Oled tundnud, et su sees
on justkui katkine süsteem?
Liiga palju avatud kaustu,
jooksvad programmid –
mõni jääbki taustale jooksma.
Viirused, mis mälu söövad,
ja peas üks teade aina vilgub:
„Update available… Restart required.”

Mina tundsin. Täiega.
Ja ühel hetkel vajutasin – Restart.

Ei mitte selleks, et kõik korduks.
Vaid selleks, et kustutada
need vanad, katkised failid.
Puhastada süsteem.
Lasta uutel koodiridadel
luua seda inimest,
kes ma täna olen.

See restart polnud vaikne,
ei sündinud rahus.
Sel oli lõhn –
nagu läbipõlenud traat,
maitse – nagu pisarad keelel.
Kehas talletunud viha, kurbus,
pettumus ja kurnatus –
see kurnav, öine ja päevane väsimus,
mis võttis elult maitse.

Kui kõik oli katki,
ma kirjutasin.
Valu, mis oli vait,
leidsin sõnadeks.
Ma kirjutasin,
kuidas olen väsinud
võitlemast
teiste inimeste tühjuse ja silmakirjalikkusega.
Kuidas ei jaksa enam
anda selgitusi,
mida keegi kuulata ei taha.

Ja siis – taipasin.
See ongi restart.

Ma seadsin piirid.
Ütlesin välja:
“See ei ole enam aktsepteeritav.”
Ja nad kadusid.
Need, kes ei suutnud
neid piire austada.

Tekkis ruum.
Uus ruum. Puhas ruum.

Seal ruumis sain ma
esimest korda taas hingata.
Taas valida –
kellega, millal,
ja miks.

Seal sündis uus süsteem.
Versioon Mina 2.0.

Ma ei pea enam veenma,
et olen piisav.
Ei pea elama
kellegi teise ootuste järgi.
Ei pea olema kangelane,
kui tegelikult tahan
lihtsalt lebada voodis,
koer kaissu surutud,
ja süüa moosipalli,
mille sees on rohkem moosi kui saia.

Ma ei pea enam vabandama,
et valisin iseenda.
Sest selles restartis
sündis armastus.
Mitte liblikatega suvefilmi oma –
vaid päris.
See, mis algab
sinust endast.

Ja tead mis?
Restart ei tähenda,
et nüüd on kõik roosamanna.
Ka täna on halbu päevi.

Aga ma tean –
mis on minu süsteem.
Ma oskan puhastada.
Sulgeda aknaid.
Lõpetada protsesse,
mis mind enam ei teeni.

Ma ei ole enam katkine.
Ma olen uuendatud.
Võimsam kui varem.

Mõnikord on lihtsam oma elu üles ehitada intuitsiooni abil, kui et püüda kõike viimse detailini juhtida. Ole valmis lahti laskma ja omaks võtma tundmatu tulevik.