Olgu ausalt öeldud – hetkel ma ei tööta. Ma ei liiguta hetkel väiksematki varvastki töö nimel, vaid olen õppimas: nii inimesena kui ka juhendajana. Otsin viise, kuidas paremini mõista erivajadustega inimesi, juhtida oma aega ja energiat, ning teen samal ajal rahu iseendaga. Loen, uurin, hingan looduses.

Ja noh – kui selg vajab taastumist ja kuum ilm toob kaasa paistesse mineva jala, siis keegi peab ju need marjapõõsad ja vaarikavarred puhtaks korjama. Mõnikord on ka vaikne liigutus või lihtne tegevus just see, mis aitab mõtted paika ja südame helgemaks.

Kuigi ametlikult ei ole see töö, on see minu väärtuspõhine praktika – vabatahtlik ja siiras, mille kaudu ma õpin ja samas pakun erivajadusega inimestele võimalust kogeda töörõõmu, osaleda ühises tegevuses ja tunda end väärtusliku ühiskonnaliikmena.

Sellised hetked annavad mulle lootust ja kinnitust, et ma olen õigel teel. Erivajadusega kliendil on sageli väga keeruline päris tööturule siseneda. Ukse vahele jalga saada võib tunduda nagu võimatu ülesanne. Just seetõttu on igasugune võimalus – olgu see hooajaline töö, aiatööd, lillekimpude sidumine või marjade korjamine – ääretult oluline. Need ei ole pelgalt väiksed tööd, need on väikesed sammud suurema eesmärgi suunas: kogeda tööprotsessi, harjutada vastutust, saada tunnustust ning tunda, et temagi panus loeb.

Nii, et vahendan siin lihtsalt teadet…

Need tegevused ei ole lihtsalt praktilised – need on väärikust toetavad, arendavad ja lootust andvad. Just selliste hetkede kaudu ehitame silda tööelusse, mis oleks jõukohane, tähenduslik ja väärtustav.