Ma olen viimasel ajal hakanud neid hetki üles kirjutama. Väikesed killud päevi, kus ma tunnen end päriselt elusana. Sest ma tean, mis tähendab, kui seda tunnet ei ole. Kui on ainult tühjus, kurnatus ja väsimus, mis ei lähe üle.
Mõnda aega tagasi arvasin ka mina, et see kõik läheb üle tableti, retsepti või kellegi teise sõnadega. Kui perearst soovitas mul ravimeid mitte kohe alustada, vaid esmalt endas see trauma läbi töötada, mõtlesin, et ta on vist mingi uhhuu või lihtsalt ravimitevastane. Tundus uskumatu, et ma peaksin lihtsalt… ootama, tundma, läbi elama.
Aga nüüd ma olen tänulik. Mitte ainult talle, vaid ka iseendale, et ma ei tormanud seda valu tuimestama. Mul on need ravimid alles — nagu psühholoogiline tugi. Ma tean, et kui tuleb väga raske hetk, on mul võimalus neid võtta. Aga iga kord, kui ma valin mitte seda teha, vaid minna jalutama, magama, raamatut lugema, lapsi kallistama või lihtsalt voodis teki alla pugeda ja mitte midagi teha — see on minu väike võit.
Ma olen õppinud, et ka madalseisu päevad teevad minust minu. Need päevad õpetavad märkama, kes jääb su kõrvale ka siis, kui sa ise oled alla andnud. Inimesed sinu ümber — nende teod räägivad rohkem kui sõnad. Paber kannatab kõike. Lubadusi on lihtne jagada, aga kohal olla, kui keegi vajab… see on hoopis midagi muud.
Ma tahan oma looga näidata, et depressiooni, kurnatust ja väsimust ei pea alati ravima tablettidega. See võtab aega. Aga kõige olulisem on see, et sul oleks oma fookus. Midagi, mis paneb sind hommikul kastemärjas rohus paljajalu seisma ja tundma, et elus on veel asju, mille pärast tasub kohal olla.
Need inimesed minu ümber
Mul on mu käputäis inimesi. Neid ei ole palju, aga nad on olemas. Ja ma olen selle eest nii tänulik.
Tänulik, kui laua otsas luristab piima laps, kes mõni aeg tagasi keeldus oma toast välja tulemast, sest tema sees olnud mure minu pärast võttis võimust. Ta ei osanud oma emotsioonidega midagi peale hakata. Ma vaatasin teda ja sain aru, et vahel ei suudagi. Igaüks õpib omal ajal, kuidas enda sees see keeruline sasipundar lahti harutada.
Olen tänulik teise lapse eest, kes ilma küsimata haarab muruniiduki järele või rohib kasvuhoonest ohakaid, mis seal eriti hästi kasvavad. Väiksed teod, mis on tegelikult suured. Mitte sellepärast, et keegi palub, vaid sest ta hoolib.
Õhtuks istume koos kuumas saunas, viskame leili ja sopsutame oma kätega seotud kasevihaga. Lahti saavad need emotsioonisõlmed, mida me tihti isegi ei märka endasse koguvat. Selle leili sees sulavad pinged ja jagatud vaikuses on kõik korras. Ka siis, kui maailm väljaspool sauna on sassis.
Need hetked õpetavad mulle, et ma ei vaja suurt ringi inimesi ega pidulikke lubadusi. Piisab nendest, kes on päriselt kohal. Nendest, kelle teod räägivad rohkem kui sõnad.
Sest elu ei ole ideaalne. Mõnikord keegi sulgub oma tuppa, mõnikord keegi ei suuda rohida, mõnikord on kähmlus ja mõnikord lihtsalt väsimus. Aga need hetked — kui sa märkad piimaluristust, ohakarohtu või leilivesi tilkumas kaselehtedelt — need on päris.
Ja need ongi mu rikkus.💚
