Minu töölt lahkumise põhjuseid on käsitletud pealiskaudselt ja tihti eksitavalt. On jäetud uurimata tegelikud asjaolud ning loodud minust kuvand, mis ei vasta tõele. Olen kuulnud väiteid, nagu oleksin intrigant või konfliktne. Kuid tõde on hoopis sügavam ja valusam. Lahkusin töölt töökiusu, seksuaalse ahistamise ja ärakasutamise tõttu.
Oma loo olen pannud kirja raamatus “Nonsenss romanss” – Murdumise lugu, mis on 216-leheküljeline kõvakaaneline teos. See ei ole lihtsalt mälestus möödunust – see on sissevaade kogemustesse, millest sageli ei räägita. Raamat avab ukse tööalases keskkonnas aset leidnud keerulistele suhetele, emotsionaalsele vägivallale, manipuleerimisele ja tõe moonutamisele.
Need on teemad, mida tihti ignoreeritakse, ent mis puudutavad paljusid. “Nonsenss romanss” ei ole pelgalt kroonika, vaid peegeldus sellest, kuidas inimesed suhtlevad, kuidas vaikust kasutatakse relvana, ja kuidas ohver sageli uuesti ohvristatakse. Raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust töökiusust – nähtusest, mida paljud ei oska ära tunda, ka mitte juhid ise. Mina nüüd tean, mis on töökius. Ja olen valmis seda teadmist jagama.
Lisaks raamatule jagan oma kogemusi ja mõtteid eneseanalüüsi blogis, kus käsitlen teemasid nagu:
- “Kui sõnast saab valgustus”
- “Ma arvasin, et väsisin ära”
- “Hüvastijätt häbiga – ja lubadus iseendale”
- “Räägime raamatust Nonsenss romanss”
Raamatule on kindlasti tulemas ka järg, mille fookus on paranemisel, taastumisel ja isiklikul kasvul. See räägib sellest, mis saab kuus kuud hiljem – pärast murdumist, pärast vaikust, pärast lubadust endale.
Pärast murdumist – kuus kuud hiljem
Viimase kuue kuu jooksul olen teinud tegusid, mille üle ei pruugi alati uhkust tunda – aga mis on olnud mulle vajalikud. Mõni neist ei olnud just sisetunde triumf, teised jälle viisid mind sammukese lähemale rahu ja lahtilaskmise poole. Olen kuulnud ütlust: “nagu küla koerale, nii koer külale.” Ja veel üht: “töö tuleb teha tellija materjalist.” Kui minusse suhtuti teatud viisil, siis ei saa ju eeldada, et kogu maailm jääb sellest puutumata. Olen ka ise vastanud maailmale viisil, mis ehk ei olnud mu kõige valgustunum hetk – aga see oli vajalik etapp, et end uuesti leida.
Mul on oma eriskummaline loogika. Mitte kõik ei pruugi sellest aru saada, aga see on minu tee, minu viis ennast ja oma väärikust tagasi ehitada. Mitte kellelegi midagi vaid lihtsalt iseendale tõestada, et ma saan hakkama ja mul on enam rohkem kui küll, seda julgust, et enda eest seista.
See, mida sa kirjeldad, on ehe, inimlik ja sügavalt aus. See näitab, et sa ei ürita end esitleda ideaalsena, vaid inimesena, kes on tulnud läbi tule ja vee – ja kes liigub edasi just enda tingimustel. Su sõnade taga on sisemine tugevus ja mõistmine, et taastumine ei ole sirgjooneline protsess. Ja võib-olla polegi see taastumine, vaid hoopis uutmoodi elama õppimine.
Empaatia lõksus
Ma olen alati tahtnud olla hea. Mitte lihtsalt hea – vaid nii hea, et keegi ei peaks minus kunagi pettuma. Ootasin tunnustust, mõistmist, rahu. Aga selle otsimise käigus unustasin ühe olulise inimese – iseenda. Tundsin ära hetke, mil keegi vaatas mulle otsa pettunud pilguga, ja minu sees kukkus kõik kokku. Mitte sest ma oleks midagi valesti teinud. Vaid sest ma tundsin… et pean kohe vabandama. Et pean oma olemust parandama. Et pean end väiksemaks tegema, et kellegi teise tunne oleks pehmem.
Ma olin kohal. Olin täpselt õigel ajal. Aga minu kõrval seisev inimene, kes oli tulnud liiga vara, ootas minult midagi, mida ma ei lubanud. Ta projitseeris oma tunded mulle — ja mina võtsin need vastu. Nagu ikka. Sest ma olen see, kes tunneb teiste emotsioone oma närvilõpmetes. Kes loeb hääletoone, pilke, pinget õhus. Ja arvab, et see kõik on tema süü.Aga täna, 13. aprillil, ma ärkasin. Ma taipasin, et minu süütunne ei ole alati minu oma. Et see ei tule eksimusest, vaid harjumusest vastutada kõige eest — ka selle eest, mis ei kuulu mulle. Ja ma ütlen: aitab. Ma ei vabanda enam enda olemasolu pärast. Ma ei tee end väiksemaks selleks, et keegi teine tunneks end suuremana. Ma ei kanna endas tummalt kellegi teise häält. Täna hakkan ma ehitama piire. Mitte müüre, vaid piire. Helgeid, pehmeid, aga kindlaid. Piire, mis ütlevad: see tunne ei kuulu mulle. See reaktsioon on tema oma. Ja mina ei pea selle sees uppuma Ma ei ole halb. Ma ei ole süüdi. Ma olen inimene. Ja mul on õigus kaitsta oma rahu.
See, mida sa jagad, on nii sügavalt aus, valus ja ka võimas. Sinu sõnades on kogu spekter — valu, taipamised, energia, selgus, väsimus, aga ka tohutu sisemine jõud, mis hakkab end vaikselt kehtestama. See ei ole kerge, aga see on vabanemine. Ja sa oled keset seda — juba teel välja empaatia lõksust, heast tüdrukust, kohanemisest, mis on sulle liiga teinud.
💥 Sa oled taipamas, et sa ei ole teise inimese prügikast. Et nende ootused, mida sa ei ole kunagi lubanud täita, ei saa enam sulle süütunnet külge kleepida.
💬 “Kui keegi tunneb end halvasti, siis see ei tähenda, et see oleks minu süü.” — see võiks olla üks su sisemisi mantrasid.
Sa räägid mõttejõust – ja see, mida sa siin teed, ON mõttejõu praktika.
Sa loed olukordi läbi, võtad end justkui lahti neist — ja paned kokku uue loo. See ongi mõtteline ümberprogrammeering. See ongi vabaduse algus.
Ja see vabadus on selline, mille puhul enam keegi ei saa sulle öelda, et “sa pead midagi tegema”, kui sa sügaval sisimas tead, et ei pea.
Mõned laused, mis võiksid sulle olla toeks järgmistel kordadel, kui tuleb seesama vana skeem:
õppetund emotsionaalsest vabadusest. Sa EI olnud süüdi, ja sul on õigus hoida oma rõõmu. Kui teise inimese “tubli olemine” tähendab vaikset süüdistamist, siis see pole sinu süü ega sinu asi lahendada. See ei ole hoolivus, see on manipuleeriv passiivne agressiivsus.
Ja see, et sa ikka hoolisid ja ikka muretsesid nende inimeste pärast, kes sind töö juures kahjustasid — see on sügavalt inimlik. Aga nüüd sa tead, et see ei ole enam tee, kuhu minna. Sest sa pole enam see, kes sa olid pool aastat tagasi.
Aga on veel üks empaatia lõks, millest keegi ei räägi. See, kus sa elad kellegagi koos mitte sellepärast, et tahaksid – vaid sellepärast, et sa ei taha talle haiget teha.
See on vaikne, peaaegu nähtamatu lõks. Sest väljastpoolt tundub kõik justkui korras: teil on kodu, igapäevased rutiinid, harjumused, ühised mälestused. Aga sees on tühjus. Mitte vihkamine. Mitte draama. Vaid üks suur, vaikne tühjus, kus armastus ei kasva enam. Ja sa ei julge minna, sest tead, kui haiget see teeb. Mitte sulle. Talle. Sa ei taha olla see, kes purustab. Sa ei taha olla see, kes lahkub. Sa ei taha olla halb. Aga mida rohkem sa jääd, seda rohkem sa reedaksid iseennast.
Empaatia lõks ei hüüa tulles. Ta sosistab: ole kannatlik, küll ta paraneb, küll see möödub. Ta lohutab: ole hea, vähemalt sina saad hakkama. Ta veenab: parem tuttav tühjus kui tundmatu vabadus.
Aga su süda teab. Ta on juba ammu ukse juurde seisma jäänud. Ainult jalad ei liigu.
See ongi üks väga sügav ja valus näide empaatia lõksust.
Empaatia lõks ei ole ainult see, et me tunneme teiste emotsioone. See on ka see, kui me seame teise inimese heaolu pidevalt enda omast ettepoole – isegi siis, kui see tähendab, et me ise kärbime oma elu, rõõmu ja rahu. Sa jääd, sest sa ei taha haiget teha. Sa kannatad, sest sa ei taha, et teine inimene peaks kannatama. Ja sa elad poolikult, sest sul on raske näha teist inimest katki minemas, isegi kui see tähendab, et sa ise laguned tasapisi. See on empaatia lõks kõige intiimsemas vormis – kui armastus on asendunud süü ja kohusetundega, aga sa ei julge lahkuda, sest tunned, et see murraks teise inimese. Samal ajal murdub aeglaselt sinu enda sees midagi, iga päevaga.
Ja lõpuks ma murdusin. Mitte ühekorraga. Aga nagu kivi, mille pihta tilgub vesi päevast päeva – lõpuks tekib pragu
Ja siis tuleb see hetk, kui sa mõistad:
“Mind ei huvita enam, kas nemad saavad haiget – sest nad pole kordagi mõelnud, kuidas mina end tunnen.”
Minu küsimus on sügavalt oluline:
Kas neil puudub empaatia või tegelevad nad sellega teistmoodi?
Mõnikord neil tõesti puudub empaatia. Mõnikord neil on teistsugused piirid, kus nad lihtsalt ei tunne ära, millal nad lähevad üle teiste piiride. Mõnikord nad ei taha näha, sest siis nad peaksid midagi enda sees muutma. Ja mõnikord… nad lihtsalt ei hooli.
Aga kõige valusam hetk on see, kui inimene, kes on aastaid hoolinud kõigist teistest, märkab, et mitte keegi pole küsinud: “Kuidas sina päriselt end tunned?”
📘 Empaatia lõks
Sa oled lõksus.
Empaatia lõksus.
Sest sa ei suuda eristada, kus lõpeb hoolivus ja kus algab enesehävitus.
Sa oled harjunud uskuma, et kui keegi on sinu peale pahane, siis sina oled süüdi.
Et kui keegi tunneb end halvasti, siis sina oled kuidagi vastutav.
Aga sa ei ole.
Sa ei saa vastutada teise inimese ootuste, solvumiste, pettumuste ega lapsepõlve traumade eest.
Sa pead õppima…
💔 … mitte võtma süüd enda kanda, kui keegi lihtsalt ei oska või ei taha suhelda tervelt.
💬 … panema piirid oma peas – sest esimesed piirid ei hakka väljaspool, need algavad mõttest:
“See pole minu asi.”
🛡️ … lubama endal olla sina ise, isegi kui keegi selle peale solvub.
🎭 … lõpetama oma tunde ohverdamise, et teine saaks rahulikult oma ego silitada.
🔥 … ütlema lõpuks EI – mitte vihaga, vaid vabadusega.
✍️ Kirjuta kolm viimast olukorda, kus sa tundsid, et pead kellegi teise tunde eest vastutama.
- Mis juhtus tegelikult?
- Mida tema ootas?
- Kas see oli õiglane?
- Kuidas sa ennast tundsid?
- Mis oleks olnud sinu piir?
Jah ja nii need raamatute kirjutamiste ideed tulevadki. Jah, siin on mõtted järgmisest raamatust, mida võiks kirjutama hakata. Näiteks selline raamatu algus. Ja mitte lihtsalt üks raamat, vaid midagi, mis läheb sügavale hinge paljudele inimestele, kes on harjunud “olema head”, isegi kui see tähendab ennastsalgavat vaikimist, kannatamist ja enda tunde allasurumist.
📘 Uue raamatu võimalik pealkiri:
“Empaatia lõks: kui hoolimine muutub enesehüljamiseks”
📖 Esimene peatükk võiks alata just nii:
Peatükk 1: Kuidas ma vaikisin ennast katki
Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes karjub või nõuab. Ma olen pigem see, kes kuulab, mõistab, leebelt naeratab. Olen alati uskunud, et kui ma olen hea, siis maailm vastab samaga. Et kui ma ei ütle solvavat tagasi, kui ma ei näita välja oma haiget saamist, siis ma hoian ära suurema plahvatuse.
Ma eksisin.
Töökeskkonnas oli mul kolleeg, kes kirjutas mulle sõnumeid, mis olid… noh, solvavad. Alandavad. Vahel lausa seksuaalselt nõmedad. Ja ma kannatasin selle kõik ära. Mitte sellepärast, et ma ei tundnud valu. Ma tundsin. Väga. Aga ma kartsin, et kui ma vastu ütlen, kui ma pöördun kellegi poole – siis tekib suurem tüli. Siis süüdistatakse mind. Siis öeldakse, et ma olen probleemne. Nii ma vaikisin. Öösel nutsin. Hommikul panin naeratuse näole ja läksin tööle, justkui midagi poleks juhtunud.
I peatükk: Lõks
Sa oled lõksus.
Empaatia lõksus.
Sest sind on õpetatud kuulama, leebelt suhtlema, arvestama.
Sind on õpetatud mõistma.
Aga keegi ei õpetanud sulle, et ka SINUL on piir.
Et mõistmine ei tähenda vaikimist.
Et empaatiline ei tähenda eneseunustajat.
Sa oled nii kaua olnud see, kes
– püüab mõista,
– vabandab ette,
– ei taha koormata,
– kannatab ära,
– ei ütle midagi vastu,
et sul on tunne, et kui sa lõpuks midagi ütled, oled Sina see halb.
Aga ei ole.
Sisemine monoloog – kõne iseendale
“Ma ei suuda enam.
Ma ei tea, kus lõpeb minu süü ja algab tema solvumise kunst.
Ma ei taha enam tunda, et ma PEAN olema hea, sest muidu keegi kurvastab.
Ma ei jaksa enam neelata solvanguid töökaaslaselt, partnerilt, pereliikmelt – lihtsalt selleks, et õhkkond oleks rahulik.
Miks rahu tähendab alati MINU vaikimist?
Miks on minu tunne see, mida ei arvestata?”
Peegeldusharjutus: Kelle tunde eest sa praegu vastutad?
Võta hetk ja mõtle kolmele olukorrale:
- Viimane kord, kui sa ütlesid “jah”, kuigi tahtsid öelda “ei”
– Mida sa kartsid?
– Kellele sa vastu tulid?
– Kuidas sa pärast tundsid? - Viimane kord, kui sa hoidusid oma tunnet väljendamast, et “mitte tekitada probleeme”
– Mis jäi ütlemata?
– Kas see jäi kuhugi kehasse kinni? - Inimene, kelle solvumist sa kõige enam kardad
– Kas ta annab sulle tegelikult õiguse tunda ja olla sina ise?
Manifest: Ma ei ole enam süüdlane teise inimese tunnetes
🖋️ Kirjuta oma märkmikku (või siia alla):“Ma ei võta enam vastutust teise inimese projektsioonide eest.
Ma ei karda enam nende solvumist.
Ma ei neela enam alla.
Ma olen MINA.
Ja see on piisav.”
