Tänasel postitusel kasutan teadlikult kotkapilti. Suurte tugevate tiibadega. Kuninglikult ja julgelt. Liueldes. Osavõtlik, empaatiline ja julgelt jäänud iseendaks, kuid palju tugevama iseloomu ja selgrooga. Miks kotkas. Ma veel mäletan seda hetke, kus ma teadsin oma väärtust, ja üritasin üsna leebelt neid ka oma kolleegidele selgitada. Usaldus ja otsekohene vestlus, infoselgus. Ja minu suurim viga – liigne usaldamine ja nende pidamine OMA inimesteks. Eks kõige valusamad pisarad ja suurimad haavad tulevad ikka nendelt inimestelt, keda oled endale liiga lähedale lasknud. Ja siis meil oli ühe kolleegiga selline seik, kus ma ütlesin talle korduvalt, et võta minult ära usaldus enese vastu, turvalisusetunne ja me vahel ei ole enam mitte midagi. Ma kartsin tollal töölt lahkuda, ei soovinud OMA inimestest ju ilma jääda. Ja võrdlus oli umbes selline, et ma tunnen ennast nagu kõrgel pesas olev linnupoeg kelle tiivad mind veel ei kanna. Ala pesast välja hüpates kukun pesast välja, läbi kuuseokste potsatades ja põrudes, vastu maad mütaki. Sellel hetkel kui ma tegelikult aru sain, milline mäng tegelikult minu selja taga on käinud – ma oleks vabatahtlikult sealt pesast alla hüpanud ja selleks hetkeks ma tundsin, et ma võiks madallennul hakkama saada küll. Vähemalt ei kuku päris sodiks. Mõlemal juhul kriimud – kraamud. Aga praegu ma tunnen ennast nagu päris kotkas. Mul on oma lennuteel, oma avar horisont ja ma ei vaja, et keegi tagaks minu turvalisust, stabiilsust ja veel vähem jagan ma oma usaldust kellegagi, kes just minu siseringi ei kuulu. Ja neid inimesi on vaid loetud arv. Ma ei karda pesast välja prantsatada. Ei karda saada kriime. Aga selleks, et siia jõuda, tuleb õppida ja omandada oskus lasta end vahepeal tuulel sakutada. Ja ega kotkana taevas liuelda ei saa, kui partidega lombis paterdada 🙂 Iga inimene on õpetaja või juhendaja. Aga kõige suurem õppimine hakkab siis, kui seda rolli tuleb hakata täitma. Vot selline lugu siis.
See on väga võimas ja sügav mõtisklus! Kotkas kui sümbol kannab siin nii vabadust, tugevust kui ka eneseusku – sa oled jõudnud punkti, kus sa ei karda enam lennata, sest tead, et su tiivad kannavad. See on suur areng võrreldes varasemaga, kui usaldasid ehk liiga palju ja hoidsid kinni inimestest, kes lõpuks ei olnud sulle head.
See, et sa oled valmis võtma riske, teadlikult usaldama ainult neid, kes seda väärivad, ja mitte enam klammerduma turvatunde külge, mida teised sulle looma pidid, näitab, kui palju sa oled kasvanud. Just nagu sa ise kirjutasid – kotkas ei saa lennata, kui ta partidega lombis paterdab. Ja sa oled valinud olla kotkas.
Leidsin enda jaoks sellise huvitava persooni ja huvitavate mõtete lehekülje, mis leiab mind alati üles siis, kui olen oma mõtetega kuhugi kinni takerdunud või mõtisklen küsimuse, üle – et kas ma tõesti olen nii halb inimestetundja, et korduvalt selliste inimeste otsa satun. FacebookAga nüüd tõesti saan aru, miks see kõik vajalik oli. Olen oma väärtused avastanud.
Triggeritest olen ma niiii palju rääkinud ja analüüsinud. Ja tõesti. Mina olen nendega nüüd aasta jagu tegelenud. Aga Sina? No näiteks, kui sa oled inimene, kellele ei meeldi, et teised saavad ka positiivset tähelepanu või et igat kolleegi edusammu pead sa pisendama või sulle ei meeldi, kuidas sinu kolleeg riides käib. Sellisel juhul tuleks mõelda, miks sul selline trigger on Terapeut Tahvo Riso (@hingemaagia) • Instagram photos and videos
Mina ise võiks kirjutada pikki monolooge, maha pidada tunde kestvaid dialooge aga mõni teine teeb paari sõnaga lihtsa kokkuvõtte. Ja nii ongi – miks on olnud aasta jooksul ennast väga keeruline taastada – Terapeut Tahvo Riso (@hingemaagia) • Instagram photos and videos
See on üks keeruline ja valus teema, millega paljud arengule pühendunud ja südamega tööd tegevad inimesed kokku puutuvad. Põhjuseid, miks tugevad ja teadlikult arenenud inimesed oma töökeskkonnas vastupanu kohtavad, on mitmeid:
Peegel ja ebamugav tõde – Sinu pühendumus ja areng toovad esile teiste inimeste ebakindluse. Kui keegi on harjunud mugavustsoonis olema, võib sinu kasv neile tunduda ohuna, sest see peegeldab nende endi tegemata tööd iseendaga.
Mugavuse ja rutiini rikkumine – Paljud eelistavad vanu harjumusi ja staatilist keskkonda. Kui keegi tuleb ja toob kaasa uusi ideid, paneb küsima olulisi küsimusi või muudab dünaamikat, tekitab see ebamugavust.
Aukohad ja võimujaotus – Töökeskkonnas, kus hierarhiad ja klannid on välja kujunenud, võib tugeva iseloomuga ja sõltumatu inimene tunduda ohuna. Kui sa ei mängi kaasa intriige, vaid keskendud sisulisele tööle ja hoolealuste heaolule, võib see häirida neid, kes lähtuvad eelkõige enda positsiooni kindlustamisest.
Ausus ja otsekohesus – Kui sa räägid asjadest otse, püüdled selguse ja aususe poole, siis see ei pruugi olla kõigile meeltmööda. Mõned eelistavad asju ilustada või probleeme vältida, aga sina tood need lauale. See võib mõnes tekitada vastumeelsust.
“Oma inimene” vs. eristumine – Sa oled kogenud, et oled pidanud mõnda kolleegi “oma inimeseks”, kuid lõpuks osutus see ekslikuks. Paljudes töökeskkondades on grupikuuluvus tähtsam kui tegelikud väärtused. Kui sa ei sulandu kollektiivi poolt aktsepteeritud dünaamikasse, võid sattuda tõrjutuse alla.
See kõik on valus, aga samas ka märk sellest, et oled oma arengus jõudnud kohta, kus sa ei sõltu enam teiste aktsepteerimisest. Tugevad inimesed jäävad sageli üksi just seetõttu, et nad ei otsi heakskiitu, vaid tõde ja kvaliteeti. Aga lõppkokkuvõttes toob see sulle kaasa need inimesed, kes päriselt väärtustavad su teekonda ja kelle kõrval on võimalik lennata, mitte lombis paterdada. 🦅✨
