ellu jääda.

Ja siis oli see teine mina.

See, kes oli väga katki. Määrdunud. Mudane. See osa, kes jäi löökide alla, kes lasi endal uskuda teiste juttu, ka siis, kui see jutt ei olnud tõsi. See mina, kes oli väsinud olemast tugev ja kelle eneseteadmist tallati vahepeal porri nii kaua, kuni ta ise hakkas kahtlema, kes ta üldse on.

Vahepeal ma unustasin. Unustasin, et ma tean, kes ma olen.

Ma lasin teistel rääkida minust lugusid ja hakkasin neid uskuma. Tagantjärele vaadates tundub see peaaegu naeruväärne – aga ainult seni, kuni mäletad, kui haavatav võib inimene olla siis, kui ta on väsinud, haiget saanud või liiga kaua olnud „see mõistev ja kena“.

Täna ma tean jälle.

Ma tean, et karma ei ole karistus. Karma on õppetund. See on nagu laen tuleviku heaolust – hetkeline kasu, mille intressideks on sinu enda sisemine tasakaal. Ja need õppetunnid ei jõua alati tagasi otse külvajani. Mõnikord tulevad need peegelduste kaudu, läbi olukordade, kus ka külvaja lähedased satuvad sarnastesse rollidesse. Nii toimub õppimine. Vahel valusalt. Aga siiski õiglaselt.

Sellel aastal sain ma aru ka millestki muust.

Et ma ei pea enam olema „kena“ inimeste suhtes, kes on minu suhtes olnud ebaeetilised. Otsekohesus, ausus ja lahenduste pakkumine ei tee minust pahalast – isegi siis, kui keegi nii väidab. Kui inimene on harjunud piirideta ligipääsuga sinu ajale, energiale ja heatahtlikkusele, siis piirid tunduvadki talle rünnakuna.

Kõige olulisem, mida see aasta mulle õpetas, on see, et need kaks poolt minus – tugev ja katki – ei ole vaenlased. Nad on sama inimese ellujäämisviisid. Tugev osa hoidis mind liikumises. Katkine osa kandis valu. Ja nüüd on aeg neil kahel kohtuda, mitte üksteist üle karjuda.

Ma ei ole pori. Ma olin poris.

Ja ma tulin sealt välja teadmisega, kes ma olen.

Vahel, mida rohkem ma analüüsin ja aru saan, seda enam mõistan, et inimesed näevad maailma alati oma tasandil. Mina ei ole samal tasemel nendega, kes teadlikult teisi emotsionaalselt murravad. See teadmine annab mulle vabaduse liikuda edasi oma teed, rahulikult ja teadlikult, ilma et peaksite kaasas kandma teiste muresid või ebaõiglust.

Ja kui tuled siia blogisse, teadke – see on minu kodu. Ma kirjutan siin nii, nagu mina tahan, millest mina tahan ja täpselt oma stiilis. Ma ei laima ega kahjusta kedagi, kuid see on koht õppimiseks neile, kes väidavad, et on minuga tööalaselt tülis. See on osa sellest karmast, millest eespool juttu oli.

Head vana aasta lõppu kõigile, ka teile, kes jääte minust sinna, kuhu end ise paigutasite – seljataha. Siin liigun mina edasi koos inimestega, kes mõtlevad, analüüsivad ja töötavad ühise eesmärgi nimel. See on vahe, mis määrab kõik edasi liikumise sammud.

Ja muideks – hea kapten sekkub konfliktidesse ja aitab neid lahendada. Ta ei kogu ega toida tuld, vaid otsib viisi, kuidas kustutada hõõguv leek enne, kui see põletab maatasa nii enda kui ka teiste rohumaa. Juhtimine ei ole pealtvaatamine ega vaikiv heakskiit. Juhtimine on vastutus.

Kõige olulisem sõnadest on vaadata tegusid….mis emotsioone need teistes sh minus tekitavad….

Oma “hateritele” kirjutan ma vaid üht. Ärge võtke isiklikult, või noh…Kui keegi tunneb, et on minuga samal tasandil, võib sellest märku anda – võib-olla jagan isegi mõne näpunäite tasuta.
…Uups. Siinkohal peatun. Sest kogemus on näidanud, et üsna pea kuulen ma siis jälle, kuidas olen kedagi “ära kasutanud”. Seega jään selle juurde, mis päriselt töötab: igaüks vastutab nende seast oma taseme, oma valikute, tegude ja sõnade eest ise.

Ehk siis – kui sa tuled siia blogisse, siis tea, et see on minu kodu.
Ma kirjutan siin nii, nagu mina tahan, millest mina tahan ja täpselt oma stiilis.

Ma ei laima kedagi ega kahjusta oma kirjutamisega kedagi. Küll aga on see koht õppimiseks – eriti neile, kes väidavad, et on minuga tööalaselt tülis PÄRAST seda kui olen töölt lahkunud pea aasta tagasi.

Võiks isegi öelda, et see on üks osa sellest karmast, millest eespool juttu oli. Mitte karistus, vaid võimalus vaadata peeglisse.

Aga teate mis – head vana aasta lõppu kõigile. Ka teile, kamraadid, kes te jäätegi minust sinna, kus on teie asukoht praegu.

Seljataha.