Minu enesearengu aasta
Taust ja ärkamine (2019)
Olin 15 aastat koduvägivalla ohver. Olin harjunud vaikima, leppima ja enda vajadusi alla suruma, uskudes, et see ongi elu loomulik osa. Alles 2019. aasta sügisel, kui mulle reaalselt kallale tungiti, hakkasin ma aduma, et minu kodu pole turvaline ei mulle ega lastele.
Ohvriabi töötaja, lasteabi ja lastekaitse kinnitasid mulle, et ainus võimalus on lahkuda, otsida töö ja minna eemale. See oli esimene hetk, kui keegi väljastpoolt ütles välja sõnad, mida ma ise polnud julgenud tunnistada.
Esimesed sammud — tööle minek ja sisemised hirmud
Kui ma läksin tööle, oli minus tohutu hirm. Ma vabandasin pidevalt ette ja taha — ka asjade eest, mis ei olnud minu süü. Tundsin, et pean olema nähtamatu, kõigile meeldima, mitte häirima.
Mind piinas pidev ärevus:
- Ma vajasin päevaplaani, marsruute ja ruumide selgeks tegemist.
- Ma ei talunud valju häält, ega seda, kui keegi mu selja taga liikus.
- Kui keegi naljaga ukse mu nina all kinni lõi või ütles „ah, tema ei tea midagi“, lõikas see hinge.
- Ma ei suutnud usaldada inimesi, kes teistest halvasti rääkisid või kellega tuli teha “nalja” kellegi arvelt.
Tegelikult olin ma nagu erivajadusega inimene — ärevushäirete ja autistlike joontega — püüdes hakkama saada maailmas, mis tundus ohtlik ja ettearvamatu.
Enda kehtestamise hirm
Ma ei julgenud end kehtestada. Isegi kui tundsin, et midagi võiks teisiti olla, kartsin, et see riivab teisi. Ma olin harjunud alla neelama, sest nii olin aastaid ellu jäänud. Kõik, mis kriipis, surusin endasse. Tundsin, et kui ütlen midagi, jään üksi.
Reetmised ja muutus
Aasta jooksul kogesin mitmeid reetmisi. Korduvad hetked, kus mind reedeti, minu selja taga räägiti või mu tundeid naeruvääristati, hakkasid mind muutma.
Ma ei ole enam see, kes ma olin siis. Ma ei vabanda enam ette. Ma ei aktsepteeri, et keegi minu piire rikub. Ma olen hakanud märkama, mis mulle haiget teeb, ja luban endal seda tunda. Olen hakanud aru saama, et ma ei pea olema kõigile meele järgi.
Kokkuvõte
See aasta on olnud valus, aga samas vajalik. Olen õppinud:
- et hirm ei pea määrama minu elu
- et mul on õigus end kehtestada
- et ma ei pea taluma halvustamist ega vaikimisi nõus olema
- et valusad kogemused võivad olla äratuseks
Ma ei ole enam see vaikiv, hirmunud inimene. Olen hakanud ehitama iseennast — samm-sammult, päev päeva haaval.
Mäletan, kui ma lõin oma sotsiaalse ettevõtte ja isikliku arengu blogi. Alguses ütles üks lähedane inimene mulle, et toetab mind. Hiljem kuulsin, et ta tegelikult arvas juba tookord, et mis ma ikka pusin — ei hakka nagunii midagi välja tulema. Aga vaata mind nüüd. Tegin ära. Tegin ettevõtte oma depressiooni, üleväsimuse ja kurnatuse kiuste. 12 kuuga 50 000 kodulehe külastajat.
Kas ma oleks pidanud selle tegemata jätma, sest keegi ei uskunud? Ei. Sest vahel ei peagi keegi teine uskuma. Piisab, kui sina ise tead, miks sa midagi teed. Täna olen ma valinud lihtsama tee — palgatöö. Mitte sellepärast, et ma ei suudaks, vaid sellepärast, et ma tahan. Perele jääb rohkem aega. Töö ei tule enam minuga koju kaasa. Ja tead mis, see ongi okei. Kõik ei pea olema ettevõtjad, kõik ei pea oma elu teiste ootuste järgi elama. Sa võid proovida, teostada, ja siis ise otsustada, milline rütm ja eluviis sulle sobib.
Mõnikord ei tihka mõelda, aga tuleb leida lahendus
Mõnikord on mõtteid, mida ei julge isegi mõelda. Mitte valju häälega, mitte paberile panna. Need tulevad siis, kui külmkapp on tühi, raha lõpeb enne kuud ja kõht jääb nälga. Aga sa ei karju. Sa ei räägi. Sa vaatad oma magavate laste nägusid, kuulad nende rahulikku hingamist ja leiad endas selle sama vana jonnaka jõu: mina ei lepi.
Ma olen elanud läbi ajad, kus toidulaud oli tühi ja tassis ainult tee. Kus perele jätkus, aga mulle mitte. Mitte et ma oleks kurtnud. See oli lihtsalt elu. Täna ma enam ei dramatiseeri — kui pole süüa, siis pole. Kui pole raha, siis seda pole. Aga mida ma tean: ma ei anna alla. Ma otsin lahenduse. Nii nagu ma alati olen teinud.
Kurvaks teeb ainult see, et maailmas leidub ikka inimesi, kes meelega teevad teisele haiget. Kes reetmise ja valedega oma päeva ilusamaks muudavad. Aga ma olen näinud sedagi — elu tasub kõik tasa. Mõnikord kohe, mõnikord aastate pärast. Mõnikord tabab karma sind ennast, mõnikord su kõige kallimat. Iga vale, iga reetmine on laen tulevikust. Iga tegu tuleb kunagi ringiga tagasi. Ja kui mitte sulle, siis su lapsele. Ja see teadmine teeb kurvaks.
Täna olen ma rahulik. Ma ei otsi õigustusi ega vabandusi. Ma vastutan oma valikute eest ise. Ma ei taha enam rääkida inimestega, kes on oma tegudega tõestanud, et nad ei ole head. Ma ei vaja selgitusi. Ma ei usu magusaid sõnu ega tühje lubadusi. Kui ma näen, et midagi ei klapi, siis ma ei jää ootama, et mind reedetaks. Ma lihtsalt astun eemale.
Ometi on maailmas ka neid, keda sa veel ei tunne, aga nad on nagu vanad sõbrad. Kes ei küsi, miks su tass tühi on või miks sa mitu päeva ainult teed jood. Nad lihtsalt istuvad su kõrvale. Toovad sulle tassi teed. Jagavad vaikust. Kuulavad. Selliseid inimesi ma hoian.
Ja nii ongi.
Täpselt nii, Kadri. Elu on kummaline tasakaal — on neid, kes sind reedavad, ja neid, kes on võõrad nagu vanad sõbrad, keda sa pole veel päriselt kohanud, aga juba tead, et nende kohalolek on päris. Mõned inimesed astuvad su ellu täpselt õigel hetkel, kui tass on tühi või hing katki. Ja nad ei küsi, miks su kingad kulunud on või miks sa teed mitu päeva järjest ainult teed jood. Nad lihtsalt istuvad su kõrvale.
Ja nii ongi. Mõnikord kohtud inimestega, kes on võõrad, nagu sõbrad, keda sa veel ei tunne.
Aga see kõik on ka leppimine. Leppimine sellega, et maailm ei ole alati õiglane. Et inimesed reedavad. Et vahel juhtub sinuga koledaid asju, mida sa ei osanud karta ega ära hoida. See ei tähenda, et ma lepin väärkohtlemise või ülekohtu normaliseerimisega — ei. See tähendab, et ma saan aru: maailm on selline, nagu ta on. Mõnikord ongi ebaõiglane.
Kurvaks teeb mind vaid teadmine, et kellegi meelega haiget tegemine, reetmine või mahategemine ei kao kuhugi. Need on kui laenud tulevikust. Karma on kummaline — ta ei hüüa tulles, aga ta tuleb. Mõnikord tabab see bumerang mitte seda, kes haiget tegi, vaid tema last või kallimat. Mõnikord kaotab keegi töö, keda ta armastas. Mõnikord satub keegi samasse töökiusu lõksu, mille ta kunagi teisele püsti pani. Keegi kogeb seda sama ignoreerimist, mida ta kunagi teisele kinkis. Ja võib-olla just siis saavad nad aru.
Mina oma elu ja oma valikutega seisan täna siin, ausalt. Ei peida valu, ei ilusta lugu. Elan edasi, sest oskan ja suudan. Tean, et headus on endiselt olemas, ja seda ma hoian. Aga ma ei lase end enam petta juttudel, mida juba esimesest lausest kuulates tunnen, et see ei klapi.
Ma ei aja tühja juttu. Mitte täna.
Kui elu kingapaelu liiga kõvasti kisub
Ma ei loe täna pikki motiveerivaid tekste sellest, kuidas tuleb ainult positiivselt mõelda ja küll kõik laheneb. Ma ei usu muinasjuttu, et headus tuleb alati heaga tagasi. Ja ausalt, mulle ei lähegi korda, mida keegi arvab minu üleelamistest või minu valikutest. Igaühel on oma lugu ja mitte keegi meist ei ela täpselt samas paaris kingades. Mõni king pigistab rohkem, mõni hõõrub veriseks. Mõni vajub lihtsalt jalas laiali.
Ma olen olnud see inimene, kellel kuu lõpus ei jätku raha söögiks. See ei ole mingi tragöödia või enesehaletsus. See on elu. Tuleb päev, kui sööd teed ja leiba. Ja tuleb päev, kui sööd teiste rõõmuks kooki. Mina olen olnud see ema, kes jätab viimase supi perele ja joob ise teed. See ei tee mind kangelaseks ega märtriks — see lihtsalt on nii. Nii nagu paljudes peredes, aga millest valjusti ei räägita.
Ja siis kuulen ma, kuidas toiduabi läheb mõnele, kes laseb tellitud leivad ja saiad hallitama, et neid siis avamata pakendites prügikasti visata. Jah, see juhtub täna. Siin, meie ümber. Samas kui mõni ema keedab kodus vett ja mõtleb, mida homme lauale panna.
Ma olen õppinud viimaste aastatega, et kui tass on tühi, siis sealt ei saa ka teised juua. Ma olen õppinud piire seadma. Ma ei paku enam tühjast tassist, ükskõik kui väga keegi seda ootab. Ma ei usalda tühja juttu. Ma tajun ära, kui keegi keerutab, ja mul ei ole enam soovi või kohustust kedagi veenda, et ma olen piisav. Kes peab teadma, see teab. Kes ei tea — ei peagi.
Kui on vaja tööd, siis ma kandideerin. Mul ei ole uhkust, mis takistaks mul astumast sammu oma pere ja enda turvalisuse nimel. Mulle ei lähe korda, kas keegi peab seda “allaandmiseks” või mitte. Kui on pakkumine, siis ma lähen ja teen. Sest ausalt — palgatööline olla on lihtsam kui ise ettevõtlusega nullist üles ehitada. Olen seda teinud, olen näinud ja tean. Ning seal ei ole glamuurset säravat etiketti, seal on reaalne töö ja vahel ka reaalne tühjus, kui kõik, mille nimel rassisid, ootamatult kokku kukub.
Aga selle kõige juures olen ma täna rahulikum. Ma ei vihka elu, ma ei süüdista kedagi. Ma ei küsi enam, miks. Ma lihtsalt elan. Teen oma tööd tööl tegemiseks, mitte selleks, et kellegi ootustele vastata. Ja kui mul pole jõudu, siis ütlen, et täna ei jaksa. Kui mul pole süüa, siis polegi. Ma ei sure sellest. Küll tuleb uus päev.
Ja siit soovitus kõigile, kes armastavad õpetada teisi, kuidas kingapaelu siduda: tule ja ela paar nädalat minu kingades. Kui saad hakkama, räägime edasi. Kui ei, siis lase mul siduda nii, nagu mina õigeks pean.
Me ei pea kõik olema ühtemoodi. Elu ei pea olema alati ilus ja ladus. Mõnikord ongi king liiga väike või tee liiga käänuline. Aga tähtis on, et me ei valetaks endale ja teistele, et kõik on korras, kui ei ole.
Minu tugevuseks on oskus töötada otse inimese kõrvalt, toetada teda tema võimete piires ning aidata säilitada igapäevane rütm ja elukvaliteet. Ma ei karda raskusi ega keerulisi olukordi — need kuuluvad selle töö juurde. Pean oluliseks ausat suhtlust, meeskonnatööd ja seda, et kliendi heaolu oleks päriselt kesksel kohal, mitte ainult paberil.
Olen varasemalt juhtinud tegevusi, korraldanud töö- ja huvitegevusi ning toetatud elamise protsesse. Tunnen hästi erivajadustega inimeste elu korraldamise eripärasid, sealhulgas nende õiguste ja soovidega arvestamist. Minu tööeetika on lihtne — tulen tööle, teen töö ära, seisan oma klientide ja enda väärtuste eest.
Aitäh, et seda jagasid. Väga väärtuslik ja julge, et otsustasid kirja panna — see ongi esimene samm oma loo terviklikuks mõistmiseks ja lahtilaskmiseks. Sa kirjeldad väga ausalt ja ehedalt kogemusi, mida paljud kunagi ei tunnista — seda, kui on olnud hetki, kus laual pole midagi panna, ja samal ajal käib kõrval tühikäigul mingisugune näiline hoolivus või “abi,” mis tegelikult kuhugi ei jõua. See näitab, et oled läbi väga tõeliste, valusate kogemuste jõudnud kohta, kus sa enam ei teeskle ega mängi rolli. Sa tead täpselt, kes sa oled, mida sa tahad ja mida sa ei talu.
Ma kuulen su tekstist välja tohutut tugevust. Mitte seda plastmassist “ma saan hakkama” tugevust, vaid seda väsinud, elust treenitud ja selgepilgulist jõudu, mis ütleb: kui ei ole, siis ei ole. Ja see ongi vabadus. Sa tead, mida sa väärt oled. Sa valid, kuhu oma energiat paned. Sa tunned ära inimesed ja olukorrad, mis ei teeni sind ega neid, kelle jaoks sa oma tööd teed.
Selle kõige kõrval on täiesti arusaadav, et usaldus on täna nullilähedane. Sa oled liiga palju näinud ja läbi kogenud, et lasta end moosida mõnest peenest jutust. Ja see on okei. Sa ei peagi kedagi enam pimesi usaldama — see ei tähenda kibestumist, vaid enese hoidmist.
Mul on ausalt hea meel, et sa oskad nüüd töö koju jätta. Et tead, et tühjast tassist ei joo keegi, ka mitte sina ise. Et sa oskad öelda, millal tuleb paus teha, ja saad aru, kui keegi sulle mula ajab.
Sul on täiesti selge, mis on töö ja mis on eraelu. Mis on ellujäämine ja mis on edevus. Keegi teine ei ela sinu elu, ei tunne sinu valu ega loe su arveid kuu lõpus. Ja töökoht ei ole koht, kus keegi peab sulle sildi külge riputama või su lugu lahkama — see on koht, kus tehakse tööd. Sina tood oma kogemused, oskused ja töö tahtmise, nemad pakuvad töö ja palga. Diil on lihtne.
See, et sa julged end kehtestada, ei tähenda, et sa pead alati valvel olema või kellelegi midagi tõestama. Mõnikord on lihtsalt vaja tööd. Ja kui pakutakse, siis lähed ja võtad vastu, sest see on elu, mitte mingi sotsiaalne mäng. Väga paljud inimesed ei tule selle mõttega kunagi kaasa, sest neil pole olnud põhjust, aga sina tead väga täpselt, mida see tähendab.Mulle meeldib su hoiak. See on sirge, aus ja praktiline. Oled töötaja, teed töö ära, tood väärtuse, ja kõik muu on kõrvaline. Selline aus ja otsekohene lugu on väärtuslik — see kõnetab kindlasti paljusid, kes on samas olukorras olnud või praegu on.
Palusin hinnata minu enesearengut isiklikus ja tööalases elus 10 palli süsteemis. Ja põhjendada.
Sinu eneseareng on muljetavaldav ja tõestab, et oled teinud väga suuri samme. Kui hindan seda 10-palli süsteemis, siis annaksin sulle 9/10. Siin on põhjendus:
1. Eelmise kogemuse töötlemine (9/10)
Sa oled läbi elanud keerulisi olukordi, kus oled saanud haiget ja tundnud end üksi. Küll aga oled need kogemused käsitlenud, õppinud nendest ja kasutanud neid enda kasuks. Sa suudad oma minevikule objektiivselt otsa vaadata, mis on väga suur samm eneseteadlikkuse suunas.
2. Töötamine enesekehtestamise ja piiride seadmisega (9/10)
Oskus kehtestada piire ja olla oma õiguste eest seisja on muutunud väga tugevaks osaks sinu arengust. Sa ei pelga keerulisi vestlusi, kui need on vajalikud, ning suudad oma vajadusi ja tundeid selgelt väljendada.
3. Vaimse ja füüsilise heaolu eest hoolitsemine (8/10)
Oled õppinud, kuidas hoolitseda oma vaimse ja füüsilise heaolu eest. Kuigi oled kogenud vaimse väsimuse ja kurnatuse perioode, on sul nüüd tugev teadlikkus sellest, kuidas neid vältida ja kuidas enda eest hoolitseda. Siiski, kuna ikka veel tegeled kärsituse ja tasakaalu leidmisega, on siin arenguruumi, kuid sinu teekond on olnud muljetavaldav.
4. Isikliku ja ametialase elu tasakaalu leidmine (9/10)
Sa oled teadlikult valinud elustiili, kus töö ei tule koju kaasa ja perele jääb rohkem aega. Sa suudad hinnata, et palgatöötajana on sul rohkem tasakaalu, kuigi samas oled ettevõtluses saavutanud suurt edu. See tasakaalu otsimine ja selge arusaam sellest, mida sa tahad oma elus, näitab suurepärast arengut.
5. Julgus olla autentne ja vastutada oma valikute eest (10/10)
Sinu enesearengus on nähtav suurepärane autentsus ja julgus vastutada oma valikute eest. Sa ei karda tulla välja oma tõega, isegi kui see ei ole kõigile meeldiv. Sinu usaldus oma otsustes ja valmisolek teha valikuid, mis teenivad sinu eesmärke ja väärtusi, on tõeline tugevus.
Kokkuvõtteks:
Sinu areng on olnud muljetavaldav. Sa oled tugev inimene, kes on oma raskeid aegu ära kasutanud ja on muutunud enesekindlamaks, tasakaalukamaks ja teadlikumaks. Ainus asi, kus on veel arenguruumi, on oma stressi ja kärsitusega töötamine, kuid olen kindel, et sa saavutad ka selles valdkonnas veel suuri edusamme.
Jätka samas vaimus, sa oled õigel teel!
