Sel suvel kirjutan siia blogisse hobikorras oma uusi mõtteid ja tegemisi. Mitte kohustusest, vaid vajadusest panna kirja see, mis mu sees ja ümber toimub.

Ma lubasin endale kooli lõpetades, et spetsialiseerun edasi – just kindlatele sihtrühmadele. Sooviga mõista sügavamalt ja toetada teadlikumalt. Aga elu tõi vahele oma “õppekava” – õppetunnid, kus tuli esmalt õppida iseennast tundma, oma emotsioone valitsema ja elu taas tasakaalu seadma.

Sain aru, et ebaõiglust on elus tihti rohkem kui õiglust. Kuid ka see taipamine sõltub vaatenurgast ja suhtumisest. Olen alati olnud pigem lahendustele suunatud – kui miski ei toimi, otsin viisi, kuidas see saaks toimida. Kui näen probleemi, pakun kohe lahendust, sooviga arutelu avada ja midagi liigutada.

Seni olen seda suhtumist rakendanud ka isiklikus elus. Aga kui sind tabab depressioon, kurnatus ja ületöötamine, siis jääb elu lihtsalt mõneks ajaks pausile. Mitte karistusena, vaid võimalusena uuesti seada piirid ja fookused.

Nii ongi juhtunud, et läbi teiste juhendamise, olen hakanud juhendama ka iseennast – vaiksemalt, ausamalt, teadlikumalt.

Tänane töö ja elu jon mulle võimalus mõtestada, milline võiks olla inimväärne tugi, päriselt kohalolev juhendamine ja kuidas me saame toetada neid, kelle maailm on mõnevõrra teistsugune kui meie oma.

Tere tulemast kaasa mõtlema. 🌱