„Kõverpeegel“ ei peegelda mitte seda, kes ma olen, vaid seda, mis on minus puudu – ja mida ma pean endas tervendama.
See, kui keegi mind reedab, valetab või alandab, ei tähenda, et minus oleks need omadused. See tähendab, et ma olen unustanud enda piire ja väärikuse kaitsta.
Inimesed tulid meile peegeldama seda, mis on meis puudu. Teate küll seda ütlust, et teine inimene peegeldab sulle iseennast.
Teate, see on õige jutt, aga täpsustaksin juurde, et see on kõverpeegel.
Ehk siis see peegel peegeldab sulle tagasi selle, mis on sinus endas puudu – mida sa pead juurde õppima või mõtlema, miks sinus see omadus on puudu ja mida see teine inimene sulle öelda tahab.
Näiteks mina.
Mina sain nende peeglitega ikka järjepidevalt vastu pead – ja neid lajatas mulle ikka hulgim vastu vahtimist.
Ja ma jäin nagu kinni sinna lausesse, et “see inimene peegeldas sulle sinu enda käitumist”.
Ja siis ma mõtlesin: oota…
Mind reedetakse, valetatakse näkku, ignoreeritakse ja moonutatakse minu tundeid ja emotsioone. Mind kasutatakse ära, mulle öeldakse väga halvasti, räägitakse kuulujutte, mis ei vasta tõele.
Mina olen saanud selle tegevuse tagajärjel depressiooni, ärevushäired ja unetused. Enne neid inimesi mul selliseid asju ei olnud.
Jah, ja siis ma vaatasin seda peeglit ja küsisin enda käest:
millised inimesed reedavad, valetavad, ignoreerivad ja moonutavad teiste tundeid ja emotsioone oma sõprade, kolleegide ja koolikaaslaste seas, et ennast paremas valguses näidata?
Ja siis ma sain aru – need inimesed, kes nii käituvad, ongi need, kes reedavad, valetavad ja ignoreerivad.
Aga kuna see juhtus minuga, siis kuidas mina sain peegeldada midagi sellist endast välja?
Miks minuga see juhtus ja mida ma sellest õigupoolest õppida võin?
Ja ma sain aru.
Ma olen olnud liiga heatahtlik. Liiga empaatiline.
Olen tulnud inimestele vastu, pole midagi öelnud, kui olen haiget saanud.
Ma pole öelnud: “Kuulge, mulle ei meeldi selline käitumine. See teeb mulle haiget.”
Ma olen vabandanud asjade eest, milles arvasin, et minu süü seisneb – aga tegelikult ma ei olegi midagi valesti teinud.
Peale selle, et lõpuks seisin enda eest.
Ehk siis minu peegel hakkas seda võrd rohkem peegeldama mulle iseennast:
“Õu – sa oled unustanud piirid seada!
Sa oled unustanud õpetada teistele, kuidas sind lugupidavalt kohelda!
Sa oled ise ära unustanud, kuidas ennast kohelda. Väärikalt!”
Kõverpeegel.
Ja mina olin neile inimestele see peegel, kes peegeldas neile heatahtlikkust, empaatiat ja seda, et mõnikord teevad inimesed asju heast südamest, ilma teiselt kasu ootamata.
Aga mina õppisin tänaseks seda, et missioonitunne või tänulikkuse tunde tundmine ja seeläbi teist aidates ilma tasuta – minu eest makse ei maksa ja perele lauale süüa ei too.
Seega ei jäänud mul muud üle, kui pärast väga kõvasti haiget saamist oma urust välja ronida ja hakata õppima, kuidas see “EI” ütlemine käib.
Olen aru saanud, et üksainuke väike ja kõlav “EI” on vahel nagu üks väga oluline lause.
“EI!”
Ma hindan enda aega.
Ma ei jaga oma aega inimestega, kellega ma seda jagada ei soovi.
Ma võtan vastu vaid need koostööpakkumised ja soovid, kus mul on tellijaga hea kontakt.
Nii säästan nii enda kui teise aega ja energiat.
Ma olen oma sõnavaras ära õppinud laused:
“Mina tahan.”
“Mina teen.”
Unustasin ära need “kas ma võiksin” ja “kas ma saaksin”…
Kui sa oled korra mu usaldust reetnud, siis olgu – võib-olla on see sul õnnestunud veel teist või isegi kolmandat korda.
Aga edaspidi – minu uks ei ole sulle enam avatud.
Kui lahkute, siis sulgege uks ka korralikult.
Kui ma olen sulle keegi, kes võiks sulle hädas abikäe ulatada, aga sa oled mulle varem mõne kõverpeegli nina alla lükanud, siis ma küsin:
kas sa enda peeglisse ka vaatasid?
Ja tegelikult, kui ma küsin neid küsimusi – kes selliseid asju teevad? – siis need, kes on selle asjaga seotud, teavad seda vastust koos minuga väga hästi.
Sest küsimus ise on probleemi vastus ja vastus on lahendus probleemile.
Aga küsimus “miks?” – see jääb nende inimeste enda südametunnistusele.
Mul on nüüd piirid seatud.
Mul on prioriteedid paigas.
Sest taastumine – jõudmaks siia teadmistesse ja punkti – kulutas väga palju energiat ja sain väga valusaid õppetunde.
Need tuletavad mulle ikka ja jälle meelde, kui palju aega ma oleksin saanud veeta mulle päriselt oluliste inimestega, selle asemel et kolistadaselle kambaga veel mõne kuu ja lisa aasta peegelsaalis ringi.
“Kõik peeglid ei näita tõde — mõned õpetavad sind nägema iseennast. Kõverpeeglite keskel õppisin nägema end sirgelt.”
Just praegu käisin koeraga õues.
Vihma sajab krae vahele ja kollased lehed uppuvad porilombis, mida valgustab kollane laterna kuma.
Enne seda me hängisime pimedas toas, voodis tekipambu sees, ja kuulasime, kuidas vihmapiisad vastu plekist aknaplekki kobistavad.
Ja seal, vihmamärjal kõnniteel, sain ma aru…
Et mulle on viimasel ajal ette heidetud, et ma oma blogis kellestki halvustavalt kirjutasin.
A deem.
Et see oli kellegi jaoks solvav, nõme ja pahatahtlik.
Aga — kas mul siis ei ole õigust avaldada oma arvamust?
Kas ma ei või öelda, kui miski mulle haiget teeb, alandab või minu piire rikub?
Kas mina pean olema see, kes ei tohi midagi isiklikult võtta, sest ma “ei mõista nalja” ja olen “liiga tundlik” seksuaalse ahistamise või töökiusu suhtes?
Ma ei kirjuta selleks, et kedagi halvustada.
Ma kirjutan selleks, et rääkida, kuidas tundub, kui oled see, kelle peale need naljad tehakse.
Kuidas tundub, kui sulle öeldakse, et “ära võta isiklikult”, aga see haiget teeb ikkagi.
The Narcissist Detox | Facebook
Am I talking bad about you — or did you… – Pamela Betalas Napalan | Facebook
Kas ma räägin sinust halvasti — või tegid sina midagi valesti ja ma lihtsalt mainin seda?
Faktid ei ole rünnakud.
Ma ei väänanud, ei liialdanud ega valetanud — ma lihtsalt ütlesin, mis juhtus.
Kui see sind häirib, võib-olla ei tee mu sõnad sulle haiget, vaid sinu enda peegeldus neis.
Ma ei ole siin, et sinu mainet rikkuda; ma olen siin, et kaitsta oma rahu, rääkides oma tõtt.
Vastutus ei ole lugupidamatus — see on selgus.
Ma võlgnen tõele iseenda ees rohkem kui vaikimisele kellegi teise ees.
See ei ole viha. Ei ole kibestumine.
See on lihtsalt minu otsus mitte kanda sinu tegusid vaikides edasi.
Ma olen viimasel ajal kirjutanud enda jaoks sahtlisse.
Igasuguseid mõtteid.
Tuleb tunnistada, et kuigi ma alkoholist sõltuvuses pole, siis minu pudelikaelaks on minu mõtted — need, kuhu ma kipun kinni jääma.
Ja mõnikord, näiteks täna, sain ma aru, et ma alustasin taastumist valest otsast.
Ja just seetõttu jään ma sinna mõtete pudelikaela tihedamini kinni, kui vaja oleks.
Aga nii naljakas kui see ka pole, siis see mõtete pudelikael ja sinna kinnijäämine on minu suurim õppetund. Ehk siis — kuna ma olen ilmselt energeetiliselt ikka veel kuidagi nende inimestega seotud, siis nad õpetavad mind endiselt, kaudselt.
Nad õpetavad mind seni, kuni ma olen viimase õppetunni ära õppinud.
Ja alles siis ma saan nad päriselt vabaks lasta.
Täna taipasin, et see kogemus oligi vajalik.
Selleks, et ma õpiksin peeglist nägema ka seda, kuidas ma oma aega raiskan —
totaalselt ebaolulistele inimestele ja olukordadele,
mis teiste asjaosaliste peas on ammu juba ajaloo prügikastis või mitmekordselt ümber kirjutatud.
Nii et nad ise ei mäletagi enam, mis selle kõige algne olemus üldse oli.
Mis ma siis öelda tahan?
Eks ikka seda, et ma taastun – ja see on pikk protsess.
Libastumisi juhtub, ja selleks pole palju vaja.
Ma võiks küsida, kes oleks nii pahatahtlik, et seda meelega esile kutsuks.
Aga ma ei hakka.
Sest ma tean seda vastust.
Ja nii mõnigi inimene veel.
Ainult selle vahega, et mina olen vahepeal lasknud lahti enda vanast versioonist ja tegelenud ka vaimse tervise poolega.
Sest teate, see “solvumine”, millest ma üle pidin olema…
see kujunes välja sügavaks depressiooniks, unehäireteks, mitmekordseks kurnatuseks ja läbipõlemiseks.
Praeguseks on sellest välja arenenud püsiv osaline töövõimekaotus ja depressioon.
Aga ei, ma ei ole solvunud.
Ma ei küsi enam isegi enda käest, milleks seda kõike vaja oli.
Sest sisimas tean mina seda vastust.
Ja teavad ka asjaosalised.
Ja seega – kui teatud asjaosalised satuvad minu blogisse (ma tean, et satuvad),
siis ma teadlikult jätan teatud postitused avalikuks.
Et noh… ärge siis isiklikult võtke,
sest muidu jääb mulje, et olete tundlikud
ja ei saa naljast aru.
Ma ei hakka ju iga loomingulise kirjatüki alla välja tooma mõistete seletusi,
nagu on seda 6. klassi kirjandusõpikus.
Satiir ja satiirik, näiteks.
Sest ma tean, et mu endised naabrid ja kolleegid
on sujuvalt unustanud 6. klassi ühiskonnaõpetuse õpiku peatüki
„Inimese Õigused ja kohustused ühiskonnas.“
“Ma tean, kes ma olen. Ma tean, mida ma teen. Ja ma ei pea enam vabandama, et ma tõtt räägin.”
Ja nüüd naljaga lõpetuseks.
Kirjutasin täna valmis ühe uue raamatu tegelase.
Loomulikult ikka eluliste sündmuste pealt — ja jah, selline inimene päriselt eksisteerib.
Aga andsin siis tehisintellektile juhise:
„Palun tee illustratsioon sellele tegelaskujule.“
Märksõnadeks panin: sinine jope, kõrvaklapid ja „jõhvikahapu“ nägu.
Pärast viit minutit ootamist pidin võileiva kurku tõmbama ja toolilt maha kukkuma,
sest tundub, et isegi tehisintellekt teab, milline ja kellel on jõhvikahapu nägu. 😄
Kui mõni aeg tagasi kirjutasin „Kõverpeegli“, siis teadsin juba,
et ühel hetkel ilmub selle maailma kõrvale ka omaette tegelane.
Elust enesest inspireeritud, nagu ikka.
Nimeks sai tal Latatara Rata — ja uskuge või mitte,
aga selline inimene tõesti eksisteerib.
Kui keegi tunneb end Latatara Rata loo pärast isiklikult puudutatuna, siis palun — küsi endalt miks?
Ärge tulge mulle ütlema, kui nõme või arulage ma olen; parem vaadake sinna kõverasse peeglisse ja küsige endalt: kas selle tülipõrgust algatamine ja minuga vaevlemine ikka tasus ära?
Või oleks võinud see asi ammu viisakalt lahendatud saada, nagu elementaarse koduse kasvatuse saanud inimesed peaksid oskama. ( Esimene või teine peatükk 6.nda klassi ühiskonna õpikust vaata üle, kui muidu ei tea. Kordamine on tarkuse ema!)
Ja veel: ma ootan siiani vabandust — nii selle konkreetse olukorra kui kõigi nende muude asjade eest. Keegi küll sealt kambast kunagi ütles, et ei saa sundida inimest seda tegema, mida nad ei taha — ehk vabandamine ei pruugi olla nende võimuses.
Aga mina olen andnud endale loa edasi minna, õppida, seada piirid ja hoida oma aega.
Ja…
„Ma ei vaiki. Ma kirjutan. See on minu tervenemise osa”
Ärge tulge mulle ütlema, kui nõme või arulage ma olen.
Parem vaadake sinna kõverasse peeglisse ja mõelge: kas tülipidamine minuga tasus ära?
Või oleks olukorra eskaleerumine ära jäänud, kui Latatara Rata oma suud pruukinud poleks? Kui see jutt valla pääses, kas vabandus oleks ilmselt kõik järgneva ära hoidnud? Ei tea, ilmselt. Aga …LatataraRata #satiir #töökohal #teravkarakter #huumor #Kõverpeegel
Paha lugu küll, kui väärtused on vaid trükimust paberil ja soe õhk huultel,
