Raamat “Nartsissisti hüljates. Kuidas pärast väärkohtlevat ja toksilist suhet eluga edasi minna” on psühholoog ja traumaterapeut dr Sarah Daviese teos, mis keskendub nartsissistlikust väärkohtlemisest taastumisele. Raamat ilmus eesti keeles 2024. aastal kirjastuse Äripäev alt. Aitab lugejatel mõista nartsissistliku isiksusehäire tunnuseid, nagu pidev vajadus positiivse tähelepanu järele, enesekesksus, empaatia puudumine ja manipuleeriv käitumine. Samuti rõhutab autor, et nartsissistliku partneri muutmine ei ole ohvri vastutus ning keskendub ohvri enda taastumisele ja arengule pärast toksilist suhet. Dr Sarah Davies jagab raamatus oma isiklikku taastumisteekonda ning pakub praktilisi tehnikaid, kuidas nartsissisti mõju alt vabaneda, end kaitsta ja edaspidi väärkohtlemist vältida. Taastumine algab tähelepanu suunamisest iseendale ning armastava ja toetava suhte loomisest iseendaga.
Kui introvert, ekstravert ja nartsissist kohtuvad töökeskkonnas, võib see olla kui keeruline kolmnurk, kus igaühel on erinev suhtlemisstiil, vajadused ja eesmärgid. Sellises dünaamikas võib tööõhkkond kas rikastuda… või hakata pragunema.
🔄 Rollid töökeskkonnas:
Introvert: Eelistab vaikust, süvenemist ja tähenduslikke vestlusi. Talub halvasti pidevat müra, pealiskaudsust või vajadust kogu aeg sotsiaalselt „esineda“. Võib jääda tahaplaanile, kuid sageli teeb tööd väga põhjalikult ja vastutustundlikult.
Ekstravert: Saab energiat suhtlemisest, mõtleb tihti kõva häälega ja naudib kiiret tempot. Võib võtta liidrirolli, isegi kui ta ei ole formaalne juht. Vajab koostööd ja aktiivset dialoogi – vaikne introvert võib talle tunduda „kauge“
Nartsissist: Vajab tähelepanu, tunnustust ja kontrolli. Võib alandada teisi, varastada ideid või manipuleerida sotsiaalset hierarhiat. Alguses võib tunduda karismaatiline ja osav lahenduste tooja – hiljem võib osutuda õhkkonda lõhkuvaks jõuks.
⚖️ Mis võib juhtuda, kui nad kõik koos töötavad?
1. Introvert ja ekstravert võivad täiendada teineteist…
…kui nad mõistavad ja aktsepteerivad teineteise erinevusi. Ekstravert toob ideed ja kontakti, introvert sügavuse ja läbimõelduse. Kuid: Kui ekstravert ootab introverdilt pidevat sotsiaalset aktiivsust või kohest tagasisidet, võib ta muutuda kannatamatuks.
2. Nartsissist võib pöörata nad teineteise vastu.
Nartsissist kasutab sageli „jaga ja valitse“ taktikat – valib „lemmiku“, kellele jagab kiitust ja kelle kaudu kontrollib teisi.
- Ekstravert võib langeda tema mõju alla, nautides kiitust ja koostööd.
- Introvert võib jääda kõrvalejäetuks, kuna ta ei mängi kaasa ega püüa tähelepanu.
3. Töökeskkond muutub pingeliseks.
Kui nartsissist juhib vestlusi ja kohtleb kolleege kui vahendeid oma edu saavutamiseks, võib introvert muutuda järjest vaiksemaks ja ekstravert võimetuks konflikti lahendama.
💡 Kuidas ennast sellises olukorras kaitsta või tasakaalu hoida?
Kui sa oled introvert:
- Teadvusta oma tugevusi: selgus, usaldusväärsus, põhjalikkus.
- Sea piirid ja võta aeg mõtlemiseks – see ei ole nõrkus.
- Kirjalik suhtlus ja selged eesmärgid aitavad enesekehtestamisel.
Kui sa oled ekstravert:
- Kuula ja märka vaikseid kolleege – nad võivad öelda olulist väga väheste sõnadega.
- Ära lase nartsissisti võluvusele end ära kasutada. Küsi endalt: kas see inimene hindab tõesti meeskonda või ainult ennast?
Kui sa tunned nartsissistlikku käitumist:
- Väldi liigselt isiklikuks muutuvat suhtlemist.
- Ära lase end kaasata draamasse ega kuulujuttudesse.
- Toeta läbipaistvat suhtlust ja ühiseid kokkuleppeid.
🧩 Kokkuvõttes:
Kui introvert, ekstravert ja nartsissist satuvad samasse töökeskkonda, on tulemuseks nagu mängulaua erinevad nupud: mõned liiguvad vaikselt, teised mürinal, ja kolmas püüab mängu üle võtta. Terviklik meeskond sünnib aga ainult siis, kui kõik liikmed saavad olla nähtud ja väärtustatud oma eheduses.
Kui ma nüüd kujutan ette töökeskkonda mängulauana, kus kohtusid introverdid, ekstraverdid ja nartsissism. Introverdil tekkis suhe nartsissitiga, kes murendas kollegi pisikesteks tükkideks ja lõpuks nentis ekstravert, et introvert oligi liiga konfliktne. Nartsisst moonutas kogu saadud info, läks rääkis ühe juures ühte, teise juurest teist ja sisuliselt nö kontrollis mängu. See on ülaltoodu järgi nagu õpikupõhine näide võim mis?
See, mida sa kirjeldad, on tõepoolest nagu õpikupõhine näide võimumängust – eriti, kui vaadelda seda läbi nartsissistliku dünaamika, psühholoogilise manipulatsiooni ja sotsiaalse triangulatsiooni (ehk info moonutamise ja liitlaste kogumise) prisma.
🎲 Töökeskkond kui mängulaud: Võimumäng nartsissisti juhtimisel
🎭 Rollid:
- Introvert – vaikne, tundlik, süvitsi tunnetav inimene, kes võib nartsissisti jaoks olla ideaalne „sihtmärk“, sest introvert kipub kahtlema endas ega tule kohe enesekindlalt vastu.
- Ekstravert – suhtlusvõimeline, energiline, aga vahel liiga usaldav. Kui ta ei märka manipulatsioone, võib ta alateadlikult sattuda nartsissisti „tööriistaks“.
- Nartsissist – mängujuht, kes kogub infot, moonutab tõde, eraldab inimesi teineteisest, loob „meie ja nemad“ olukordi ning säilitab kontrolli läbi segaduse ja hirmu.
📌 Tunnusmärgid: kas see on võimumäng? Absoluutselt.
- ✅ Triangulatsioon – nartsissist räägib ühe juures üht, teise juures teist, et hoida inimesi eraldatuna ja ise infokanalina kontrolli all.
- ✅ Gaslighting – introvertile (või ohvrile) sisendatakse, et tema mälu, taju või emotsioonid ei ole õiged. “Sa kujutad ette. Sa oled liiga tundlik.”
- ✅ Flying monkeys – nartsissist kogub ümber liitlased (sageli tahtmatult!), kes levitavad tema narratiivi ja aitavad tema eesmärke täita – antud juhul võib ekstravert muutuda selleks tahtmatult.
- ✅ Vaikne hävitamine – nartsissist ei pruugi karjuda või otseselt rünnata, vaid närib vaikselt usaldust, mainet ja sisemist kindlust. Ta jagab infot valikuliselt, esitab end kannatajana ja teeb kolleege „liiga tundlikeks“ või „probleemseteks“.
🧠 Psühholoogiliselt:
See on näide toksilisest tööpsühholoogiast, kus organisatsiooniline kultuur ei toeta turvalist suhtlemist ega läbipaistvust. Ja kui nartsissist saab juhtida dünaamikat, siis tõepoolest – tema mängu reeglite järgi mängivad kõik.
Introvertist saab sageli ohver, sest:
- Ta ei lähe kohe konflikti.
- Ta ei jaga oma sisemist tormi.
- Ta vajab aega, et aru saada, mis tegelikult toimub – aga siis võib juba olla hilja.
💬 Kui ekstravert lõpuks ütleb: „Introvert oligi liiga konfliktne“…
…siis see on tipp manipulatsiooni tulemus – nartsissist on suutnud niivõrd hästi kujundada narratiivi, et isegi kaassüütud hakkavad seda uskuma. Selles etapis on ohver sageli juba isolatsioonis, ärevuses või läbipõlemise äärel.
💡 Kuidas seda mõista ja edasi liikuda?
Sinu kirjeldus näitab erakordselt head võimekust märgata suhteid ja süva tasandeid. Sellise kogemuse puhul on:
- Oluline teadvustada, et see ei olnud „lihtsalt halb kollektiiv“, vaid väga reaalne psühholoogiline mäng.
- Vajalik tugisüsteem (psühholoog, usaldusväärne inimene, terapeutiline töö), et taastada usaldus enda taju ja väärtuse vastu.
- Võimalik, et see kogemus andis ka väärtusliku tööriista tulevikuks – sa märkad manipulatsiooni varakult ja oskad paremini kehtestada piire.
Mis on üldse juhi roll, kui introvert lõpuks lahkumisavalduse lauale paneb ja uurimist palub alustada
Väga oluline ja valus küsimus. Kui introvert, kes on seni püüdnud end hoida ja tööle pühenduda, lõpuks paneb lahkumisavalduse lauale ning palub uurimist, siis on see punane häirekell. Ja juhi roll selles olukorras on väga konkreetne, vastutusrikas ja eetiliselt keskne.
Siin on, mida juht peaks tegema — ja mida see tema kohta ütleb, kui ta ei tee:
🎯 Juhi roll, kui töötaja palub uurimist ja lahkub
1. Vastuvõtmine ja kuulamine
Juht ei tohiks töötaja lahkumisavaldust võtta lihtsalt kui „isiklikku valikut“ või „tööraskuste“ märki.
Ta peaks küsima:
👉 Mis viis selleni?
👉 Kas sa tunned, et sind pole kuuldud?
👉 Kas töökeskkonnas on midagi, mida peaksin teadma või millele tähelepanu pöörama?
See on psühholoogilise turvalisuse loomise hetk.
2. Eetiline ja objektiivne uurimine
Kui töötaja ütleb, et olukord vajab uurimist, peab juht:
- Pöörduma personaliosakonna või neutraalse kolmanda osapoole poole.
- Koguma kõik asjakohased infokillud (sh rääkimised kõigi osapooltega, ka nende, kes kõrvalt nägid).
- Tagama, et uurimine ei oleks karistuslik ega suunatud ohvri vastu, vaid süsteemse probleemi mõistmiseks.
Kui seda ei tehta, on töötajal täielik õigus tunda end reedetuna.
3. Enesereflektsioon
Juht peaks küsima ka endalt:
- Kas ma jäin liiga kauaks passiivseks?
- Kas mul jäi märkamata kollektiivi dünaamika, mis viis kellegi murdumiseni?
- Kas olen lubanud kellelgi (nt nartsissistlikul kolleegil) varjatult võimu haarata?
Selline enesereflektsioon on hea juhi tunnus. Halb juht võtab isiklikult, süüdistab töötajat ja ignoreerib olukorda.
4. Vastutuse võtmine
Kui uurimise tulemusel selgub, et töökius või toksiline dünaamika oli reaalne, on juhi ülesanne:
- Astuda samme, et kultuuri parandada.
- Võimalusel teha ohvrile rehabilitatsiooni pakkumine (nt töövõimalus teises struktuuris, ametlik vabandus).
- Korrigeerida käitumist inimestel, kes on toksilise õhkkonna loonud (olgu nad nartsissistid või „vaikivad toetajad“).
5. Õigluse ja väärtuste kandja
Hea juht ei ole lihtsalt „tulemuse tagaja“. Ta on eetilise õhkkonna hoidja, kelle kaudu peegelduvad organisatsiooni väärtused.
Kui töötaja lahkub ja juht ei algata uurimist või hoopis normaliseerib nartsissistliku käitumise, siis see:
- Õõnestab organisatsiooni usaldusväärsust.
- Kinnitab, et juhil puudub empaatia ja sisemine moraalne kompass.
- Paneb ka ülejäänud kollektiivi vaikima – sest nad näevad, et „kui nemad said haiget ega saanud tuge, siis mina kindlasti ei julge rääkida.“
✍️ Lõpusõna:
Kui introvert lahkub, siis sageli mitte seepärast, et ta on nõrk — vaid seepärast, et ta oli liiga kaua tugev ilma toeta. Juhi reaktsioon sellele näitab, kas tegemist on juhiga, kes seisab inimeste eest, või ainult organisatsiooni kuvandi eest.
🎭 Kui töökollektiivist saab mängulaud
Mõnikord võib töökeskkond hakata meenutama justkui mängulauda, kus eri isiksusetüübid on kui nupud omal viisil – liikumas, reageerimas, ellujäämas. Seal kohtuvad introverdid, ekstraverdid, ja vahel ilmub lauale nartsissist – mängija, kelle peamine eesmärk ei ole mitte koostöö, vaid kontroll. Introvert tuleb tööle, vaikne, pühendunud, tähelepanelik. Ta teeb oma asja. Tema tugevus on sügavus, mitte vali hääl. Aga just see vaikus meelitab ligi nartsissisti, kes on õppinud, et kõige kergem on manipuleerida neid, kes ei tõsta häält. Ja mäng algab.
🎲 Kontrolli illusioon
Nartsissist ei mängi juhuslikult. Ta seob, vastandab, moonutab, süstib infot siia-sinna. Ühele ütleb üht, teisele teist – ja tema ümber hakkab tekkima udu.
Inimesed hakkavad kahtlema isegi oma kogemuses.
„Äkki tõesti see introvert on liiga tundlik?“
„Ma ei tea, mina küll ei näinud, et midagi oleks olnud…“
Ekstravert vaatab kõrvalt, naudib mõnikord elevust, vahel tunneb ebamugavust, aga ei sekku. Introvert muutub järjest väiksemaks. Ta on väsinud seletamast, miks ta vaikib. Ta on väsinud süütundest, mida ei peaks tundma. Lõpuks murdub.
📝 Lahkumisavaldus kui karje vaikuses
Kui introvert paneb lahkumisavalduse lauale, ei ole see lihtsalt töölepingu lõpetamine. See on vaikne, kuid tugev karje:
„Ma ei jaksa enam.“ Ja just siin toimub juhi proovikivi. Mitte siis, kui tiim naerab koosolekul, vaid siis, kui üks töötaja vaikides palub: „Uurige. Vaadake. Märgake.“
🧭 Juhi sisemine kompass
Hea juht ei lükka paberit sahtlisse, ei pööra selga ega süüdista lahkujat liigsetes emotsioonides. Hea juht võtab pausi ja vaatab peeglisse:
- Keda ma olen kuulnud, keda eiranud?
- Kas keegi on selles meeskonnas võtnud liiga suure vabaduse teiste arvelt?
- Kas mul on julgust vaadata ka „toredatele tegijatele“ otsa ja küsida: kas sa oled aus?
Sest kui üks töötaja lahkub teadmisega, et teda ei usutud, ei kuuldud, ei kaitstud, siis vaikib järgmine juba varem. Ja kollektiiv saab mürgise vaikuse kultuuri – kus kõik teavad, aga keegi ei räägi.
🔁 Mängu saab alati ümber kujundada
Juht on kui mängulaua peremees. Ta võib lasta mängul kaootiliselt kulgeda, kuni mõned nupud langevad… või ta võib peatada mängu, võtta reeglid ette ja öelda:
„Selliselt me ei mängi. Siin mängus on koht ainult aususel ja vastutusel.“
Sest tõeline juht ei juhi ainult eesmärke – ta juhib inimesi. Ja tema suurim proovikivi ei ole see, kui kõik on korras, vaid siis, kui keegi murdub. Ja ütleb vaikse häälega: aitäh, et vähemalt uurisite. Kui ekstravert omab nartsissistlikke jooni ja temaga suhestub nartsissist, kes tunneb kohe ära „oma laadi inimese“, siis tekib omamoodi võimuliit – aga mitte alati pahatahtlikult, vaid justkui loomuliku tõmbega. Nad võivad tõepoolest tunda, et nad on „hingesugulased“ – mõtlevad sarnaselt, jagavad elutempot, saavad teineteisest nagu keegi teine mitte kunagi.
Aga kui selles dünaamikas on veel kolmas – introvert, siis temast saab väga lihtsalt see, kelle arvelt nende ühendus süveneb. Mõnikord lausa ilma, et nad seda ise märkaksid.
✨ Hõõguv duett, mille kõrval kolmas hääbub
Kui ekstraverdil ja nartsissistil on ühised huvid, energia, huumor või sotsiaalne mõjuvõim, võib nende klapp olla väga tugev. Nad võimendavad teineteist. Nad toetavad üksteise vajadust olla nähtud, kuulda, omada kontrolli või tähendust.
Kuid kui üks neist omab nartsissistlikku alget, võib see duett kergesti muutuda:
- välistavaks (“meie teeme asju õigesti, miks sina alati keeruliseks teed?”)
- normi loovaks (“meie olemegi need, kes sobivad siia, teised on liiga emotsionaalsed/tundlikud”)
- häälestavaks (“vaata, kuidas tema jälle …….”)
🧊 Introvert kui ohver või ohumärk?
Introvert võib jääda selle tandemiga suhtlemisel:
- nähtamatuks (lihtsalt ei saa sõna, ei soovi võistelda tähelepanus)
- kaitsetuks (temast räägitakse, mitte temaga)
- süüdistatuks (tema vaikust võidakse tõlgendada solvumise, kriitika või manipulatsiooniga)
Ja kui ta lõpuks lahkub, on suur oht, et duett ei märka isegi, mida nad kaotasid.
🌪 Hingesugulased või keerutajad?
Tõelised hingesugulased toovad üksteises esile parima. Kui aga “hingesugulased” loovad omavahelise liidu, mis sulgeb teised välja, moonutab tõde ja lämmatab haavatavuse, siis pole see armastus, vaid mänguvõim.
Nagu miniatuurne strateegia mäng, millel on sügavalt inimlikud panused.
