Tuleb loobuda enesekriitikast. Ma veel pool aastat tagasi olin iseendaga kohutav karm. Kui seda, mida ma ütlesin endale, oleks öelnud keegi teine, oleks see liigitunud vaimseks vägivallaks. Kui õppisin nüüd endasse kergemalt suhtuma, mõjus see mulle väga hästi, tegelikult oli see lausa absoluutselt hädavajalik.
Minu suureks komistuskiviks oli pool aastat tagasi veel eneseohverdus. Ma ei tahtnud kuidagi solvata teiste inimeste tundeid, isegi kogemata mitte. Seetõttu hoidusin sellest iga hinna eest, makstes emotsionaalselt ja füüsiliselt selle eest ränka hinda. Tegin seda, mis mulle üldse ei meeldinud, jätsin enda alati viimaseks, ei öelnud kellegile ära, endale aga küll. Kindlasti olin valmis kannatama kellegi eest, kui suutsin teda sellega millestki säästa, ning suhtusin liiga mõistvalt inimestesse, kes mulle endale liiga tegid. Eneseohverdus ilmneb alati mitut moodi, kuid see on alati kahjulik.
“Olla mina ise on raske. Elamine kahetsuses, et sa oled oma elu elanud teiste inimeste lootuste kohaselt, on karm. Valige kindlalt.” Jordan Bach
Praegu elan ma nii, et saaksin olla sulle eeskujuks, kuidas ennast tervistada – see on spirituaalne elu kehas, milles on mõnus olla isegi siis, kui söön vahel liiga palju pitsat, kaotan närvi või olen lihtsalt üks inimlik sasipundar.
Kujuta ette, nagu ujuksid Norras Oslo fjordis, kilomeeter – kaks rannast eemal. Taevas on sinine ning maailm tundub olevat imeliselt kaunis. Ent mõni minut hiljem kõik muutub. Kust need pilved tulid? Miks tekkisid sellised lained?
Sa hakkad kartma ja alustasid võitlust tagasi kalda poole. Rabeled ja sahmid soolases vees, ülepea käivates lainetes ja raiskad viimsegi energia kübeme, et pinnal püsida. Paari minutiga kurnad end välja ja nüüd paistab su pea vaevu lainetest välja.
Mis oleks kui pöörduksid selili, vaataksid üles suurde, vihasesse taevasse ja loobuksid? Tead mis juhtuks? Mina tean. Sa jääksid veepinnale ja seejärel triiviksid kergemini mistahes suunas. Alati juhtub midagi, kui alistud ja lepid sellega, et oled praegusel hetkel just siin, leiad võimaluse olla sellega ja iseendaga rahul ning lakkad võitlemast.
On oluline omaks võtta koht, kus sa praegu viibid, ehkki sa ei pruugi olla seal, kus tegelikult olla tahaksid. Sa saad suunata oma mõtteid sellest kus oled – nii on sul võimalik end hoopis paremini tunda senikaua, kuni jõuad lõpuks sinna, kus tegelikult olla tahad.
Kui enam ei jõua, on tervislik alla anda. (Jonathan Franzen) “Alistumine on see sõna, mida tõlgendame allaandmisena. Tegelikult tähendab alistumine seda, et vabastame vastuhakuks kuluva energia ning otsustad võitlemise asemel terveneda. Kui alistud, siis lihtsalt lubad olla piisav täpselt sellel hetkel, mis praegu ON. Jõudmine paika, kus sa ei tunne end halvasti sellepärast, et tunned ennast halvasti, on esimene oluline samm.
