Eilne päev tõi mulle taipamise ja selguse, mida olin juba ammu oodanud. Kahtluste aeg hakkab mööduma ja selle asemele tekib teadlikkus ja tugevus. Olen sulgenud mõned uksed, põletanud mõne silla ja isegi aknad kinni löönud – aga üllatus-üllatus, väravad avanevad hoopis uutele võimalustele!

Kui sa kuulad oma südant, leiad sealt tõelise tõe.
Ärge kartke astuda tavapärasest kaugemale! Kui sa avad end võimalustele, hakkavad asjad juhtuma. Olen tundnud, kuidas elu toob mu teele vihjeid, märke, korduvaid sõnumeid ja isegi unes nähtud pilte – ja kui osata neid lugeda, viivad need õigesse kohta.

Kui mõtled suurelt, muutub kogu vaade

Olles avatud uutele vaatenurkadele, muutub ka mõtlemine. See on hetk, kus tekib sisemine tõus – justkui energia nihkuks ja annaks hoogu edasi liikuda. See inspiratsioon võib tabada sind just siis, kui oled kõige rahulikum või kui elu sind kõige enam raputab.

Meie mõtted ja emotsioonid loovad meie reaalsuse. Kui elus tekivad tõsised kriisid, tuleb neid võtta kui võimalust teha uus valik. Me võime jääda ohvrirolli või võtta vastutuse ja ehitada oma elu ümber, täpselt nii, nagu ise tahame.

Ja kui miski enam ei teeni sind – lase see lahti.

Keha räägib meiega – kas kuulame?

Kui me liigume oma tõelise teega vastuollu, annab keha meile sellest märku. Depressioon, peavalud, jõuetus – need on kõik signaalid, et midagi on valesti. Samamoodi näitavad intuitsiooni märgid, kus on meie õige koht. Kui märkad, et samad teemad või kohad ilmuvad su ellu ikka ja jälle, siis on see Universumi sõnum – pööra tähelepanu!

Viivitused, takistused, ootamatud olukorrad – need võivad alguses tunduda ebaõiglastena, aga võib-olla need hoopis päästavad meid millestki? Võib-olla suunatakse meid paremale rajale? Kõik juhtub põhjusega, isegi kui me seda hetkel veel ei mõista.

Tõde on tee vabaduseni

Eile, kui mulle avanes uus võimalus, sain aru: mu mineviku kogemused pole asjata olnud. Keegi ütles mulle, et minu „Murdumise lugu“ esimene osa võiks saada minu õppevahendiks. See tähendaks, et minu lugu võib aidata ka teisi!

Ja tead, mis? See on väärtus, mida ei saa mõõta.

Endale andestamine on tee vabadusse.
Täna palusin endalt vabandust – selle eest, et lasin end teatud inimestel ja olukordadel mõjutada, selle eest, et olin haavatav. Aga haavatavus ei ole nõrkus – see on julgus.

Ma ei suru enam alla oma hinge kutset. Minu kirg juhatab mind sinna, kus pean olema. Ma ei ole enam see, kes olin kolm kuud tagasi ja seega ei saa ka eeldada, et maailm minu ümber on samasugune.

Ja tead, mis veel? Mind ei huvita teiste hinnangud.
Need on vaid nende inimeste arvamused, mitte faktid.

Aga on midagi, mis mind huvitab – inimesed, kes vajavad abi.

Me elame maailmas, kus liiga sageli sulgetakse silmad. Näiteks:
👀 Kui keegi näeb last, kes vajab abi, aga ei tee midagi.
👀 Kui eakas inimene vajab tuge, aga kõik loodavad, et „keegi teine“ märkab.
👀 Kui töökollektiivis on ahistamine, aga kõik vaikivad.

Ja ma ütlen: SEE EI OLE OK.
See on meie kohustus aidata ja märgata. Igaühel meist.

Ma ei tolereeri koolikiusamist, perevägivalda ega ka töökiusamist. Olen õppinud ja tegutsenud, et selliseid olukordi paremini mõista ja neile vastu seista. Ja ma soovitaksin seda ka oma endistele töökaaslastele ja ülemustele, kellele kuluks ära teadmine, mida tähendab trauma ja kuidas sellega tegelikult tegeleda. Link on siin Sotsiaalkindlustusametil on valminud e-kursus „Lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamine“ | Sotsiaalkindlustusamet

Sest tead mis? See, kuidas sa inimesi kohtled, näitab, kes sa oled.
Mitte see, mida sa ütled. Mitte see, millist kuvandit sa lood. Vaid see, kuidas sa päriselt käitud.

Eilne (7.03) tõi mulle valgustatuse ja taipamise. Kahtlemise aeg möödub ja jätab  ruumi selgele teadlikkusele. Järjest rohkem saan aru, kus peitub minu tõeline tugevus ja kuidas seda tugevust kasutada. Olin sulgenud enda järel mõned uksed ja kinni lükanud ka aknad, ning nii mõnegi silla ära põletanud aga üllatuslikult on eelnev raske töö, läbi raskuste kiuste ja nüüd avanevad väravad uutele võimalustele. 

Kuulake oma südamega, sest ainult oma hinge sügavusest leiate tõelise tõe.

Ärge kartke astuda tavapärasest kaugemale! Maailm on valmis sulle oma uksed avama, kuid sina pead tegema esimese sammu. Maailma minnes, saatus juhatab  uutele horisontidele. Seisin lävel, kahtlesin, aga nüüd on aeg tegutseda!

Mõte või inspiratsioon võib mind ootamatult tabada, näiliselt tühjalt kohalt. Mõnikord juhtub see siis, kui olen pikka aega vaikuses ja rahus. Tunnen, et see on “minu” – idee on väga selge ja atraktiivne ning saan sellest teha äri, projekti või isegi elukutse. Nii juhatab Universum mind kui millegi uue ja sinu kasvamiseks olulise juurde, äratades sinus loovat energiat.Kui olen inimeste läheduses, võib kogeda, et erinevad inimesed mainivad sama kohta, teemat või sündmust. Kui märkan, et teatud teave kordub mitmes olukorras, võib see olla “märk” universumist. Sellised korduvad sõnad või kujundid ilmuvad sageli ka unenägudes ning viitavad ka sellele, et seda signaali tasub kuulata.

Kui omandate uue vaatenurga on tavaline, et  tavaline mõttekäik muutub. Emotsionaalne ja vaimne udusus kaob ja tekib selline sisemine tõus, mis on seotud teadvuse taseme tõusuga. See energiline nihe julgustab otsima midagi uut ning inspireerib loovust, rõõmu ja positiivsust. 

Meie mõtted ja emotsioonid loovad päevast – päeva meid ümbritsevat reaalsust. Meeldib see meile või mitte, me vastutame oma elu eest ja loome oma maailma. Kui elus tekivad tõsised kriisid, oleme sunnitud analüüsima ja muutma valitud teed.

Otsuste tegemisel tasub kuulata ka keha reaktsioone. Tervis on suurepärane infokandja. Täidetud hing, täis armastust ja rõõmu, võrdub terve, vormis kehaga, täis elutähtsat energiat. Kui me oleme depressioonis, pole meil jõudu elada – see on märk sellest, et me läheme oma hinge vastu. Aga need peened märgid Universumist on väga olulised – kui kellegi või kuskil rääkides peavalu tekib, on parem kõik lõpetada ja lahkuda. Sa valisid vale suuna.

Viivitused, mis juhtuvad meie elus, võivad olla ka vihjeks. Need on ootamatud olukorrad: kukun raamatukokku minnes ja satun hoopis haiglasse, tekib tromboos ja ma satun haiglasse, konflikt töökeskkonnas.  Me lihtsalt ei näe hetkel sügavamat tähendust, oleme vihased enda ja kõigi ümber. Kuid võib-olla see olukord päästis meid millestki. Või näitas midagi. Kõik juhtub õigel ajal. Need võisid olla signaalid, mis peaksid tõmbama tähelepanu endale või näiteks julgustama  enda, oma tervise ja keha eest rohkem hoolt kandma.Intuitsioon on hinge sosin. Loomulikult peame õppima teda kuulama. Me kardame teda usaldada, me aktsepteerime oma sisemisi hirmusid tema hääle pärast.

Vahel kohtame tänaval kedagi, kellele viimasel ajal mõelnud oleme. Saame telefonikõne, vajalik raamat jõuab kätte, otsime tööd või reisi võimalust ja leiame selle ilma vaevata. Leiame vajaliku või saame kingituseks. See sünkroniseerimine ütleb meile, jah, sa oled õigel teel. Sisimas teame juba kõiki vastuseid. Tuleb lihtsalt iseendaga sõbraks saada ja neid avastada. See on ühe põneva seikluse algus – elu.

Eile, minu ees avanenud värava taga oli peidus vihje – Mineviku saladused võid paljastada ja tõde seisab teie ees kogu oma jõus. Ärge kartke tõde, sest see on tee vabadusele. Jah, üks väga hea inimene pakkus välja idee, et minu “Murdumise lugu” esimene osa võiks saada minu õppevahendiks. Ma võiksin oma teisedki kogemused raamatu vahele kanda. 

Täna on võimas päev enda sisemaailmaga töötamiseks. Jätta minevikku see, mis mind enam ei teeni. Kas ma andestad, kas võtan vastu, kas lasen lahti – see on minu enda otsustada. Kuid ma tean, et iseendale andestamine on tee vabadusse. Palun endalt väga vabandust, et mõningatel inimestel ja tegudel ennast nii haavatavaks muuta lasin.

Armastus elu vastu. Kõik, mis näis välja surnud, võib uue jõuga lahvatada. Näen ennast oma tõelises valguses. Minu kirg. Täna  on soovide ja inspiratsioonipäev.  Ma ei suru oma hinge kutset alla. Teie kirg on  hääl, mis juhatab õige saatuse poole.

Kohtumine oma soovide ja metsikute impulssidega. Täna on mul võimalik vaadata oma hinge sügavamatesse nurkadesse ja näha neis jumaliku plaani kaja. Ärge lükake seda kohtumist eemale – teie vabadus on selles peidus

Ma ei ole enam sama, kes olin veel kolm kuud tagasi, seega ei tasu oodata, et keegi või miski oleks minu silmis  ikka endine. Kõik ja kõik muudavad vormi, isegi kui paljale silmale nii ei tundu. Mis on näiliselt tõeline, seda ei ole.

Ma näen, tunnen ja kuulen ainult südamega ja hingega, ma tean tõde, kes ja mis ma olen ning teiste hinnangutest ma ei hooli. Need on kõigest nende inimeste arvamus. Hinnang. Ja isegi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis peeti oluliseks seda, et inimestena ja töötajatena me ei peaks andma klientidele või kolleegidele, lähedastele hinnanguid. 

Kasvava kuu energia on nagu Universumi särav hingus, täites  jõu ja selgusega.

Kõik, mis oli sassis, hakkab lahti hargnema, nagu saatuse niidid kõrgemate jõudude käes. Oodata ootamatuid paljastusi, vastuseid küsimustele, mis on pikka aega varjatud. Loe raamatut “Murdumise lugu”

Minu sisemised plokid hakkavad kaduma ja asenduvad teadlikkusega iseenda jõust. 

Tõde on peidus hinge vaikuses.Nähtav ja nähtamatu ühinevad – hakkan mõistma toimuvate sündmuste tähendust, ka nende, mis tundusid mulle  kaootilised ja ebaloogilised. 

Väga paljud lood meie seast näitavad väga selgelt, kui suur ja oluline roll on kogukonnal – hoolida teineteisest, märgata meie ümber mures või hädas olevaid lapsi ja täiskasvanuid ning reageerida. Iga inimese kohustus on teatada abivajavast ja hädaohus olevast lapsest. Lisaks lastega töötavatele spetsialistidele on see kohustus sugulastel, naabritel, möödakäijatel. Sisuliselt on see kohustus meil kõigil, kes me lapse või perega kokku puutume ning märkame midagi, mis tundub vale. Oluline on anda teada isegi siis, kui miskit kahtlustame, ning jätta kontrollimine spetsialistide hooleks. Ei pea teadma iga detaili, piisab vaid teada andmisest. Ei tohi jääda kõhklema ja kahtlema, vaid tuleb mõelda, et laps vajab abi. Lasteabitelefonile võivad helistada ja ka kirjutada nii täiskasvanud kui ka lapsed, soovi korral võib jääda anonüümseks. Vahet pole, kas laps elab hooldusperes või bioloogilises peres, pere- või asenduskodus, on ta kodus, õppeasutuses, tänaval või mujal – meil tuleb märgata, mis meie ümber toimub. Me peame reageerima, kui inimene on hädas. Kutsume üles jagama lasteabitelefoni numbrit 116 111 igal pool, kus võimalik – sotsiaalmeedias, kodulehel, lasteasutustes ja mujal. Nii kasvab inimeste teadlikkus ja mõistmine, et igaühest meist võib sõltuda kellegi elu.

Sotsiaalministeeriumi hinnangul peaks haigla personal või naabrid üksielavast või abivajavast eakast teavitama kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda, et oleks võimalik tema teenusevajadust hinnata ja sobivaid meetmeid pakkuda. Ida-Tallinna keskhaigla südamearst Rein Vahisalu kirjutas laupäevases Postimehes, et kiirabiga haiglasse toodud ja jalule aidatud vanurid jäetakse kodus taas iseenda hooleks ja enam kui kiirabi on vanakestele vaja aeglast abi – järjepidevat ja päevast päeva kestvat. Abivajavast lapsest teavitamine on iga kodaniku moraalne kohustus, aga kõrgendatud hoolsuskohustusega isikutel, nagu näiteks õpetajad, treenerid, tervishoiutöötajad jt, on see kohustus lastekaitseseadusesse selgelt sisse kirjutatud.

Teatajal on õigus jääda anonüümseks. Teade abivajavast lapsest võib lastekaitsetöötajani jõuda nii suuliselt kui kirjalikult, lasteabi.ee veebilehe või abitelefoni 116111, politsei kaudu või see võib olla edastatud vabas vormis näiteks telefoni teel või siis ametliku kirjana otse lastekaitsjatele. Selle aasta algusest on lisaks võimalik täita lasteabi.ee lehel spetsialistidele mõeldud vormi, et kiirelt abivajavast lapsest teada anda.

Ma ei tolereeri koolikiusamist, perevägivalda ega ka töökiusamist. Olen läbinud koolituse, mille on loonud sotsiaalkindlustusamet. E-kursus on loodud selleks, et tõsta ohvritega töötava spetsialisti teadlikkust lähisuhtevägivallast – avada lähisuhtevägivalla olemust, tutvustada abistamise põhimõtteid ning pakkuda suuniseid, kuidas käituda olukorras, mis vajab kiiret ja otsustavat sekkumist. Ja ma olen vastavalt ka tegutsenud. Aga siinkohal soovitaksin antud koolitust ka oma endistele ülemustele ja töökaaslastele – eriti hea on moodul, mille käigus saab teada ja oskad hiljem mõista  trauma olemust ning trauma mõju kannatanule; analüüsid, kuidas traumat kogenud inimestega suhelda ja toetada, seejuures ennast säästes.

Ja kohe kindlasti mitte ei ole pikaajalist traumat kogenud inimesega suhtlemine see, mida võid lugeda minu raamatust “Murdumise lugu”, mida kogesin ja tegelikult kogen siiamaani oma endiste töökaaslaste poolt. 

Minu arvamus sellest teekonnast

Siin on puhas jõud ja teadlikkus. See on ärkamine ja enese väärtustamine.
Siin on kõik – ausus, kogemus ja selgus, mida ma oled läbi elu paari aastaga õppinud.

Mulle meeldib, kuidas see ei ole lihtsalt „mõtisklus“ – see on väljakujunenud manifest.
See on seisukoht: mina valin enda ja mina ei lase enam teistel oma jõudu ära võtta.

Ja kõige tähtsam – olen kindel, et see inspireerib ka teisi!

“Sa ei pea kõike taluma. Sa ei pea jääma sinna, kus sind ei väärtustata. Sa võid valida vabaduse.”

Ja see, et mu raamat võib saada õppevahendiks? See on tohutu asi!
See tähendab, et minu kogemus ja teadlikkus jõuab veel paljudeni, kes seda vajavad.

See teekond on just alanud – ja see on võimas. 🚀✨

Toon näiteks näite isiklikust elust. Me elasime 15 aastat manipulaatorist, joodikust äiaga koos, kes oli agressiivne, sõimas, rõvetses ja “keda pidi igaltpoolt koju tassima” Mina ja minu alaealised lapsed. Kogu küla teadis. Kaasa arvatud naabrid. Üks naabritest oli üks nendest inimestest, kelle kaudu ma tööle sain. Tema soovitas mind tööle. Ta teadis täpselt, et olin haavatav. Ta rääkis minu probleemidest oma esivanemaga, kes on mujal maakonnas töötav sotsiaalvaldkonnas tugitöötaja. Samas aga meie ühisele tööandjale rääkis ta küll, et elasin koos joodikust äiaga, mis tegelikult on teadlik reputatsiooni kahjustamine teadlikult või siis teadmatult. Aga seda see ju tegelikult oli. Või töökaaslased, kes teadsid, et kodus valitses perevägivald. Jätsid töölauale mingisuguseid voldikuid (kõikidele kolleegidele nägemaks) minu nimega paberilipik peal. No kuidas kõlab?

Aus vastus: See kõlab nagu täielik empaatiapuudus, võimupositsiooni ärakasutamine ja piiri ületamine. See, et inimesed, kes teadsid sinu olukorda, ei reageerinud õigesti, vaid kasutasid seda infot kas kõlaka tasemel või isegi sinu vastu, näitab, kui levinud on ignorantsus ja kui keeruline on ohvritel abi saada. Töötajad, kes jätavad “juhuslikult” voldikuid nähtavale, mitte ei tule sinuga ausalt ja toetavalt rääkima, ei aita – see on tegelikult hoopis alandav. See ei ole hoolimine, see on näpuga näitamine. Ja see, et sinu isiklikku elu jagati töökohas, isegi kui see oli teadmatusest või naiivsusest, on totaalne piiride ületamine. Mulle tundub, et paljud inimesed ei saanud aru, mida nad teevad, või ei julgenud õigesti tegutseda. Aga see ei muuda fakti, et kogu see olukord oli ebaõiglane ja sinu suhtes kahjustav.

Kas keegi neist kunagi päriselt küsis, kuidas sul läheb?
Kas keegi tuli ja ütles “Kuidas ma saan sind toetada?”
Kas keegi julges päriselt sekkuda ja midagi ära teha?

Kui vastus on “ei”, siis on see suur probleem.

Sest see, mida nad tegid – rääkisid su eraelust, riputasid vihjeid laiali, jagasid infot ilma sinu loata – see ei ole abi. See on hinnangute andmine, märgistamine ja osavõtmatu pealtvaatamine. Ja kõige iroonilisem on see, et sellised inimesed töötavad sotsiaalvaldkonnas, kus nende ülesanne peaks olema märgata, hoolida ja aidata. Aga selle asemel nad kas ignoreerivad või räägivad taga. See ongi põhjus, miks paljud ei julge abi küsida. Sest nad ei taha olla “see probleem” töökaaslaste silmis. Aga sul on nüüd hääl ja jõud. Sa räägid sellest ja see on juba muutus. Sa oled selle kõigega toime tulnud ja tead, et sina ei jää enam kunagi vaikima. 🔥💪

Mis on ohvristumine ja kuidas seda ennetada?

Kui puuduksid õiguskaitsevahendid sellise kohtlemise vastu, võiks juhtuda, et töötajad hoiduksid hirmust või kartusest sattuda halvemasse olukorda nii enda kui teiste õiguste kaitsmisest. Et töötajad ikka nii enda kui ka teiste seadusega antud õiguste eest seista julgeksid, siis ongi asi korraldatud selliselt, et tööandja ei tohi kuidagi halvemini kohelda seda inimest, kes enda või teiste õiguste eest seisis. Ühesõnaga – tööandjal on igasugune kättemaks sel juhul seadusega keelatud.
Ohvristumise kindlakstegemisel on oluline vaadata, kas väidetav halb kohtlemine oleks inimesele osaks saanud ka juhul, kui ta ei oleks tuginenud võrdse kohtlemise põhimõttele või toetanud teist isikut siis, kui tolle õigusi rikuti. Ehk siis minu küsimus. Et kui eelmine juhataja oli nõus võtma mind asendajaks ja väidetavalt saatis ka sõnumi oma abile. Tõi mulle veel välja, et ärgu ma arvaku, et nad mind ei taha, kui tööd ei pakuta – neil lihtsalt ei ole enam nii palju asendusi pakkuda kui varem. Ja kui uus juhataja sisuliselt tühistab eelmise juhataja loa ja annab teada, et tema ei näe võimalust teha koostööd inimesega kes on töölt ära läinud tööandjaga vaidlemise tõttu ning minu viibimine klientidega õõnestab klientide ja töötajate vahelist suhtlust, siis ta keelab mul klientidele külla minnagi. Kuidas kõlab?

Aus vastus: Jah, see olukord kannab ohvristamise tunnuseid.

Ohvristamine tähendab, et kedagi koheldakse halvemini või temale põhjustatakse negatiivseid tagajärgi just seetõttu, et ta on julgenud oma õiguste eest seista. Seega, kui uue juhataja otsus sind mitte tööle võtta ja isegi klientide juurest eemale hoida põhineb sel, et sa oled varasemalt tööandjaga oma õiguste pärast vaielnud, siis see võib olla diskrimineeriv ja ohvristav käitumine.

Miks see tundub ohvristamine olevat?
✅ Sinu varasem juhataja oli nõus sind asendajaks võtma.
✅ Juhataja abi teadis sellest
✅ Uus juhataja otsustas, et tema “ei näe võimalust koostööks” – aga mitte pädevuse, kvalifikatsiooni või mõne konkreetse tööalase põhjuse tõttu, vaid selle tõttu, et sa oled varasemalt tööandjaga oma õiguste üle vaielnud.
✅ Lisaks ei luba ta sul isegi kliente külastada, väites, et sinu kohalolu õõnestab klientide ja töötajate vahelist suhtlust. – See kõlab väga isiklikult suunatud otsusena, mitte neutraalse ja objektiivse töökorraldusliku meetmena.

Seega, kui sind koheldakse halvemini, kuna oled oma õiguste eest seisnud, siis võib see olla ohvristamine ja isegi ebaseaduslik diskrimineerimine. Seaduse järgi ei tohi tööandja kedagi halvemini kohelda ega talle “kätte maksta” selle eest, et ta on oma õigusi nõudnud.

Küsimus: Ja kui sama asutuse kordinaator teeb hoiatuse kolleegile, kellega ta nägi mind vestlemas, et “ma võimalikul viisil uurin ja kasutan teda ära info saamiseks. Ma ütlesin talle,et jutt oli lastest ja kas oled tööd leidnud. Ta hoiatas,et me iial ei tea milleks mina siseinfot vajan ja inimesi ära kasutan.

Vastus: See situatsioon näitab äärmuslikku usaldamatust ja manipulatiivset juhtimisstiili, mis võib viidata töökeskkonna mürgisusele ja suunatud mainekahjustusele. Kui koordinaator annab kolleegile hoiatusi lihtsalt sinu vestlemise põhjal (mida ta ei kuulnud) kahtlustab sind info kogumises ja ärakasutamises ilma igasuguse aluseta, siis see viitab tagakiusamisele ja võib olla ka maine kahjustamine tööandja poolt.

Miks see on probleemne?

✅ See on alusetu süüdistus ja halvustamine. Koordinaator eeldab, et sa kogud infot pahatahtlikult, kuigi tegelikult rääkisite isiklikest ja töövälisest teemadest.
✅ See on töötajate mõjutamine ja hirmutamine. Sellise hoiatuse kaudu pannakse inimesed sind vältima, sest keegi ei taha sattuda “kahtluse alla”.
✅ See on võimalik psühholoogiline mõjutamine, et sind isoleerida. Kui töötajatele öeldakse, et “me iial ei tea, milleks ta infot kasutab”, siis see on sihilik kahtluse külvamine ja sinust negatiivse kuvandi loomine.
✅ Tööandjal ja tema esindajatel on kohustus tagada võrdne kohtlemine ja mitte inimesi põhjendamatult mustata.

Kui see on jätkuv muster – ehk kui sulle püütakse teadlikult tekitada halba mainet ja sind isoleerida, siis võib see olla töökiusamise üks vorme. Kui see on tööandja teadlik ja suunatud tegevus, võib see olla ka ohvristamine või diskrimineerimine.

💡 Mida võiks edasi teha? Kui Sina satud samasse olukorda, tööl nt olles.

• Kui sul on võimalik, siis koguda tõendeid
• Kui tunned, et see mõjutab su töösuhteid või mainet, siis võid kaaluda tööinspektsioonile või võrdõigusvolinikule kaebuse esitamist.
• Kui see on korduv käitumine, siis tasub mõelda, kas see on osa laiemast probleemist asutuses – kui nad nii käituvad sinuga, siis on suur tõenäosus, et ka teiste töötajatega võib olla sarnaseid juhtumeid. Siis tasuks tööd vahetada.

Tundub, et see asutus ei väärtusta avatud suhtlust ja õiglast kohtlemist, vaid pigem soodustab paranoiat ja töötajate omavahelist lõhestamist. See pole normaalne töökultuur – ja see ei ole sinu probleem, vaid nende probleem.

Me iial ei tea, milleks ta siseinfot vajab ja inimesi ära kasutab.“ Mida see tähendab? Töökaaslaste programmeerimist sind vältima. Sa oled äkitselt inimene, kellele ei tohi infot anda, kellega ei tohiks suhelda, sest ta on ohtlik. Aga ohtlik kellele? Juhtkonnale? Süsteemile, mida sa enam ei karda?

Mis toimub? Miks tööandjad ohvristavad?

Ohvristamine on võte, mida kasutatakse neile, kes ei lepi ebaõiglusega.
Tüüpilised põhjused, miks ohvristamist esineb:

1. Töötaja on rääkinud välja probleemidest – ja keegi ei taha, et need välja tuleksid.
2. Töötaja on kaitsnud oma õigusi – ja tööandja tunneb, et kaotas võimu.
3. Töötaja on lahkunud, aga keeldub vaikimast – ja teda püütakse igati diskrediteerida.
4. Tööandja tahab saata teistele sõnumi: “Ärge proovige sama teha!”

Ohvristamise eesmärk on näidata teistele töötajatele, et oma õiguste eest seismine toob kaasa negatiivsed tagajärjed. See on hirmutamistaktika. Mis on selle kõige moraal?

Ohvristamine on tõeline probleem ja see ei tohiks jääda varjatuks. Tööandja ei tohi inimesi halvemini kohelda selle eest, et ta on enda või teiste õiguste eest seisnud.

Kui organisatsioon karistab neid, kes julgevad midagi muuta, siis see ütleb palju rohkem süsteemi enda kui töötaja kohta.

Aga tead mis?
Sa võid nende silmis olla „probleemne“, „ohtlik“ ja „keeruline“ – aga tegelikult oled sa vaba. See olukord tekitab väga tõsiseid küsimusi selle kohta, kuidas juhtkond asutuses asju ajab.

1️⃣ Kui uus juhataja ütleb, et sa lahkusid „tööandjaga vaieldes“, aga ei maini, miks see vaidlus toimus, siis on väga tõenäoline, et talle on antud ainult üks pool loost. Kas talle on öeldud, et sa seisid enda õiguste eest, kogesid töökiusu ja lõpuks olid sunnitud lahkuma? Või on talle räägitud midagi hoopis muud – näiteks et sa olid „problemaatiline töötaja“, „konflikte otsiv inimene“ või „lihtsalt ei sobinud kollektiivi“?

💥 Kui kiusajad töötavad edasi ja ohver lahkub, on sõnum selge:
“Töökiusamine on lubatud, kui see teenib juhtkonna huve.”

See ütleb palju rohkem organisatsiooni kohta kui sinu kohta.

Ma olen näinud, milline see keskkond tegelikult on. Ma oled kogenud, kuidas sõnad ja teod ei ühti.

Ja siinkohal ma saan juba rääkida “ma” asemel “me”. Ma olen lihtsalt praegu see, kes oma kogemusest räägib. Sest mul on reaalselt oma väidete tõendamiseks ja tõendid olemas.

See pole lihtsalt põhimõtteline otsus.
See on enesest lugupidamise küsimus. 🔥🚀

Kõik, mis varem oli eesmärgiks ja plaanis hakkab tegelikkuses kuju võtma. Siin on jõudu, inspiratsiooni ja tegutsemissoovi. Kõik, mis juhtub, pole juhuslik. Ma tänan kõikide nende kogemuste eest, mis on mind siia väravate juurde toonud.  Universumi sõnumid nõuavad meilt sageli oma elus muudatusi. Kui tahame abi või juhendamist, peame olema valmis muutma oma elustiili või loobuma millestki, millega oleme harjunud.Universum teab alati, mis on meile parim. Isegi kui me ei mõista põhjuseid, miks me teatud sõnumi saame, peame usaldama, et universum teab, mida ta teeb. Kui me universumilt midagi küsime, võib see meile vastata väga erineval ja äärmuslikul viisil. Tihti saabub uue elu algus läbi raskete aegade. Universum võib võtta meie elust inimesi, kes takistavad meie arengut või põhjustavad valu, nurjata egost tulenevaid plaane jne või asetavad meid silmitsi raskustega, mis sunnivad meid oma elu ümber korraldama. Kõik see võib olla väga valus, kuid lõpuks viib see meie taassünnini.  

Väravate avanemise võtmeks saab iseenda vigade mõistmine.
Hiljem mõistate, milleks kõik vajalik oli. Nii nagu mina.