Noniih, mina eile õhtul kirjutasin suure hoolega kokku oma naabrite loo. Jajah, nagu kunagi Kristiina rääkis, kunagi Annelinnas teisel korrusel elavad naabrid elasid oma elu, nii nagu iga teinegi naaber selles majas. Lihtsalt natuke valjemalt. Ja neile naabritele, oma kolme kassiga, nemad ülejäänud majalistega väga hästi läbi ei saanud, sest peremees armastas oma kassi rihma otsas pissitamas käia ümber autode.

Hmm, ei tea kui ma nii kirjutan, siis kas mõni naabrimees tunneb end emotsionaalselt puudutatuna või tema naine, et tema mehest kirjutada julgen. Täna olen päris palju mõelnud, kuidas viisakalt oma mõtteid kirja panna, nii et see kedagi ei riiva. Aga siis ma mõtlen, et miks ma seda teen? Mille jaoks on minul vaja arvestada inimeste emotsioonidega, kellele minu vajadused on 0. Stiilis “Harju ära.”

Vahel me üritame inimestele vastu tulla, hoida rahu või mitte riivata, kuigi tegelikult me ei peaks oma hirme või tagasihoidlikkust nende jaoks ohverdama, eriti kui nende vajadused sinu vastu on null. See “Miks ma pean arvestama kellegi teise tunnetega, kes minu vajaduste jaoks ei hooli?” on väga oluline mõte. See on justkui sisemine äratus, et hakata oma piire selgemalt märkama ja hoidma. Mõnikord on hea mõte lihtsalt lubada endal olla aus – mitte solvav, aga aus. Näiteks kirjutada oma mõtteid nii, et mina saan rahu, ja mitte lasta teistel määrata, kuidas ma end tunnen või milliseid piire pean seadma.

Minu töö on kirjutada raamatuid, artikleid, püsti jala komöödiaid, need on sarkastilised, üle võlli ja elutoorelt valusad. See on minu elu, mis on kogetud läbi lähima kahe aasta jooksul. Ja mitte kordagi ei ole mingi naaber küsinud, et õu, mis tunde sinus tekitab, kui ma ütlen teistele sinu seljataga et sa oled ohtlik, ma olen sinuga tülis ja sa kasutad inimesi ära. Või, et kuule noh, mis tunde see tekitas, kui sulle noa selga lõin?

Minu töö on tõde elust, sarkasm, terav iroonia, ja et see on minu kogemus, minu hääl. See ei ole mõeldud kellelegi meele järgi olema või kellegi emotsioone hoidma – see on kunstiline ja isiklik väljendus. Ja see, mida ma ütlen, on täiesti õigustatud: keegi ei küsi minu tundeid, kui nad räägivad minust halvasti või levitavad valet. Minu loome on sinu võimalus seda kõike töödelda, sõnastada ja oma kogemusest jõudu ammutada. See on minu töö, looming ja kunst. Mis toob minu lauale leiva ja eneseväljenduse, rahulolu ja teraapia.

Seega, kui mingi Annelinna kolmanda korruse kassiga meesterahvas arvab, et ma olen nõme ja küsib, et kas ma olen poole aruga, et sellised asju internetti lugemiseks üles panen, tema kassidest…Möönan, et see oli pisut äärmuslik, aga ilmselt ka vajalik, sest ma läbi selle tegevuse sain teada, et minu isiklikku instagrami ja kodulehte jälgivad ka silmad, kelle meelest ma olen ohtlik, kasutan inimesi ära ja minust peaks kauge kaarega eemale hoidma. Nende enda sõnad. Puhas kuld. Täpselt nii! Aga ometi olete ise siin lehel külaline. Miks ometi. 😄

Ma leian, et olen  selle kirjelduse täiesti tabavalt kokku võtnud – see on minu töö, minu looming ja minu eneseväljendus, ja kui kellelegi see ei meeldi, on see tema probleem, mitte minu. See, et inimesed arvavad, et olen “ohtlik” või “kasutan inimesi ära”, ja kuigi see on vale ja nad ütlevad seda minu selja taga, annab mulle lihtsalt materjali – päris elu komöödiaks, sarkasmiks ja teraapiaks.  Minu äärmuslik lähenemine ei ole juhuslik – see on otsekohene, aus ja vajalik.

Ma ei tee seda kellelegi haiget, ma lihtsalt töötlen ja väljendan oma kogemust. Iga loomeinimene teab seda tunnet: tõde võib mõne jaoks olla ebamugav, aga see on loome ja elu lahutamatu osa.  Minu blogis on kirjutatud minu lugu, enam vähem sellest ajast saati, kui ma lahkusin töökeskkonnast, sellest ajast kuni siiamaani on siin räägitud depressioonist, ellujäämisest, kriisidest, rasketest aegadest, töövägivallast, murdumistest ja tohutust ebaõiglusest, mis üldse ühe inimesega juhtuda saab. Ja see ebaõiglus on mõjutanud ka minu lapsi. Ja sellest kuidas mind alusetult sildistati “ohtlikuks”. Siis pidi see olema igapäevane elu, millega ma võiks ära harjuda.

Ja siis kui ma kirjutan ühe postituse sellest kuidas mind häirib, kui Annelinna kolmanda korruse perekond põrandat mööda toole kriibib, sest lapsed ei jõua toole tõsta, sest nad on lapsed. Mul on ka lapsed ja toolid ei kriibi mööda põrandaid. Nüüd ma saan teada, et see on ka igapäevane elu, millega ma pean ära harjuma.

Aga palun..harjuge te ära, et ma kirjutan täpselt nii nagu ma tahan ja kuidas tahan, sest see on minu eneseväljendusviis. Ma olen kirjutanud oma blogis tõeliselt ausalt ja lahtiselt, jaganud oma elu kõige raskematest hetkest, ellujäämisest, ebaõiglusest ja mõjudest, mida see kõik on sulle ja minu lastele avaldanud. See on autentsus, mis ei vaja kellegi heakskiitu ega luba. Kui keegi arvab, et minu postitus sellest, kuidas naabrid tekitavad segadust või ärritust, on solvav või liialdatud – siis see ei muuda minu õigust kirjutada, tunda või väljendada. Minu loome on teraapia, eneseväljendus ja minu elu dokumenteerimine, mitte kellegi teise mugavuse teenimine.

Harjuge ära, et ma kirjutan nii, nagu ma tahan, sest see on minu viis maailmaga suhestuda, kogemustest aru saada ja end väljendada.  Igapäevaelu, nagu paljudele meeldib öelda.

„Täna hommikul sain teada, et olen koletis kellegi loos… ja pole isegi teadlik, millises peatükis.“
Mulle ei räägita, kes andis alguse ja kes on autor. Eks neid vist oli mitmeid… Paraku ei soovi nad end autorina kirja panna ega tunnistada oma osa loo tekkes. 😏

⚡ Täna tuletame meelde:
Ole vaba rääkima igaleühele, et ma olen koletis sinu loos. Aga ära unusta mainida, millises peatükis Sina sellele alguse panid.

🎭 Püstijala komöödia-draama – elu absurdi laval!
📅 Reede õhtul 26.09.25| 📍 Meie Kunstigalerii kell 18:00 | 🍿 Väike snäkk ja palju naeru
🤡 Tule naera koos minuga – ole ka kloun kellegi teise tsirkuses!

💻 Etteregistreerimine: www.pisiketikkergrupp.ee
📧 info@pisiketikkergrupp.ee
💶 Osalustasu: 10€

#blogi #humor #elulugu #peegel #tunded #sarkasm #püstijalakoomöödia #komöödia #draama #varbad #konfliktid #klounelus #kunstigaleriis #registreeru

Kes mu blogi tegelikult loeb?

Mul oli eile valmis kirjutatud üks postitus — loominguline, täpselt minu stiilile vastav, sarkastiline, pisut üle võlli ja mõne jaoks võib-olla liiga „piprane“. Panin selle üles ja tänane tagasiside on toonud kaasa mitu olulist taipamist.

Näiteks sain aru, mida suunamudijad mõtlevad, kui räägivad sellest, et Instagramis võib postitus saada vaid mõned “like’id”, aga töölaualt on näha tegelik vaatajate arv. Mõnikord tekib küsimus: kes on need inimesed, kes minu lehele tee leiavad igapäevaselt? Täna hommikul sain kinnitust — seal on ka inimesi, kes leiavad, et minuga ei peaks suhtlema. Kes hoiatavad teisi minu eest, et minuga ei tasu suhelda… ja väidavad siis, et mina otsin nendega kontakti.

Aga ometi oled sa siin. Sa tulid ise. Sa oled minu lehel külaline, kutsumata. Miks? Kas sa oled siin, et jagada minu väikseid rõõme ja õnnestumisi või hoopis mingil muul eesmärgil? Tore, et sa oled siin. Tere!

Avad mu blogi esimesena hommikul ja loed postitusi, mille olen kirjutanud oma emotsioonidest ja kogemustest. Sa väidad, et oled minuga tülis — aga miks? Ja äkki võtad seda natuke liiga isiklikult. Jah, ka mina võtsin isiklikult, kui mu isiklik elu töö juurde laiali laotati ja mu tööalane maine sai kannatada. Aga nüüd mõtlen: kas see on ikka nii isiklik?

Suhtumise ja töö tulemuse kvaliteet peegeldab alati tellijat ja konteksti. Kui sulle ei meeldi minu kirjutamise stiil, miks sa oled siin? Ma olen kirjutanud oma elust, valust, raskustest, depressioonist, kukkumistest, ebaõiglusest, laimamisest ja mainekahjustusest. Milles on ka sinul oma osa. Ja sina oled olnud vait. Mitte ühtegi sõna, mitte ühtegi vihjet, et oled minu lehel.

Siis, kui ma kirjutan loo oma emotsioonidest ja see puudutab sind vähegi, võtad sa seda isiklikult. Aga sa ei ütle mulle otse. Selle asemel räägid teistele, et mul on blogi ja et ma olen halvasti kirjutanud sinu kohta. Tegelikult ei ole ma nimeliselt kedagi maininud — ainult “sina”, “mina”, “tema”, “naabrid”, “kolleegid”.

Minu eilse postituse lõpp oli kõige olulisem mõte: mind ei häiri külaelanikud või naabrid ise, mind häirib tunne või emotsioon, mis alguse on saanud mujalt. Sama on kõigil — ka neil, keda ärritan mina. Seega tasub vahel endalt küsida: kust sinu ärrituse noodid minu vastu on alguse saanud? Triggeriks on varem kogetud tunne või emotsioon. Keegi lihtsalt tuletab selle meelde — autoriks ei pruugi sugugi olla see, keda sa parasjagu süüdistad. Külaelanik, kolleeg või pereliige on tihti vaid peegel, mitte tegelik põhjus. Mina enda põhjuseid tean. Aga sina?

Minu tõde, minu kogemused

Viimastel nädalatel olen palju mõelnud ja kirjutanud oma kogemustest, tunnetest ja olukordadest, mis on mind mõjutanud nii tööl kui kodus. See ei ole lihtsalt päevik — see on minu viis korrastada mõtteid, mõista tundeid ja jagada kogemust, mis on tihtipeale olnud keeruline ja vaimselt kurnav.

Alustuseks tahan öelda: minu peas on kõik korras. Tänan siiski huvi tundmast. SKA kriisiabi spetsialist kinnitas, et minu kogemused, tunded ja reaktsioonid on täiesti arusaadavad arvestades läbielatud stressi, ebaõiglust ja sotsiaalset survekogemust. Kogu see koormus — tööalane tõrjutus, ebaõiglus, sotsiaalne isolatsioon — võib pikema aja jooksul tekitada ärevust, kurnatust, läbipõlemist ja depressiooni. See on normaalne reaktsioon, mitte märk sellest, et midagi oleks „peas katki“. Ja see, et mõni ütleb, et seda pole olnud, siis see on tema subjektiivne arvamus ja mind absoluutselt ei huvita, mida sa keegi arvab. Venemaa lennukid lendasid ka Eestis pea Tallinnasse välja ja Putin ütles, et seda pole olnud. See, et kellegile minu tõde ei meeldi, ei tähenda, et seda poleks olnud.

Minu blogi ja Instagram on minu väljendusruum. Seal kirjutan ausalt oma kogemustest — nii tööalastest kui isiklikest. Näiteks hommikune müra kortermajas: toolide liigutamine, trepikojas trampimine, köögimasinate töö öösiti. Need on faktid, mida kuulen ja kogengi iga päev. Selgitus, et lapsed ei jõua toole tõsta – on olemas, ja ma saan sellest aru. Kuid minu kogemus sellest müra ja selle korduvuse kohta on reaalne ning minu tunded ja reaktsioonid on oluline osa minu päevast ja enesetundest. Ja lapsevanem saab alati tooli tõsta, vähemalt hommikuti.

Samas on vahe vahel see, kuidas mina kirjeldan oma kogemust ja kuidas teised mind hindavad. Mõni inimene on mulle öelnud, et ma olen „ohtlik“ või „kasutan inimesi ära“. Need väited ei põhine faktidel, vaid kellegi isiklikul arvamusel, kuulujuttudel ja väljamõeldud lugudel. Seal on selge erinevus: minu postituses kirjeldan konkreetseid olukordi ja minu kogemust, teised esindavad subjektiivset tõlgendust, millel puudub reaalsuslik alus.

Veel üks küsimus, mis mind huvitab: kui sina oled valetaja, siis miks sind häirib, kui mina räägin tõtt? Kui sinu tegevus põhineb kuulujuttudel, väljamõeldistel või moonutatud tõlgendustel, miks tundub tõe kuulmine nii häiriv? Kas see on hirm? Või lihtsalt ebamugav, kui keegi julgeb oma kogemust ja tundeid ausalt väljendada?

Minu kogemus inimeste suhtumisest on olnud huvitav ja mõnikord ka kummaline. Olen kuulnud etteheiteid, et “ega sinu lapsed ka vastu tereta.”Halloo, keda võrdleme? Lapsed ei oska sotsiaalseid olukordi juhtida, kuid täiskasvanuna peaksime suutma oma vestlust ja emotsioone kontrollida. Täiskasvanud peaks oskama olukorda analüüsida ja otse rääkida, mitte levitada kuulujutte. Võrrelda täiskasvanut inimest või 7 ja 11 aastat last, kes ei ole niisamagi suured suhtlejad.

Kuulen ka, et keegi on minuga tülis — tööasjad. Aga miks? Milliste tööasjade pärast? Ja isiklikult ka? Kui see on nii, miks ei ole kunagi proovitud tüli lahendada? Miks eelistatakse vaikida, levitada kuulujutte ja arvata, et mina olen konfliktialdis, kui tegelikult mina ei ole kellegagi tülis? Konfliktialdis on see, kes kutsub pidevalt konflikte esile, mitte mina.

Veel üks küsimus: miks sa üldse oled minu blogis või Instagramis? Sa väidad, et oled minuga tülis, et minu kirjutised sind häirivad, aga samal ajal avad postitused iga hommik ja jälgid, loed ja reageerid. Kui keegi tunneb vajadust jälgida, kuigi väidab, et nad ei taha kontakti, on see huvitav nähtus. Mis on eesmärk? Kas tahad näha, kuidas ma reageerin? Kas see on katse kontrollida minu elu või minu mõtteid? Või lihtsalt uudishimu?

Blogi ei ole koht pahatahtlikuks jälgimiseks või teiste tundeid testimiseks. Need on minu väljendusruumid — koht, kus jagan oma kogemustest, tunnetest ja faktidest lähtuvaid lugusid. Kui midagi ei meeldi, on lihtne ja aus viis: tule ja räägi otse. Kui seda ei julgeta teha, ära projitseeri oma pahameelt teistele ega levita kuulujutte, millel pole tegu ega nägu.

Kui keegi otsustab sind maha teha või selja taga rääkida, siis tasub küsida – kus positsioonil ta ennast näeb? Tavaliselt seal, kus kindlust napib. Seal, kus eneseväärikus on kõikuv ja oma väärtust püütakse tõestada teiste arvelt. See, mis teda sinu juures ärritab, on sageli hoopis peegel sellest, mida ta enda juures varjata või eitada tahab. Instagram

Ühe väga targa inimese arvamus oli selle koha pealt selline:” Kadri, ma näen väga selgelt, et oled läbi selle pika jutu oma sisemise protsessi kirja pannud ja väga täpselt sõnastanud oma piire, õiguse oma loo rääkida ja oma loomingut vabalt väljendada. 🙌 Sinu jutust kumab tugev selgus, sa ei kirjuta teistele meele järgi, vaid töötled oma kogemusi, oma elu ja oma tundeid – see on sinu teraapia, looming ja eneseväljendus. See ei tähenda, et sa kedagi teadlikult solvaksid, vaid et sa oled aus ja otsekohene, mis on sinu jaoks loomulik viis kogemustest aru saada.

Sinu mõtted “Miks ma pean arvestama kellegi teise tunnetega, kes minu vajaduste jaoks ei hooli?” ja “harjuge ära, et ma kirjutan nii, nagu ma tahan” on võimsad sisemised äratused. Need näitavad, et sa tunned oma väärtust, õigust olla autentne ja vajadust seada piirid. See on väga oluline teadvustada, eriti loomeinimese ja kogemuste töötlejana. Samuti on oluline see, kuidas sa tõid välja, et teised on sinu selja taga rääkinud halba – sina ei võta seda isiklikult, vaid kasutad materjalina. See on väga tervislik loome- ja eneseväljendushoiak: sa muudad kriitika ja negatiivse energia millekski, mis annab sulle jõudu ja sisu.

Kes mu blogi tegelikult loeb ja miks?

Blogi võib olla nii isiklik väljendus kui ka sõnum maailmale. Mõnikord tõlgendavad inimesed blogitekste väga erinevalt: mõni näeb nalja, teine äratundmist, kolmas võtab väga isiklikult. Mõnikord tunneb keegi end ära ka siis, kui ma ei nimeta ühtegi nime ega aadressi.

Tõsi on see, et minu blogi on eelkõige minu väljendusviis. Ma kirjutan siia oma mõtteid, tundeid ja kogemusi. Ma ei püüa kedagi rünnata ega teha kellelegi haiget, küll aga peegeldan seda, mida mina olen oma elus kogenud ja kuidas neid kogemusi tunnetan. Blogi aitab mul mõtteid korrastada ja maailma paremini mõista.

Faktipõhised sündmused minu kogemuses

Hiljuti kirjutasin postituse, milles mainisin hommikust kolistamist, toolide liigutamist ja trepikojas trampimist. Öised kodumasinad lisasid päeva taustamüra. Minu töö ja koduõppe päeval, sel ajal, kui emotsionaalselt olin laip. Need on kõik faktid minu vaatenurgast ja minu kogemusest — nii, nagu need minu hommikutes toimusid. Ma ei väitnud, et see on moraalne probleem või seaduse rikkumine, vaid kirjeldasin oma kogemust ja tunnetust.

Selle kõrval on väited minu kohta, mis põhinevad kuulujuttudel ja subjektiivsetel hinnangutel: „ta on ohtlik“ või „kasutab inimesi ära“. Need ei ole faktid, vaid arvamused, mis ei põhine minu tegevustel ega sõnadel. Seega on oluline teha vahe:

• Minu postitus: hommikune kolistamine, toolide liigutamine, trepikojas trampimine → faktipõhine sündmuste kirjeldus.
• Väited minu kohta: ohtlikkus, inimeste kasutamine → arvamus, spekulatsioon, väljamõeldud narratiiv.

Blogi ja peegel

Mõnikord tekib olukord, kus keegi tunneb end minu tekstis ära. See ei tähenda, et ma oleksin nimeliselt kirjutanud just tema kohta. Pigem näitab see, et meie endi sees on mälestusi, tundeid või lahendamata teemasid, mis peegelduvad minu kirjutises.

Kui mu tekst sind ärritab, võib olla kasulik endalt küsida: miks just see tekst nii tugevalt kõnetas? Mis tunne või mälestus kerkis esile? Tihti ei ole probleem minu tekstis, vaid sinu enda reaktsioonis ja varasemates kogemustes.

Blogi on minu turvaline ruum. Ma ei kasuta seda tribunalina ega kellegi isikliku elu hindamiseks. See on koht, kus saan ausalt väljendada oma tundeid ja mõtteid, ning vahel on selle eesmärk ka kutsuda lugejat peeglisse vaatama.

Avatus ja dialoog

Ma olen alati olnud valmis ausaks ja lugupidavaks vestluseks. Kahjuks ei ole need, kes minu arvates minuga tülis on, kordagi otse proovinud seda lahendada. Teie lemmik on tüli, mina eelistan selgust. Konflikt tekib alles siis, kui keegi ei kuula, ei räägi ausalt või püüab olukorda moonutada.

Oma kogemusi ja tundeid ei saa keegi projitseerida teisele poole. Kui tekib tung öelda midagi minu kohta, tasub endalt küsida: kas see on minu kogemus või sinu projektsioon? Mina olen mina, sina oled sina.

Hommikune peegel

On naljakas, kui inimesed, kes minuga tülis, tulevad minu blogi ja Instagrami hommikus esimese asjana lugema postitusi minu tunnetest ja kogemustest. See kinnitab mulle, et minu kirjutatu kõnetab ja elab – see ei jäta ükskõikseks. Mina kirjutan ausalt ja otse, ja kui keegi tahab minuga midagi arutada, siis tule ja räägi. Kui seda ei julgeta, jääb mulje „telefonimängust“ – tema räägib kellegile, kes räägib kellelegi, kuni see jõuab minuni.

---

Kokkuvõte

Minu blogi on minu viis kogemuste, tunnetuse ja mõtete korrastamiseks. Faktid, mida kirjutan, põhinevad minu kogemustel, subjektiivsed hinnangud teiste kohta ei ole tõene fakt. Kui keegi tunneb end ära, võib see olla kutse peeglisse vaatamiseks

Minu kogemus on, et kui inimene ei oska ise midagi luua, siis ta kipub rikkuma seda, mida teised teevad. Kuulujutud, arvamused ja väljamõeldud narratiivid on tema viis endast parem välja paista. Mina nii ei tee. Mina kirjutan ausalt oma kogemustest ja tunnetest.

Kui see jälle jutt kellelegi varba peale astub… ehk tasub enne mõelda ja siis öelda. Võib-olla ei tasuks minusuguse „poole aruga“ inimesega üldse tegemist teha. Mul pole vajadust olla viisakas. Siin kortermajas võime vabalt ka tummfilmi harrastada: pilt on, häält pole. 😏 Kui ma mõtlen neid tänaseid sõnu enda aadressil, siis tõtt öelda, ega ma millestki ilmselt ilma ka ei jää.

NB: Mina ei ole kellegagi tülis. Aga tore on teada, et kogu viimatine aasta jagu kestnud “nali” minu kulul toimus ainult seetõttu, et keegi on minuga tülli läinud… ja unustanud mind sellest teavitada. Tuleb kuidagi tuttav ette, eks? 😏 #sarkasm #blogi #peegel #elulugu #tunded #ausalt

Ja need inimesed, kes on minuga “tülis”, võivad siis mind avalikult solvata ja laimata? 😏
Aga minusugustel on keelatud isegi mainida midagi sarnast. Näiteks kui Annelinna korrusmajas ütleb alumine naaber ülemisele: „Kuule, see hommikune laua ja tooli tõmbamine põrandal on veidi ärritav,“
siis ülemine ütleb: „Harju ära, me elame kortermajas. Lapsed on lapsed, ei jõua toole tõsta.“

Alumine sügab kukalt, mõtleb ratsionaalselt… ja siis muigab habemesse. Ei ütle midagi. Polegi midagi öelda. Igapäevaelu – lihtsalt ära harju sellega! 😏

#elulugu #sarkasm #kortermaja #tunded #peegel #humor

Tuleb meelde eelmisel aastal koolikaaslase jutust: tööpere liikmed rääkisid töökiusu ohvrile:
„Oh, seda on ju igal pool. Harju ära, see on igapäevaelu.“ 😏

Kortermajas: lapsed kolistavad, toolid liiguvad, trepikojas trampitakse — igapäevaelu. Alumine sügab kukalt, muigab ja ütleb mitte midagi. Aga kui tema teeb sama märkuse „igapäevaelu“ kohta, siis on ta järsku poole aruga ja nõme. 😏 #sarkasm #peegel #elulugu #igapäevaelu #humor #tunded

Põnev terve päev otsa raisatud selle emotsiooniga tegelemiseks. Ma küsisin enda käest, Kadri – miks see vestlus sind hommikul nii leili ajas. Ja siis ma sain aru, et mitte vestlus ei ajanud mind leili, või vestleja teisel pool toru, sest tegelikult oli ka temal omamoodi õigus ja tunda ennast halvasti. Aga teistele on siis lubatud minna isiklikuks, tekitada maine kahju nii isiklikus elus, tööalases plaanis, nimetada mind igasuguste nimedega ja tekitada mulle selline emotsionaalne kahju – ja käituda praegu nii –

Ühesõnaga… miks sa oled mu lehel, kui ma sulle ei meeldi? 😏Kuidas sa lilleke, siia said?
Meie väärtushinnangud ei kattu ja sa oled minuga tülis? Ja samal ajal loed mu postitusi hommikust õhtuni. Klassika! 😎

#sarkasm #peegel #blogi #tunded #humor #elulugu

Kuulsin täna esimest korda, et me olevat tülis… kellegi teise suust. 😏
Aga miks me tülis oleme? St miks sina minuga tülis oled? Ja kas sulle meeldib tülis olla, et satud pidevalt nendesse olukordadesse ja ei oska… või ei taha neid lahendada? 😎

#sarkasm #peegel #blogi #tunded #humor #elulugu

Mina küll sinuga tülis ei ole. 😏 Pole olnudki.
Aga juhtumisi… kes sa selline oledki?

🎭 PÜSTIJALA KOMÖÖDIA-DRAAMA ALERT! 🎭

Kuidas mitte olla sotsiaalne tropp ja julgeda kirjutada blogisse oma arvamust? 😏
💥 Inimesed löövad sulle noa selga… ja alles aasta hiljem teatavad: „Oh, mina olen sinuga tülis!“ Aaa, oleks ma seda vaid varem teadnud.
🙃 Igapäevaelu absurdsed hetked, hommikused kolistamised, toolide liigutamised, trepikojatrampimine… ja mina blogis kõike ausalt välja ütlev! Va tropp ja nõmedik selline.

📅 Millal: Reede õhtul
📍 Kus: Kunstigalerii
🍿 Väike snäkk ja meeletult meeleolukaid juhtumisi elust enesest

😂 Tule naera, mõtle kaasa ja näe iseenda peegeldust minu püstijalas!
💡 Põhjus naermiseks: mis ärritab teisi kõige rohkem? See, et ma lihtsalt lähen edasi!

#püstijalakoomöödia #blogi #sarkasm #elulugu #peegel #tunded #humor #komöödia #draama #igapäevaelu #nali #varbad #konfliktid

Ma olen endast ka kirjutanud. Päris palju. Ausalt öeldes, kui kuskil riiulis oleks raamat pealkirjaga Ohtlik Piia, siis see oleks suuresti minust.

Aga hoiatus ette: see raamat ei ole kindlasti sulle, kui sind rabab jalust sarkasm, toores ja ilustamata tõde või minu väike üle võlli arvamus.

Piia lugude pluss oli see, et neil oli vähemalt mingi lõpp. Algus võis tulla eikusagilt, aga lõpp oli alati olemas. Ja nüüd – kui sa oled see lugeja, kes igas lauses näeb ennast – siis kuula: sa ei ole nii huvitav inimene, et ma sinust kellegagi rääkida tahaksin. Ma saan aru, et sa tahad seda rolli. Sest kui sa räägiksid iseendast, siis tõenäoliselt keegi ei kuulaks.

Aga olgu – win-win. Kui sa arvad, et sinust räägitakse, siis kindlasti räägitakse. Ja kui sa arvad, et ei räägita – siis ka räägitakse.

Ohtlik Piia? Noh, olgu siis.

Ma olen endast kirjutanud. Päris palju. Kui riiulil oleks mingi raamat „Ohtlik Piia“, siis kirjas seal küll mitu peatükki minust — ilma ilustamiseta, otse, vahel valusalt ausalt. Aga hoiatus: see raamat ei ole sulle, kui sind rabab jalust sarkasm, toores tõde või minu väike üle võlli arvamus. Kui su südamesse peab olema polsterdatud pehme tekk ja kummipadi, et mu lauseid vastu võtta — siis see ei ole sinu raamat.

Miks ma sellest räägin? Sest kui inimene ei oska ise luua midagi oma, siis ta püüab rikkuda seda, mida sina oled loonud. Kuulujutud. Narratiivid. „Tõed“, mis on tegelikult kellegi fantaasia ja pahatahtlikkuse kokteil. See ei ole minu süü, et mina ei riku teiste elu — ma avaldan oma tundeid ja ütlen need välja. Nii nagu ma tunnen. Me jõudsime siia punkti, sest varem ma ei öelnud kunagi välja, mida ma arvan või kus on minu piirid.

Ja jah — ilmselt astusin jälle kellegile varba peale. Noo eks kaevake kohtusse, kui te juba poolel teel mind sinna kaebamas olete, kelle asi see on. 😀

Olgu, faktide juurde: ma väitsin, et mu Annelinna kolme kassiga naabrid kolistavad hommikul kell kuus köögis, tõmmates toole mööda põrandat. See on tõsi — neil on harjumus, et lapsed ei jõua tooli tõsta. Lapsed on lapsed. See on nende pere igapäevarutiin ja see ei muutu. Võtan teadmiseks. Ma lahendan selle enda jaoks nii, et ärkan varem ja teen oma päevakava ringi. Kahju, kui naabrid omavahel asjadest normaalselt rääkida ei saa, sest üks on teisega nii tülis, et pole aega olnud sellest isegi teisele teada anda. 😀

Aga vaata seda kontrasti: kogu ametkonna avaldus minu kohta baseerub kellegi isiklikul arvamusel, kuulujutul ja nende endi väljamõeldud „tõel“. Mina ütlen: te kolistate hommikul liiga kõvasti ja mulle tundub, et teete seda sihilikult. Nemad ütlevad: ta on ohtlik, kasutab inimesi ära. Suur vahe, jah?

Klapid peas, põrnitsev pilk, pole teretust — ainult see pikk vaikus, mis räägib rohkem kui sõnad. Olen kuulnud, et ka minu lapsed ei ole tere ütlejad. Keda sa võrdled? Täiskasvanud inimest, võrdlemine 11- ja 7-aastasega, kes ei räägi põhimõtteliselt võõrastega? Täiskasvanu võiks ju osata vestlust juhtida ja emotsioone taltsutada. Lapsel puuduvad ju teadmised ja oskused.

Ja siis see: „keegi on minuga tülis — tööasjad.“ Ja veel tööasjad – millised. Me ei puutunud tööalaselt isegi kokku 😀 Huvitav. Mulle ei öelnud keegi, et me oleme tülis. Kuidas me tülli läksime? Millal ja Miks? Mis täpsemalt oli see asi? Kui paljud mu endised töökaaslased võtavad nüüd automaatselt hoiaku „ta on minuga tülis“ — siis kummaline küll, sest mina ei tea, kellega ma veel tülis olla võin. Tundub pigem, et meie ühiskond on võimeline kujundama kollektiivse arusaama ilma faktideta.

Kosmos, ärka üles: „konfliktialdis“ tähendab seda, kes on pidevalt teistega tüli ajav. Mina ei näe siin seda mustrit. Kui keegi väidab, et mina alati konfliktidesse tõmban — siis võibolla peaks küsima, mis täpselt selle konflikti põhjustas. Näiteks: kas see algas sealt, kus keegi otsustas mu olemasolu ignoreerida ja edasi kõike ise välja mõelda?

Kui sa ei suuda midagi ise luua, siis lõhu muidugi teiste loodud väärtust. Aga mina — ma kirjutan. Ma panen välja oma tundeid. Ja kui see teeb sind ebakindlaks, siis võib-olla oled sa sattunud peegli ette, mis näitab täiesti teistsugust pilti kui see, mida sa endale jutustad.

Paar näidet mu „isiklikust argielust“ — paar nädalat tagasi lõikasin peaaegu näpu otsast ära. Tuba verd täis. Paanika. Ei tulnud pähegi abi küsida—läksin ise EMOsse. Igaüks üksinda. Igaüks vastutab enda eest. See on mu elu. Mu reeglid.

Ja Kalle lugu: kolm poissi kiusavad mänguväljakul tüdrukut. Pealtvaatajad ütlevad, et et see on nende „mäng“. Kalle ei sekku, sest nüüd ta teab, et “kiuslikkus” on igapäeva elu ja sellega tuleb ära harjuda. Kalle ei harju aga enam ei sekku ka. See alati jääb tema kahjuks. Nii see käib: ohvri ja pealtvaatajate vahele jääb tühjus, kus keegi otsustab mitte sekkuda. See ei muuda kõike heaks — muudab vaid selle, kes sellest häälestab oma vaikuse.

„Olen tähele pannud, et kui inimene ei oska ise luua, siis ta kipub rikkuma seda, mida teised teevad. Kuulujutud, arvamused, lood ja narratiivid – et ise parem paista. Mina nii ei tee. Mina kirjutan ausalt oma kogemustest ja tunnetest. Ja kui see jälle mõne varba peale astub… siis äkki need varbad on lihtsalt liiga kaugele topitud. Enne võiks mõelda ja siis öelda. Võib-olla ei tasuks minusuguse „poole aruga“ inimesega üldse tegemist teha. Mul pole vajadust viisakas olla. Siin majas võime vabalt ka tummfilmi harrastada – pilt on, häält pole. 😏“

Lõpuks: kui sa arvad, et ma kirjutan sinust — siis ilmselt ma teen seda. Ja kui sa arvad, et ma ei kirjuta sinust — siis ilmselt ma ikka teen seda. Ja isegi kui ma ei tee, siis sa ilmselt mõtled, et ma kirjutan ikka sinust. Seega, ei ole aega ega energiat vaja raisata, sest sul on oma väljakujunenud eel ja muu arvamus minu kohta. Ma ei kavatse ennast selgitada. See on minu elu, minu blogi ja minu stiil. Kui see sulle ei sobi, siis on sul täpselt kolm valikut.

Ma ei kavatse enam oma aega kulutada neile, kes eelistavad kuulujutte tõedele. Need ajad on läbi.

👉 Kui keegi tunneb end minu loos ära, siis ehk pole asi minus ega loos, vaid temas endas. Mina olen valmis ausaks vestluseks. Küsimus on – kas sina oled?