Raamat “Nartsissisti hüljates. Kuidas pärast väärkohtlevat ja toksilist suhet eluga edasi minna” on psühholoog ja traumaterapeut dr Sarah Daviese teos, mis keskendub nartsissistlikust väärkohtlemisest taastumisele. Raamat ilmus eesti keeles 2024. aastal kirjastuse Äripäev alt. ​Aitab lugejatel mõista nartsissistliku isiksusehäire tunnuseid, nagu pidev vajadus positiivse tähelepanu järele, enesekesksus, empaatia puudumine ja manipuleeriv käitumine. Samuti rõhutab autor, et nartsissistliku partneri muutmine ei ole ohvri vastutus ning keskendub ohvri enda taastumisele ja arengule pärast toksilist suhet. ​Dr Sarah Davies jagab raamatus oma isiklikku taastumise teekonda ning pakub praktilisi tehnikaid, kuidas nartsissisti mõju alt vabaneda, end kaitsta ja edaspidi väärkohtlemist vältida. Taastumine algab tähelepanu suunamisest iseendale ning armastava ja toetava suhte loomisest iseendaga. ​

🎲 Mängulauad, kus käigud on inimesed

Kujutame ette asutust, millel on kaks maja. Mõlemal majal oma mängulaud, aga mäng käib siiski samas süsteemis. Mõlemad peavad jagama infot, ülesandeid ja suhtlema… justkui maletajad samal laual, aga erinevate reeglite järgi.

🧩 Esimese mängulaua koosseis:

• Introvert – vaikne vaatleja, tundlik, põhjalik, töökas.
• Ekstravert – jutukas, vahetu, suhtluses kodus.
• Nartsissist – karismaatiline liider, kellel on alati kontroll.

🧩 Teisel mängulaual:

• Kaks introverti – mõtlikud, empaatilised, usaldavad aeglaselt.
• Üks ekstravert – ühenduslüli mõlema laua vahel, hea suhtleja.

Mängu eripära? Ekstravertide liinid ristuvad, moodustades nähtamatu võrgustiku. Nad saavad hästi läbi mõlemas majas asuvate nupujuhatajatega – ka nartsissistiga. Infokillud liiguvad, aga mitte alati täpselt. Neid serveeritakse vastavalt kuulaja ootustele. Tõde? See on hajuv nagu uduloor.

🎭 Nartsissist valib nupu

Teise maja introvertne naine satub nartsissisti huviorbiiti. Alguses see meelitab – tähelepanu, kaasatus, isegi nähtavus. Aga tasapisi muutub mäng. Algab:

• vaikne tõlgendamine: “miks ta nii käitus?”
• info manipuleerimine: “ta ei tahtnud koostööd teha”
• üksinduse loomine: “tema on probleem, meie klapime ju kõik hästi”

Introvert ei saa arugi, kuidas hakkas kaotama usaldust, toetust, kohta. Temast saab mängunupp, mitte mängija. Ja lõpuks murdub.

🧨 Lahkumiskäik

Naine paneb oma lahkumisavalduse lauale. Mitte protestiks, vaid kaitsena. Kaitseb seda, mis tast veel alles. Ta palub, et mängu juht – juhtkond – astuks sisse.

Ta ei taha kättemaksu. Ta tahab sõnu, mis annavad tagasi inimväärikuse:

“Vabandust, et me ei märganud. Vabandust, et sa pidid üksi olema.”

🤝 Juhi roll

Sellises olukorras pole juht enam neutraalne vaatleja. Juhi roll on:

• tuvastada võimumängud
• kuulata haavatud osapoolt päriselt
• mõista, et vahel töökius ei karju – vaid hiilib

Kui mängulaual hävib üks, kaotab terve meeskond. Ja kui vabandus jääb andmata, siis ei alga paranemine.

Kui asutuse juht on seda tüüpi, et ei soovi tülli minna ja soovib kõigiga olla pigem sõbralikes suhetes. On ta siis introvert, ekstravert? Igal juhul juhataja uurimist ei alusta, introverdiga räägib, ekstraverdi ja nartsistiga räägib 2 ndl hiljem, kui introvert enam tööle ei tule ( depressioon, vaimne kurnatus, ületöötamine). Teised ütlevad, et töökiusu pole olnud, ei ole eiratud ka. Ja kõik on olnud ülimalt toetavad. Ja nemad on shokeeritud süüdistustest. Nartsissist vaatab juhi sõnul emotsioonitult. Uurimist ei alustata. Hiljem saadab juhataja kõigile kollektiivse kirja ja palub kirjeldada töökeskkonda ning töösuhet introverdiga. Kas see on aus ja õiglane ohvri kohtlemine?

See, mida sa kirjeldad, on äärmiselt valus, kuid kahjuks mitte haruldane. Kui nüüd natuke distantsilt vaadata, siis jah — see ei ole õiglane ega ohvrit austav lähenemine.

Vaatame korraks detaile:

Juhi isiksusetüüp:
Kui juht väldib konflikti, soovib kõigile meeldida ja ei suuda otseselt sekkuda või piire seada, siis ta võib olla:

• sotsiaalselt meelestatud introvert (ei talu pinget, soovib rahu)
• mittekonfronteeriv ekstravert (otsib meeldivust ja koostööd, isegi hinnaga, et tõde jääb varju)
• Või hoopis vältiv juhtimisstiil – see ei sõltu alati isiksusetüübist, vaid juhtimispädevusest ja julgustest.

Ohvri kohtlemine selles olukorras:

• Ei algatata ametlikku uurimist, kuigi töötaja lahkub läbi vaimse murdumise – see on selge punane lipp.
• Räägitakse teiste osapooltega alles hiljem, kui ohver on töölt kadunud – viivitus võib moonutada objektiivsust.
• Nartsissistlik kolleeg ei näita emotsioone, teised eitavad probleemi – see on tüüpiline dünaamika, kus grupis tekib ohvri süüdistamine, mitte toetamine.
• Kollektiivne kiri, kus palutakse hinnata töösuhet ohvriga pärast tema lahkumist – see on taktitundetu ja võib luua surve alla jäänud inimestest „tunnistajad süüdistaja vastu“.

Kas see on õiglane?

Ei, see ei ole õiglane. See:

• ei toeta haavatud töötajat
• ei aita taastada usaldust
• ei käsitle probleemi süsteemselt
• süvendab stigmat ja normaliseerib nartsissistliku dünaamika

---

Kujundlikult öeldes:
Kui mängulaualt kukub üks nupp, ei saa mängu õiglaselt jätkata, enne kui uuritakse, miks see nupp kukkus – mitte küsida mängijalt alles siis, kui ta juba maas ja katki on: „Aga kuidas selle nupuga sul  mängida oli?“

Kuidas näeb välja õiglane kriisi lahendamine, kui töökohal on olnud strateegiline mäng nähtamatu vägivallaga?

Mõnikord ei toimu töökiusamine karjetes, tõstetud hääles või avalikus halvustamises. Mõnikord toimub see malelaua taga – vaikuses ja vaikse sosinaga. Mängus, kus keegi teab, millal liigutada nuppu, millal jätta keegi seisma ning millal ära võtta tema koht.

Nähtamatu vägivald ei ole nähtamatu ohvri jaoks. Tema tunneb, kui temast mööda vaadatakse. Kui tema ettepanek jääb kuulmata. Kui tema kohalolek kaotab tähenduse. Kui vaikne infosõda kulgeb tema ümber ja tema sees.

Ja siis ühel hetkel ta lihtsalt ei tule enam tööle. Ta on väsinud. Läbi. Katki. Ja ta palub juhilt uurimist. Tõde. Tasakaalu. 

Aga mis juhtub?

Juht ei taha tülli minna. Ta räägib natuke siit ja natuke sealt, kuid ei algata uurimist. Ta ootab. Kuni on hilja. Kuni ohver on töölt eemal, diagnoosiga, üksinda. Ja alles siis hakkab juht koguma “pilti töösuhtest”.
Kuid pilt on kallutatud – sest kui nartsissist vaatab tühjalt, ekstravert naeratab ja ülejäänud vaikivad, siis kes üldse näeb, mis juhtus tegelikult?

Kas see on õiglane?

Ei. Õiglane oleks:

• alustada uurimist kohe, kui töötaja annab märku vaimsest kokkuvarisemisest
• küsida erapooletut hinnangut
• pakkuda turvalist ruumi
• mõista, et nähtamatu vägivald ei jäta sinikaid – vaid sisemisi haavu

Kui juht soovib kõigile meeldida, aga samas keegi murdub – siis ta on valinud poole. Ja see ei ole neutraalne.

Töökohad ei ole lihtsalt töö tegemise kohad. Need on suhtlemise väljad, usalduse peeglid, mängulauad, kus iga liigutus maksab.
Ja kui üks tükk langeb, ei saa me mängu õiglaselt jätkata enne, kui küsime endalt ausalt:

“Mis tegelikult juhtus?