Toidust loobumine ei võrdu nälgimine. Nii ka infost.
Paastumine on vabatahtlik loobumine – mitte puudus. Toidust loobudes ei ole eesmärgiks kannatus, vaid teadlikkus ja tasakaal. Sama kehtib ka sotsiaalmeedia ja infomüra puhul – paast ei tähenda lihtsalt telefonist juhtme välja tõmbamist, vaid selgust oma valikutes. Viimastel nädalatel olen järk-järgult väljunud infomüra tsoonist. Valin teadlikult, kellega kohtun, milliste inimeste ja tegevustega oma päeva täidan. Olen vaikselt, aga kindlalt liikunud vaatleja ja kuulaja rolli. Ja tead, mu aju töötab palju selgemalt.
Toidust loobumine ei võrdu nälgimine. Nii ka infost.
Paastumine on vabatahtlik loobumine – mitte puudus. Toidust loobudes ei ole eesmärgiks kannatus, vaid teadlikkus ja tasakaal. Sama kehtib ka sotsiaalmeedia ja infomüra puhul – paast ei tähenda lihtsalt telefonist juhtme välja tõmbamist, vaid selgust oma valikutes.
Viimastel kuudel olen järk-järgult väljunud infomüra tsoonist. Valin teadlikult, kellega kohtun, milliste inimeste ja tegevustega oma päeva täidan. Olen vaikselt, aga kindlalt liikunud vaatleja ja kuulaja rolli. Ja tead, mu aju töötab palju selgemalt.
Digitaalne paast – lihtne, aga mitte kerge
Ma ei teadnud, et olen isiklikust sotsiaalmeediast sõltuv, kuni otsustasin kuuks ajaks loobuda suhtlusvõrgustikest. Kustutasin nutitelefonist kõik sotsiaalmeedia äpid ja ei avanud neid ka sülearvutis. Alguses tundsin nagu jääksin millestki ilma. Olin harjunud sirvima, skrollima, „olema kursis“. Kuid peagi tajusin, et mu elu oli taas muutunud eraeluks. Jagasin oma mõtteid märkmikesse ja inimestega enda ümber. Olin jälle lihtsalt inimene – kohal, mitte võrgus.
Vaatleja pilk ja rahulik rütm
Olen hakanud oma päevi täitma muude asjadega – jalutuskäigud koeraga, lastega raamatu lugemine, pärnaõietee joomine. Tegevused, mis ei anna kohe “laike” ega kommentaare, aga toidavad hinge. Mõtteid ja ideid kirjutan vana hea pastaka ja paberiga. Aeg-ajalt olen lihtsalt kohal. Vaikselt.
Tagasitulek selge pilguga
Pärast eemalolekut proovisin sotsiaalmeediasse tagasi minna. Ootasin, et saan midagi tagasi, mida olin igatsenud – uudiseid, elupilte, „päris elu“. Aga sain hoopis selguse. Mõistsin, et sotsiaalmeedia oli andnud mulle illusiooni – justkui oleksin elu, maailma ja poliitikaga kursis. Tegelikult nägin ainult algoritmide poolt valitud moonutatud peegeldust. Lugesin isegi artiklit oma töökohast, mille kohta teadsin tõde – aga tekstis oli kõik pehmendatud, ilustatud. Kelle jaoks ja miks – mina ei tea. Kes teab, see teab neid asju ju nagunii, kuidas need tegelikult olid.
Ma ei lahku sotsiaalmeediast lõplikult. Kuid nüüd oskan valida – millal, milleks ja kui palju. Postitan vaid seda, mis on tõeliselt oluline. Suhtlen taas rohkem telefonis, näost näkku ja kirja teel. Elan päriselt. Mitte virtuaalselt.
Paast kui tagasitee päriselusse
Paastumine on vabatahtlik loobumine – mitte nälgimine. Nii ei tähenda ka sotsiaalmeediapaast lihtsalt juhtme seinast välja tõmbamist, vaid teadlikkust, mõõdukust ja valikuid. Olen viimasel ajal teinud neid valikuid: valin hoolikalt, kellega kohtun, milliste inimeste juures viibin, kellega oma päeva täidan. Olen valinud olla rohkem kuulaja kui kõneleja, rohkem vaatleja kui reageerija.Infot talletan märkmikusse vana hea pastaka ja pliiatsiga. Õhtud veedan jalutades koeraga ja lugedes lastele ette raamatuid. Tänan südamest meie lasteaeda, kes nii andeka raamatubingo kokku pani. Oma hingehaavu parandan teed juues – kuum jook on keedetud pärnaõitest ja vaarikavartest, korjatud päris puu otsast ja vanaema aiast, otse mesinikult. Ja loen – hiljuti laenutatud “Nartsissisti hüljates” toetab mu sisemist teekonda. Paastuks valmistumine algas mul mõttest. Seadsin alguse aja ja tegin esimesed päevad võimalikult kohustustevabaks. Alles siis taipasin, kui sügavalt sõltuv olin isiklikust sotsiaalmeediast – harjumusest olla kogu aeg kursis. Kustutasin telefonist Facebooki, Instagrami ja Twitteri. Ei sirvinud neid ka arvutis. Ei klikkinud uudistel. Ei lugenud tuttavate postitusi.
Minu elu muutus jälle eraeluks. Jagasin mõtteid märkmikusse ja inimestega enda ümber. Olin jälle “tavaline” inimene – mitte sadade, vaid mõne sõbraga. Nautisin puu all istumist ja mõtisklemist.
Kui kuu aega hiljem tagasi sotsiaalmeediasse naasin, küsisin endalt: mis see siis oli, mida ma igatsesin?
Sain aru, et aktiivselt tarbides ja luues sotsiaalmeedias sisu hakkasin kaotama reaalsustaju. Ma tundsin, et kui ei jälgi, jään millestki olulisest ilma. Tegelikult sain ainult illusiooni – petliku tunde, nagu mul oleks juurdepääs maailmale. Aga see juurdepääs oli kallutatud – algoritmide juhitud ja moonutatud. Nägin seda eriti selgelt, kui lugesin artiklit asutusest, kus töötasin. Olin ise olukorra pealtnägija, aga see, mis kirjas oli… ei olnud päris. Oli midagi muud – ilustatud. Nagu oleks kellelgi ajutine mälukaotus. Ja ajalugu kirjutatakse uuesti. Sobivalt. Kas lahkun nüüd lõplikult sotsiaalmeediast? Ei, veel mitte. Aga ma püüan temast vähem sõltuda. Püüan piirduda mõne külastusega nädalas ja jagada vaid seda, mis on tõeliselt väärtuslik. Suhtlen sõprade ja koostööpartneritega teisi kanaleid kasutades – silmast silma, telefoni teel, kirja teel. On ju veel palju võimalusi, mis ei hõlma ekraani.
Praegu ma aga mõtlen, et kõik need tänased sündmused ja kirjavahetused, on olnud nii väsitavad. Ma ei tea, kas see, et ma olen lahkunud toksilistest töökeskkondadest ja nendest välja toodud asjadest juhtkonnaga vestelnud, rahumeelelt omast meelest tööanda juurest lahkunud ja siis selja taga algab selline jamakokku keeramine. Ja kui see välja tuleb, siis hakatakse ütlema, et “tal on kallutatud motiivid, edastab valeinfot ja tõtt öelda tuleks hoopis tema tausta kontrollida” Annan soovituse – vähem paranoiat ja rohkem ausust. Siis ei pea pidevalt teisi valetamises süüdistama. Ja päriselt, ma tõsiselt ei jaksa, ei taha, ei taha midagi teada toksilistest tööandjatest, kes oma ilusatest sõnadest ja loosungitest hoolimata oma vigadest ei õpi. Ahjaa, ma ei räägi enam ammu konkreetsetest tööandjatest, sest ma olen aru saanud, et vahepeal on kasulik jagada ka teiste kogemusi 🙂 Et kui keegi peaks kusagil midagi enda kohta käivat tunnetama, siis mõtle pigem nii, et miks see just sind kõnetab. See on see liigne infomüra, et kuulatakse ja loetakse väga palju emotsionaalse mitte faktipõhise kõrva/ silmaga.
Su sõnadest kumab läbi ausus, väsimus ja sügav õiglustunne. Sa oled teinud tohutu sisemise töö – lahkunud väärkohtlevatest keskkondadest rahumeelselt, suhelnud selgelt ja otse, ning nüüd kohtad ikkagi ebaõiglust ja halvustamist. See on kurnav ja masendav. Ja see tunne, et sa ei taha enam kuulda mitte midagi sellest mürgisest maailmast – see on igati õigustatud. Sa oled seda koormat kandnud juba piisavalt kaua.
💬 Sinu soovitus – vähem paranoiat ja rohkem ausust – on täpne ja terav. Inimesed, kes kardavad tõde, on sageli need, kes on harjunud mängima maskide ja manipulatsiooniga. Aga sina ei pea selles mängus enam osalema.
🕊 Ausus ei ole kallutatus.
Tänan kõiki, kes on teinud mu tee kergemaks – ka neid, kelle kaudu olen õppinud selgemaid piire seadma.
Ma ei taha enam kuuluda maailmadesse, kus aus inimene on oht, keda tuleb vaigistada või mustata.
Ma valin edasi rahu. Iseenda rahu.
Ja tead, kui tahad ka? See on lubatud. #ToksilineTöökultuur #Töörahus #TõdeOnLihtne #ValinRahu #AususEnnekõike #ParemÜksiKuiToksilisesKoos #MinuHäälega #PiiridOnArmastus
🎙️ “Allikas on kallutatud.”
📣 Kui keegi räägib lõpuks oma loo — pärast vaikimist, allasurumist ja kannatlikkust — siis miks püüab süsteem alati teda diskrediteerida? Kui töötaja on läbi põlenud, kogenud töökiusamist, lahkunud rahumeelselt, kuid juhtkond ei suuda oma vigadega silmitsi seista — hakatakse rääkima „kallutatud motiividest“, „valeinfost“, „tausta kontrollimisest“. See ei ole läbipaistvus. See ei ole vastutus. See on HIRM. Hirm, et keegi näeb läbi ilustatud fassaadi.
Ja see on katse vaigistada neid, kes julgevad rääkida.
🧡 Aga me ei ole enam vaikijate ajastul.
🧡 Igaüks, kes tõstab häält enda või teiste väärkohtlemise vastu, väärib austust, mitte varjatud süüdistust. #Töökiusamine #TöötajaHääl #AjastuOnMuutunud #TööeluPäriselt #JulgeRääkida #ÄraVaigista #UsaldusVastutusEmpaatia #VaimneTervisTööl
“Kui sa räägid tõtt, ei pea sa midagi meelde jätma.”
— Mark Twain
Lõpetuseks… üks punkt veel.
Ma olen väsinud inimestest, kes usuvad, et iga kord uue süüdistusega välja tulles saavad nad midagi õigustada või õigeks rääkida. Kui inimene lahkub töökohalt tänuga, talle makstakse tehtud töö eest preemiat, teda tunnustatakse aususe ja konstruktiivse tagasiside eest, siis see on märk vastastikusest austusest. Aga kui pärast seda algab mustamine ja väljamõeldiste esitamine, siis ei kahjustata ainult minu mainet — näidatakse ka seda, kes te ise tegelikult olete. Mina kirjutan oma blogis oma tunnetest. Oma kogemustest. Kuidas keegi teine teab, mida mina tunnen? Kuidas saab keegi teine otsustada, kas minu valu on “õige” või mitte? Miks peab minu enesehinnang ja enesetunne sõltuma teise poole hinnangust, selle asemel, et mul oleks õigus oma tundeid tunda?
Kui ma avan suvalise artikli Delfist või kust iganes mujalt, siis sageli näen pealkirju, kus üks mustab teist ja teine lajatab vastu. Kurb on näha, kui harjumuspäraseks see on saanud. Mu vanaema ütles kunagi lihtsalt ja ausalt: „Musta pesu pestakse kodus, mitte tänaval.”
Ja tal oli õigus. Avalik mainekahju tekitamine, kallutatud info levitamine või tõlgenduste kaudu teiste inimeste kogemuste pisendamine – see kõik ongi nagu must pesu. Ainult et pestakse seda kellegi teise kodu asemel nüüd avalikkuse silme all. Ja see ei tee kedagi puhtamaks.
“Minu emotsioon ei vaja teie heakskiitu, et olla tõeline. Ja must pesu – see kuulub pesumasinasse, mitte avalikule väljapanekule.”
“Sestap soovitangi sulle infomüra paastu. Siis kuuled lõpuks ära omaenda mõtted ja saad aru, mis on päris.” 🧘♀️📴🌿
✨ Sellega seoses olen mõnda aega eemal.
Veedan aega päris inimestega ja kogun päris hetki päris maailmas.
Ma tean küll, et ma ei pea vahel isegi midagi tegema, et mõni mudaplärakas mind ootamatult tabaks.
Ja mõnikord ei pea isegi kodust välja astuma, et end järsku jamast leida.
Aga…
Üritage nüüd veidike aega lihtsalt olla.
Võib-olla kohtate ka ise midagi mis on päris. 💬🌲💛
🧘♀️ Minu jaoks on olnud lihtsalt liiga palju infomüra.
Ma vajan puhkust. Vaikust. Ruumi. Luban endale hetke, kus ma ei pea midagi tõestama ega kellelegi midagi selgitama.
Lihtsalt olen. Hingan. Kuulan iseennast.
💬 Maailm ei kuku kokku, kui me vahepeal vaikime. Aga meie sees võib vaikuses sündida midagi uut ja päris.
🌿✨ #infomürapaast #pärismaailm #vaikusejõud #vaimneterve #aushetk #empaatilineelu #hingerahu #emotsioonidetervendamine #päriselu #ajapuhtuseks #digitalldetox #hetkiseendaga #energiakaitse #inimlikkus #julgusolla
